“Marie Underi esimene luulekogu “Sonetid” ilmus 1917. aastal. Under tõi luulesse tulles esmakordselt sisse erootika ning julge naiselikkuse aspekti,” ütles Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse muuseumiosakonna juhataja Hegely Klaus.
Täna täitub 140 aastat armastatud poetessi Marie Underi sünniaastapäevast. Under on pugenud eestlaste hinge oma ausa ja siira luulega, mis rääkis asjadest, mida ei juletud öelda.
“Kui me kujutame ette, et tollal naisterahva koht ei olnud niivõrd kirjanduses või luules, siis Underi koht seal kindlasti oli. Just sellised sensuaalsed, erootilise alatooniga luuletused, millega ta astus luulesse, olid midagi šokeerivat, midagi silmi avavat,” rääkis Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse muuseumiosakonna juhataja Hegely Klaus Underi fenomenist.
Kuigi Underi vanemad olid hiidlased, on Marie Under ise sündinud Tallinnas. Tema sünnikodu Koidu tänava nurgal tähistab praegu mälestuspink. 11 aastat elas Marie Under aga Nõmme mändide all Väike-Illimari tänaval majas, kus praegu tegutseb Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus. Maja ehitati koos kirjanikust abikaasa Artur Adsoniga, kes elu lõpuni truult poetessi kõrval püsis.
“Adson oli väga ümmardav, väga kummardav, väga austav Underi suhtes. Ta lubas tal tegeleda ja pühenduda oma loomingule, kandes ise kõike muret, mis igapäevase majapidamisega kaasas käis. Under saigi siin majas keskenduda puhtalt oma loomele,” rääkis Klaus.
Underi looming oli pärast põgenemist Rootsi 1944. aastal Eestis keelatud, kuid seda meenutati ja mäletati, sest lisaks lembeluulele on Underi loomingus ka palju tõsielulisust.
“Just tolleaegne kogu “Mureliku suuga”, mis on siin majas kirjutatud ja sõjaluule nagu “Jõulutervitused” ja taoline, mida saadeti Siberisse omakestele lugemiseks – seda üldiselt eestlased teadsid peast ja ma arvan, et teavad siiamaani,” lausus Hegely Klaus.
