“Siin on muuhulgas väga hea ühistranspordiliiklus,” ütles Kerli Ollo, keda ajendas Valgast Tallinna kolima soov leida meelepärast tööd ja tahtmine elada suuremas kohas. Tallinna elanike arv kasvab pidevalt, ehkki aeglasemalt kui varem. Kuigi järjest enam inimesi soetab kodu mõnda Tallinna naabervalda, sest nõnda on odavam, ei arvestata tavaliselt linna vahet pendeldamise suurte kuludega.

Linnatagused põllud üha täienevad majakarpide ridadega. Kaotajaks jäävad taolise kaootilisevõitu arendusega, kus iga omavalitsus ajab oma asja, nii linlased kui ka lähivaldade elanikud. Ühelt poolt kaotab linn võistluses lähivaldadega elanikke ja maksutulu ning on üha rohkem sunnitud panustama transpordisõlmedesse, ehkki linlase huvides oleks see vajalikum ehk kuhugi mujale. Teisalt langeb valdade elanikele osaks ummikutes passimine ja suured kulud transpordile.
Igas mõttes kallis lõbu
Statistikaameti andmetel on Tallinnas 50 000 töökohta rohkem kui tööga hõivatud elanikke. Lisaks tallinlastele endile käib pealinnas tööl 7200 inimest Viimsist, 6900 inimest Rae, 6700 Saue ja 5400 Harku vallast ning ka näiteks 4800 inimest Tartust. Kõik see on igas mõttes kallis lõbu.
Siiamaani on linna ja lähivaldade tihedam koostöö, et kasvõi elurajoonegi linna piiril otstarbekamalt planeerida, uppunud poliitilistesse vastuoludesse. Suur-Tallinna ideest ehk liitumisest pealinnaga ei taheta ümbritsevates valdades midagi kuulda. Ometi ei oleks Suur-Tallinn ka ainus võimalus  pealinna ja nn kuldse ringi valdade huvisid ühtlustada, et hundid oleksid söönud ja lambad terved.
Soomes tegutseb juba 2005. aastast pealinnaregiooni koostöökogu (Helsingin seudun yhteistyökokous), mis tegeleb transpordi, prügiveo, prügikäitlemise ja õhukvaliteedi küsimustega. Aluseks on pealinnaregiooni koostööseadus. Samas pakutakse andmeid ja analüüse üldisema majandusliku arengu jaoks.

Koostööorganisatsiooni asutajaliikmed on neli linna – Helsingi, Espoo, Vantaa ja Kauniainen –, kus elab kokku umbes miljon inimest 745 km2 suurusel alal. Piirkonnas on üle poole miljoni elamu, üle 600 000 töökoha ning piirkonna toodang moodustab kolmandiku Soome kogutoodangust. See on midagi sarnast Tallinna ja tema nn kuldse ringiga.
Valglinnastumine tähendab raiskavat maa-, energia- ja taristukulu. Keskkonnareostust, ummikuid jmt.
On ju selge, et kui võtta ridaelamu kusagil põllul ja võrrelda viiekordse majaga mõnes linnarajoonis, siis kulub nö põllul ühe elaniku kohta määratult rohkem asfalti, betooni, juhtmeid, torusid jne.
Samas ei saa seda kuidagi jõuga peatada, küll aa tuleb püüda taolisi arenguid juhtida, nagu seda tehakse Soomes. Tallinna ja lähiümbruse puhul oleks selleks üsna viimane aeg. Näiteks miks mitte rajada trammiliin Viimsisse, aga muidugi pole Tallinna huvides siin üksi pingutada. Soome oludes oleks see ammu ära tehtud.

