“Riik peab vaatama ka nende kohtade poole, kus hetkel karistusmehhanismid puuduvad. Praegu on inimestel liiga lihtne ja odav sorteerimata jäätmed lihtsalt olmeprügisse heita. Paraku kannatavad sellest jäätmemajanduse üldised eesmärgid, mis juba lähiaastatel saavutada tuleks,” nentis Tootjavastustusorganisatsiooni turundus- ja kommunikatsioonijuht Gaili Eding Botaanikaaias toimunud jäätmeteteemalisel infopäeval.
Jäätmete liigiti kogumine on Eestis seadusega kehtestatud kohustus juba alates 2007. aastast, ometi teavad sellest vähesed. Ehkki uuringud näitavad, et eestlased peavad end üha keskkonnateadlikumaks rahvaks, näitab prügimajanduses toimuv sootuks vastupidist. Samal ajal terendavad juba lähitulevikus ees Euroopa Liidu seatud kohustuste ambitsioonikad eesmärgid ja vajadus need kiirkorras ka saavutada.
“Meie kõigi ühiseks kohuseks on jäätmete taaskasutusse suunamine. Seda kummastavam on tekkinud olukord, kus enam kui kümne aastaga pole praktiliselt midagi selles valdkonnas paremaks muutunud,” nentis Tootjavastustusorganisatsiooni turundus- ja kommunikatsioonijuht Gaili Eding Botaanikaaias toimunud jäätmeteteemalisel infopäeval. Spetsialisti sõnul on Eestis vaja jäätmekäitlusvaldkonna suuremat ühtlustamist, kuna hetkel on jäätmete liigiti kogumise kohustus pandud eeskätt kohaliku omavalitsuse õlgadele.
“See omakorda tähendab, et meil on 79 erinevat jäätmekäitlusmaailma, kus iga omavalitsus saab ise otsustada, mida ja kui palju ta siis lõpuks teeb,” osutas Eding probleemkohale süsteemi efektiivses toimimises. “Tallinnas on ühed tingimused, Tartusse kolides aga teised, Vormsil hoopis kolmandad ja nõnda edasi. Ühelt poolt sa justkui peaksid jäätmeid liigiti koguma ja taaskasutusse suunama, teisalt on selle tegevuse ulatus justkui vabatahtlik valik. Reguleerimata on, mida täpselt ja kui palju siis ikkagi teha tuleks. Kõik see tekitab segadust ja lõpuks ei saagi enam aru, kes siis täpselt jäätmete liigiti kogumise eest vastutavad: kas riik, omavalitsused või taaskasutusorganisatsioonid. Või siis peaks see käima iga inimese enda südametunnistuse ja vastutuse alusel.”
Mitte prügi, vaid väärtuslik tooraine
Teemapäeval sõna võtnud ettekandjad rõhutasid, et muutuma peab inimeste suhtumine sellesse, mida enamasti nii üleolevalt “prügiks” nimetatakse. Tegelikkuses on suur osa meie igapäevastest elutegevuse jääkidest väärtusliku toorainena kasutusse võetav materjal, kui me seda vaid nõuetele vastavalt sorteerime ja vastavatesse konteineritesse kogume. Tingimused inimestele on selleks ka loodud, nüüd peab aga iga kodanik omapoolse panusega kaasa tulema.
“Kõikidest jäätmetest umbes kolmandik läheb ümbertöötlemisele,” rääkis Eding. Liigiti vaadeldes näeme, et näiteks pea kõigi igapäevaeluliste toimingutega pidevalt kaasnevatest pakenditest läheb taaskasutusse ligemale viiskümmend protsenti. “Pakenditest tehtud graanulitest valmistatakse näiteks terassilaudasid, pistikuid ja auto varuosi. Nii et väljundit on. Nüüd peaks iga inimene astuma järgmise sammu ja tegema omalt poolt selle, et väärtuslik tooraine ka pakendiringlusse ja seda kasutatavate ettevõteteni jõuaks. Lahendused selleks on igatahes loodud.”
