Tartu Ülikooli üliõpilaskonna asejuht Hanna Britt Soots kirjutas Eesti Päevalehes tudengite vaesusest. Sellele tähelepanu juhtimiseks jagati 15. märtsil kell 7 ülikooli peahoone ees tudengitele 20-euroseid. Jaotamisele läks ülikooli aasta ühiskonnateo 4000-eurone preemia, mille sai üliõpilaskonna büroo.
Aktsioonil küsiti ka tudengite sissetulekute kohta. Selgus, et tulijatest umbes 40% kulutab kuus 400 eurot või vähem, poolte kulutused jäävad 400 ja 800 euro vahele. Pea pooled kohaletulnutest käivad tööl, iga kuues üliõpilane saab stipendiumi, iga kolmas mingit sorti toetust. 80% üliõpilastest vastas, et neid toetab perekond. Õppelaenu polnud keegi võtnud.
Üliõpilaskondade liidu esindajad tervitasid 16. märtsil Toompeal Stenbocki majja kogunevaid koalitsioonikõnelejaid juubelitordiga – tudengite sotsiaalsed garantiid said kümneaastaseks. Vajaduspõhised toetused on endiselt 75-225 eurot, kuigi kümne aastaga on alampalk tõusnud 320 eurolt 725 euroni. Lisaks üliõpilasjuhile Hanna Britt Sootsile on samal teemal kirjutanud hiljuti haridustegelane Margit Sutrop: ehk avab loodav valitsus rahakotirauad.
Ent see lootus on siiski väga habras. Jutud haritusest kui väikerahva olulisest kapitalist kõlavad uhkelt, teisalt tuleks ehk hoopis ülikoole kärpida, et alles jääv osa saaks rohkem raha? Madala kvalifikatsiooniga ametites töötab OECD andmetel Eestis pea kolm korda rohkem kõrgharidusega inimesi (16,5%) kui Euroopa Liidus keskmiselt (6,5%). Milleks siis ressursi raiskamine? 2020. a seisuga teeb lihttööd 4000 bakalaureuse-, magistri- või doktoriõppe läbinud inimest. Umbes sama palju võetakse aastas õppima Tartu Ülikooli.
Teenindus- ja müügitöötajate kategoorias ületab Eesti kõrgharidusega töötajate osakaal (29,3%) EL-i keskmist (15,6%) peaaegu kahekordselt. Vaevalt et siin paari aastaga midagi muutunud on, pigem vastupidi. Võib mõista noort inimest, kes õhinal kujutab ette, et tema eriala on ühiskonnal vaja – aga miks valitsused seda mängu aastaid kaasa mängivad?