Vallad, mis on linnaosad

Kuigi kinnisvaraturg on nüüdseks jahtunud, siis, nagu viitab ka Tartu Ülikooli inimgeograaf Antti Roose, on just kinnisvarahinnad inimesi Tallinnast minema peletanud. Hinnatõusu taga on muidugi mitmed faktorid, muuhulgas energiahindade tõusust tekkinud suur inflatsioon ja koroonakriisi mõjud.
Teisisõnu võib öelda, et nii koroonakriis kui ka inflatsioon on eeslinnastumisele tuule purjedesse puhunud.
“Ostujõud on sundinud valima näiteks Laagri,” nendib Roose, et tüüpiline eeslinna asukas on mujalt Eestist tulnud väikelinlaste kõrval endine tallinlane, kes ihkab “mõnelt mäelt” minema saada, kellel aga näiteks Nõmme või Pirita hinnataseme jaoks raha napib.
Tallinnaga piirnevaid valdu on õigupoolest juba ammu koomiline valdadeks nimetada. Nimetusega vald seostuvad tuules kõikuvad kuldsed viljapead ja metsakohin. Aga mitte lahmakad tööstuspargid ja lõpututena näivad elamukvartalid.
Samas teevad naaberomavalitsused linnale liiga. Minema kolivad elanikud viivad maksutulu uude elukohta. Lisaks konkureerivad linna ümbritsevad vallad veel omavahel ja tulevad elanike ülelöömise nimel arendajatele isegi rohkem vastu, kui see mõistlik oleks.
Tallinna piiride taga kasvavad ja arenevad aga satelliidid. Kui Tallinnast Peetrisse sõita, ei saa vähimalgi määral aru, et oled linna administratiivpiiri ületanud ja sattunud naabervalla Rae ühte alevikku. Kõik on niivõrd tihedalt täis ehitatud. Üha uued ja uued majad kerkivad.
“Vaatasime kunagi siin aknast, kuidas kitsed põllul söövad,” räägib Peetri lasteaed-põhikooli lasteaia õppejuht Riina Rosar nostalgianoodiga hääles. “Lasteaiakoha saamine oli siis vanemate jaoks nagu loteriivõit – suisa hõisati.”
See kõik polnudki nii ammu: 2009-2010. Hiljem avati naabruses Peetris veel kaks põhikooli ja lasteaedu, sest juurde tulvav elanike hulk on niivõrd suur.

Kõige kiiremini kasvav asula

Nüüd elab Peetri alevikus 6500 inimese ringis. 2000. aastal oli neid vaid veidi üle 800. Tegemist on kõige kiiremini kasvava elanike arvuga kohaga terves Eestis. Kõike seda muidugi ainult tänu Tallinna lähedusele.
Vaadates põldudele üha juurde siginevaid elumaju, näeme ilmselt varsti ära elanike arvu kümnekordse kasvu võrreldes sajandi algusega. Kui Peetri lasteaed-põhikooli juhataja Luule Niinesalu nimetab oma igati moodsat kooli siinse kandi kõige vanemaks, siis paneb asutamisaasta teadasaamine endamisi muigama. N-ö vana kool pärineb aastast 2009.
Niinimetatud Suur-Tallinnas juhibki eeslinnastumist Peetri ja Rae vald. Järgnevad Viimsi, Harku ja Kiili. Mõnevõrra vähemal määral Saue, Saku ja Jõelähtme.
Tartu Ülikooli inimgeograafi Antti Roose hinnangul on omaette nähtus uus-Eesti asustuses Viimsi. Lisaks kahele alevikule Viimsile ja Haabneemele ‒ on seal jätkuvalt 14 küla, mida on naljakas küladeks nimetada. Näiteks Randvere, Pärnamäe ja Püünsi on omaette väikelinna mõõtu.
Kinnisvaraanalüütik Tõnu Toompark möönab, et kõigile inimestele ei sobi ega peagi sobima elu linnas ega linnakeskkond.  “Õkonomisti ja küünikuna ütleksin, et põhiline tegur, miks linnast väljas elamine soetatakse, on siiski raha,” lisab ta, et sama summa eest saab suurema elamise.
Teisalt tähendab see aga jällegi raha- ja ajakulu: “Tõenäoliselt on linna taga vaja kaht autot. Mu oma kolm last korraldavad trennis ja koolis käimised ise, linna taga ei oleks see nii lihtne. Linna saab tihendada, ja peabki tihendama. Teisalt on hea, et linna ei ole ühekorraga lõplikult täis ehitatud, sest iga kümnendiga astub ehituskvaliteet sammu edasi.” 
Tartu Ülikooli geoinformaatika ja kartograafia professor Tõnu Oja ütleb, et tühjad tööstusalad linna sees on kindlasti magusaimad. Need ehitatakse täis varem või hiljem, oleneb turust. Pigem tundub praegu, et ostjate huvi seoses majanduse jahtumisega kukub kiiremini kui arendajate suutlikkus arendada. See tähendab, et kinnisvara hinnad lähevad pigem alla kui üles.
Rahvastikugeograafide sõnul on Tallinna kolimise vähenemise taga lisaks valglinnastumisele asjaolu, et n-ö tagamaa on juba tühi. Kaugematest maakondadest või väikelinnadest enam uusasukaid eriti juurde ei tule. Eks neidki hirmutab Tallinna kõrge hinnatase.