Edingi sõnul on Eestil pakendite liigiti kogumises ja taaskasutusse võtmises veel suur maa minna, küll aga ootavad meid juba lähitulevikus ees üsnagi ambitsioonikad eesmärgid. Nimelt peame Euroopa Liidu seaduseruumi kuuluva riigini juba kahe aasta pärast jõudma selleni, et ringlusse võetakse vähemalt 55% kodumajapidamises tekkivatest pakenditest. 2024. aastaks muutub kõigile kohustuslikuks ka biojäätmete liigiti kogumine ning aastaks 2025 peavad kohalikud omavalitsused suutma korraldada sama tekstiili puhul. Mõlemate jäätmeliikide kogumiseks on paljudes Tallinna kortermajades ja eramutes kuni avalike parkideni tingimused ka loodud, nii et see, kui edukalt EU seatud eesmärke lõppkokkuvõttes täita suudetakse, sõltub lõppkokkuvõttes igast kodanikust endast.
“Riik peab vaatama ka nende kohtade poole, kus hetkel karistusmehhanismid puuduvad,” tõdes Eding. “Praegu on inimestel liiga lihtne ja odav sorteerimata jäätmed lihtsalt olmeprügisse heita. Paraku kannatavad sellest jäätmemajanduse üldised eesmärgid.”
Alustame sellest, mida oskame ja suudame
Edingi sõnul ei hakata olmejäätmeid veel nii pea sorteerima, kuna see on lihtsalt liiga ressursimahukas tegevus. “Juba siis, kui suudame pakendid, klaasi, metalli ja bioloogilised jäätmed liigiti kokku koguda, astume juba edasi ühe äärmiselt suure sammu,” kinnitas Eding. Spetsialisti sõnul maksab inimestel prügi sorteerimisse rahulikult suhtuda ning lähtuda sellest, et tehakse nii palju, kui parajasti saab ja võimalik on. “Kui ei tea, kuhu iga viimast kui aja täpselt panna, siis pole hullu. Alusta lihtsamast, näiteks sellisest pakendist, millele on kerge kohta leida: näiteks toitu ümbritsevatest plast- ja paberpakenditest. Mõistlik on alustada sellest, mida me oskame ja suudame. Juba niimoodi saame tegelikult väga palju ära teha.”
Eesti Pakendiringluse juhatuse liikme Alder Harkmanni sõnul on Eestis üha rohkem ettevõtteid, kes tegelevad pakendite ümber töötlemise ning tekkiva tooraine edasise kasutamisega. “Võtame näiteks väga populaarse pakendi, milleks on joogikartong,” rääkis Harkmann. “Veel mõned aastad tagasi enamik meie ettevõtteid seda välja ei sorteerinud, vaid pea kõik sellest toorest läks lihtsalt põletamisesse. Praeguseks sorteeritakse need pakendid aga välja ning ainult 30% paberimassist tulevast alumiiniumist jms läheb veel põletusse. Ülejäänud 70% läheb seevastu ümbertöötlusesse ning sellest saab väga kvaliteetset ja tugevat paberit.”
Ettevõtja sõnul on juba kasutusel ka uudsed meetodid, millega võetakse joogikartongi pakendid lausa sajaprotsendiliselt uude ringlusse. Nimelt lõigatakse pakendid paari sentimeetri pikkusteks tükkideks ning surutakse neist kuumpressimise meetodil kokku plaate, mida saab kasutada juba mitmesuguste ehitusdetailide jms valmistamisel. Eriliselt hea materjalina osutas Harkmann aga klaasile.
“Klaas on nimelt sajaprotsendiliselt ümber töödeldav, kusjuures seda saab taaskasutusse võtta sõna otseses mõttes igavesti,” rääkis Harkmann. Suurte tünnide sisu, kuhu inimesed oma klaasi toovad, läheb tema sõnul enamasti pea sajaprotsendiliselt kasutusse – kui välja arvata välja leotatatavad paberetiketid jms. Nimelt kogutakse klaasi enamasti üsna korrektselt ning muid jäätmeliike sisse ei satu, mis sunnivad kogu konteineri sisu maha kandma. “Klaasi kogumine on inimestele lihtne ja arusaadav,” selgitas Harkmann efektiivsuse põhjuseid.
Liigiti kogutud jäätmeid müüakse ka välismaale
Järvakandis tegutseb muu seas ka ettevõtte, kus sorteeritakse klaasi lausa värvide järgi – nimelt läbipaistvaks, pruuniks ja roheliseks. “Kohe selle sorteerimisjaama kõrval on ka ettevõtte, kes toodab läbipaistvast klaasist juba uusi pudeleid ja purke. Seega on meil siin Eestis ka võimalus kokku kogutud läbipaistvat klaasi koheselt ringlusse võtta,” märkis ettevõtja. Pruuni ja rohelise klaasi koheseks ümber töötlemiseks Eestis seni veel siiski vastavaid ettevõtteid pole. Nii viiakse see osa meie väärtuslikust prügist hetkel alles teistesse riikidesse, kus sellest siis uusi pudeleid või ka näiteks klaasvilla toodetakse. “Kohti, kus sorteeritud klaasi ringlusesse saab võtta, on palju,” tõdes Harkmann. Lisaks sellele, et vanast klaasist uue tootmine on lõputu protsess, võtab vanast uue tegemine ka vähem energiat kui täiesti uue klaasi tootmine.