Valgast Tallinna elama

“Ma maksan vaid 20-ruutmeetrise toa eest ühiselamu tüüpi majas, kus WC on veel eraldi, koos kommunaalkuludega 500 eurot,” räägib Kerli Ollo, kes kolm kuud tagasi Valgast Tallinna kolis. “See hind on ikka ulme, aga praegu pole ühtegi paremat pakkumist silmapiiril. Elasin Valgas samuti üürikas, äsja renoveeritud majas, ning maksin üüri ja kommunaalarveid kahetoalises korteris kokku 358 eurot.”
Põhjuseks, miks ta Tallinna kolis, nimetab Kerli, et siin on lihtsam tööd leida, pealegi olevat Valga tema jaoks liiga väike koht. Tallinnas elab tal mitmeid sõpru-tuttavaid. 
“Siin on muuhulgas väga hea ühistranspordiliiklus,” ütleb noor naine. “Valgas käis buss korra tunnis. Lisaks meeldib mulle sõita elektritõuksiga, ka talvel, ja siin on parandustöökojad kohe käe-jala juures. Kõige paremini talviti hooldatud kõnniteed on minu arust Mustamäel.”
Seda, et Tallinn ja eeslinnad ei paisu maakohtadest tööotsingul saabujate, vaid pigem Kerli-taoliste väikelinnadest ümberkolijate arvel, näitab ka viimane rahvaloendus (2021).
Kui tüüpiline Tallinna kolija tuleb väikelinnast, siis siit lahkuja elas kusagil nn mägedel. Taas – ühelt poolt saadakse ehk avaram ja uuem, võib-olla privaatsemgi elupind, teisalt kasvab pendeldamise tõttu aja- ja rahakulu, mis saadavat tulu teisest otsast kohe ära sööma hakkab.
Kinnisvaramaakler Sirli Nurme sõnul kolitakse linna lähedale eramajja või ridaelamusse. Väljarännet soodustavad ka Tallinna kõrged üürihinnad ja üüripindade nappus. Odavama otsa üürikorterid on Tallinnas asustatud Ukraina sõjapõgenikega.
“Detailplaneeringuga kaetud alasid linna lähiümbruses on kindlasti rohkem, kui neid täis jõutakse ehitada,” sõnab Tartu Ülikooli geoinformaatika ja kartograafia professor Tõnu Oja, lisades samas, et valglinnastumine on siiski pidurdunud.  “Eelmise sajandi buumis tehti detailplaneeringuid ümber linna ikka tohutult. Ja minu arust on enamik neist siiamaani realiseerimata.”
Tühjad tööstusalad linna sees on Oja sõnul kindlasti magusaimad. “Need ehitatakse täis varem või hiljem, oleneb turust. Mulle pigem tundub praegu, et ostjate huvi kukub seoses majanduse jahtumisega kiiremini kui arendajate suutlikkus arendada. See tähendab, et kinnisvara hinnad lähevad pigem alla kui üles. Kui väga need alla lähevad, ei tea.”

Liitumine jäi 2009.a. vaid jutuks

Tartu Ülikooli geograafid ei näe juba praegu mõtet vaadelda Tallinna laiemalt ja teha rahvastiku prognoose ainuüksi tema administratiivpiirides. Linn on niivõrd tihedalt seotud naabervaldadega.
Suur-Tallinna ametlik loomine ehk naaberomavalitsustega liitumine oli veel töiselt päevakorras mitte väga ammu, aastal 2009. Neil aegadel kondasid Peetris jt superkiirusel kasvavate asulates praeguste majade kohal veel kitsekarjad.

Tallinna linnavolikogu andis 2010.a. linnavalitsusele ülesande alustada liitumisläbirääkimisi Harku, Saue, Saku, Rae, Jõelähtme ja Viimsi valla ning Maardu linnaga. Ühinemisest ei tulnud midagi välja, sest naaberomavalitsused polnud nõus. Üks põhiargumentidest kõlas, et vanamoodi jätkates saavad kohalikud rohkem ise oma maksuraha kasutamise üle otsustada. Inimgeograaf Antti Roose nimetab veel ühe aspekti: kuni Tallinna juhib Keskerakond ja ümbritsevates valdades on võimul pigem parempoolsed, sageli Reformierakond, ei saa ühinemisläbirääkimistest juba poliitpõhjustel asja.
Teisalt toimus 2017. a haldusreform hoopis n-ö ülevalt alla. Samamoodi on Soomes riigi seadusega reguleeritud pealinnaregiooni koostöö. Ei saa ju olla nii, et kui mõnes omavalitsuses võim vahetub, jääb koostöö soiku, sest partneri poliitvaated ei meeldi. Inimestel peab olema kindlus, et transpordisüsteemid, jäätmemajandus jpm toimivad edasi tõrgeteta.
Omavalitsused liitusid 2017. a Eestis sunniviisilis-vabatahtlikult, aga ka otsese sunniga. Muudeti külanimesid ja maakonnapiire. Tulemusena jäi senise 213 omavalitsusüksuse asemel alles 79. Tallinna ja tema ümbruskonna suhteid haldusreform ei puudutanud, ehkki valglinnastumise king on aastakümneid pigistanud.

Pisike Tallinn ja suur Pärnu

Tallinna administratiivpiirides pindala on ümmarguselt 160 km2 ja elanikke üle 400 000. Pärnu maa-ala on 52 000 elaniku kohta 855,24 km2 – seda seoses kolme (sund)liidetud vallaga. 
Nii valitsebki olukord, kus Pärnu linnas laiuvad metsad ja rabad, Tallinna ümber paiknevad aga omaette väikesed uuselamutest koosnevad linnad, mida hubaselt hoopis küladeks-aleviteks  kutsutakse. 
Ajal, mil Tallinnas jt linnastutes elanike arv kasvab, paljud väiksemad maa-omavalitsused aga ägavad energiahindadest tingitud majandusraskustes, on märgiline, et regionaalministri haldusalas on otsustatud toetada 35,5 mln euroga suuremaid linnu ja nende ümbrusi. Täpsemalt öeldes nendes digi- ja rohelahenduste loomist.
Linnade ja valdade liidu tegevjuhi Veikko Luhalaidi sõnul on praegusel raskel ajal omavalitsustele abiks iga summa.  “Kui sa ikka keskusi ei arenda, siis ei tule elu ka ääremaadele – see kõik on omavahel seotud.”
Kas võetakse ehk Suur-Tallinn, olgu või valdadega koostöökogu moodustamiseks järgmise riigivalitsuse ajal – moodsat väljendit kasutades – lauale? Tartu Ülikooli professor Tõnu Oja arvab, et ega palju muid variante ei ole.
“Mitmed asjad oleksid lihtsamad, kui oleks Suur-Tallinn või suur-mis iganes,” sõnab ta. “Kasvõi planeerimine oleks loogilisem ja moodustaks terviku. Kogu Eesti kontekstis kindlasti ütleksin, et Tallinn on liiga suur. Suur-Tallinn oleks pool Eesti elanikkonnast. Riigi seisukohalt pole see kõige parem lahendus. Aga meid on jällegi Eestis nii vähe, et raha suure hulga tõmbekeskuste jaoks lihtsalt ei jätku.”