“Eestist kokku ostetud metallpakendid lähevad suuremas osas Türki, kus need ka ümber töödeldakse,” lisas ettevõtja. Kui metallpakenditele meil veel turgu ei ole, siis tegeletakse seevastu palju näiteks plastiga. “Ettevõte Neular OÜ teeb ümber töödeldud plastikust terassilaudu, mida ka Eestis kasutatakse. Lisaks viiakse osa toodangut välismaale, kus sellest tehakse näiteks raba- ja sooteid, kus inimesed jalutada saavad. Tavalisest kilest tehakse meil aga näiteks plasttorusid.”
Vähem väljundit olevat ringlusse võtmises puidul, mille puhul ettevõtja peab parimaks võimaluseks eeskätt kodust kasutust – näiteks vanast puumaterjalist uue mööbli tegemist vms. Hea näitena osutas Harkmann ka hiljuti Maardu lähedale rajatud biogaasitehasele, mis toodab bioloogilistest jäätmetest pealinna ühistranspordisüsteemis töötavatele gaasibussidele kütust. “See kõik näitab, et kui hakkab tekkima olemasoleva jäätmematerjali voog, siis leitakse sellele ka kasutust,” kinnitas ettevõtja. “Seepärast on oluline arendada jäätmete liigiti sorteerimist ja taaskasutusse jõudmist, et juba tekkinud tehased, mis ümbertöötlemisega tegelevad, saaksid toorainet koha pealt ega peaks seda välismaalt sisse ostma. Ning ka vastupidi – meie jäätmete liigiti kokku kogumisega tegelevad ettevõtted leiaksid neile edasise kasutuse juba Eestis ega peaks toorainet omakorda välja müüma.”
Kümnest müüki paisatud pandipakendist üheksa tagasi
Eesti Pandipakendi teenusjuhi Suzanne Meliste sõnul on üks tõhusamaid viise pakendite kokku kogumiseks just pandisüsteem, mida on Eestis ka spetsiifiliselt välja arendatud ja mille osas teisedki riigid meilt matti on võtnud. “Kümnest pakendist, mis turule paisatakse, jõuab tagasi lausa üheksa ka,” märkis Meliste. Teenusejuhi sõnul aitab süsteemi efektiivsusele ilmsesti kaasa eeskätt rahaline motivaator, mis pandipakendi tagastamisega kaasneb. “Plussiks on ka see, et pandisüsteemi toodavad pakendid on väga puhtad ning võetakse kogu täiega taaskasutusse. Ka aruandlus on meil väga läbipaistev, sest me teame täpselt, kui palju selliseid pakendeid müügile tuli ja kui palju neid ka tagasi suutsime koguda.”
Eestis on pandipakendisüsteemi olulisteks partneriteks sellega liitunud ettevõtted, keda meil on koguni 363. Pakendite registris on seevastu ligemale 22 000 toodet, millest aktiivsed umbes 8000. See tähendab – neid pandipakendisüsteemis asuvaid tooteid saab praegu ka poest osta. Oluline on teada, et kõik kokkuostupunktid kuuluvad kauplustele. Seepärast saavad müügikohad ka ise valida, kas nad soovivad pandipakendid automaadi abil kokku koguda või siis tehakse seda käsitsi.
“Maakauplustes pole kindlasti mõistlik sellist automaati üleval pidada. Seepärast on meil endiselt ka palju kohti, kus võetakse pakendeid ja taarat käsitsi vastu,” lisas Meliste. Rõõmustav on teada sedagi, et osad klaaspakenditest on korduvkasutatavad, nii et lähevad otsejoones tootja juurde pesemisele ja taastäitmisse. Ühekordsetest klaaspakenditest tehakse aga graanulid ning puhutakse neist siis uued klaasitooted. Ka plekkpurgid sulatatakse üles ja tehakse neist uus samalaadne joogianum. Seega saab tagastatud pandipakendite puhul vanast tootest alati uus samasugune.
soovitaja
2. apr. 2023 09:10