Suur-Tallinn kasvab järgmise kümne aastaga 5-7%
• Tartu Ülikooli geograafide uurimistöö põhjal võib öelda, et nii Tallinnas endas kui ka 15 km raadiuses kasvab nii elanike kui hoonestatud maa osakaal järgmise kümnendi jooksul 5-7%. Selgub, et aastatel 1990–2018 tuli Tallinnas ja selle lähiümbruses hoonestatud maad juurde neljandiku võrra, kui võrrelda olukorraga enne 1990. aastat.
• Kui praegused suundumused jätkuvad, katab hoonestus Tallinnas koos lähiümbrusega 2030. aastaks veel ligi 7% praegu tühja pinda, mille hulgas on ka linna lähiümbruse põllu- ja metsamaad. See tähendab, et rohelist puhkeala jääb linna ümber järjest vähemaks. Rahvaarv ilmselt suureneb samas suurusjärgus ehk 5-7% ümber. Kuigi protsent ise tundub väike, tähendaks see siiski paarikümmet tuhandet ehk Viljandi linna jagu uusi elanikke.
• Tallinn on seda ümbritsevate valdadega tihedalt seotud. Nii vaadeldi territooriumi 15 kilomeetri raadiuses Tallinna kesklinnast. Puhvertsooni jäi näiteks osa Viimsi ja Rae vallast. Pealinna ümbrusesse kerkib maju teadlaste ennustuse kohaselt üha juurde ehk siis valglinnastumine süveneb. Näiteks ennustavad teadlased oma mudeliga, et aastatel 1990-2030 linnastub umbes 30% linna lähiümbruse endisest maapiirkonnast.
• 2001-2018 on eeslinlaste arv Suur-Tallinnas kasvanud 37 000 inimese võrra (64%). Tartu eeslinnavaldades aga 5000 võrra (27%).
• Viimase rahvaloenduse (2021) andmete alusel elab Eesti 1,33 miljonist elanikust suurim osa ehk 61% linnalistes piirkondades. See on vaid protsendi võrra enam kui 2011. ja 2000. aastal.
• Väikelinnalistes piirkondades elab omakorda 9% elanikkonnast, mis on protsendi võrra enam kui 2011. aastal ning 3% võrra rohkem kui 2000. aastal.
• Eesti suurim väikelinnaline piirkond 2021. aastal oli Peetri alevik 6352 elanikuga. Veel 2000. aastal elas Peetri alevikus 835 inimest.
• Sel sajandil on rahvaarv kasvanud suurematest linnadest peale Tallinna veel vaid Keilas. Suurematest linnadest on rahvaarv enim kahanenud Sillamäel, Kohtla-Järvel ja Narvas. Üldiselt – mida põhja poole, seda jõukam omavalitsus, ja mida lõuna poole, seda vaesem.
• Maarahva tung linna on märkimisväärselt pidurdunud. Kui 2000-2011 langes maalises asustuspiirkonnas elavate inimeste arv 11% võrra, siis sellele järgnenud loendusperioodil ehk aastatel 2012-2021 vaid 2%. Ilmselt mängib siin rolli vastupidine suundumus ehk noorte perede siirdumine maale, mida on soodustanud kaugtöö võimalused.
• Elanike arvult on Tallinn Eesti väikseimast vallast Ruhnust pea 5000 korda suurem (elanike arv vastavalt 2021. a seisuga 437 817 ja 89).
• Tallinna elanikud moodustasid Eesti rahvaarvust 32,9% (2011. aastal 30,4%).
• Suurematest omavalitsusüksustest (välja arvatud väike-saarte vallad) kasvas elanike arv viimase kümne aasta jooksul enim Rae vallas (45,7%), kuhu kuulub ka kiiremini kasvav asula Peetri. Järgnesid Luunja, Kambja ning Kiili vald.
• Suurim asula on Lasnamäe linnaosa, kus 2021. a seisuga elas 115 038 inimest – selle näitaja poolest on Lasnamäe suurem kui Tartu linn.
• 31.12.2021 seisuga oli Eestis 96 elaniketa asustusüksust. Enim asustamata külasid (32) asub Võru maakonnas. Elaniketa asulad paiknevad veel näiteks Emajõe suudmealal ning kaitseväe keskpolügoonil.
• Inimeste töökohad on üha enam koondunud Harjumaale või suurematesse linnadesse. Näiteks Tallinnas, kus elab umbes 33% eestimaalastest, asub 43% töökohtadest. Harjumaal elab 46% elanikest ning asub 55% töökohtadest, Tartumaal on vastavad näitajad 11,8% ja 12,6%.
Allikas: Statistikaamet

JÜRI MÕIS: Ma enam ei ütleks, et inimväärselt saab elada vaid Tallinnas

Väiksemad omavalitsused sulgevad rahapuudusel kohalikke kultuurirakukesi, riik eraldab aga linnapiirkondade arendamiseks 35,5 mln eurot. See paneb taas rääkima Suur-Tallinna ideest ehk Tallinna piiride laiendamisest, mida riik oma rahaeraldisega paistab toetavat.

Kui lugeda teadet, et riik toetab riigihalduse ministri büroo algatusel linnapiirkondade arendamist, samal ajal vaaguvad paljud väiksed maaomavalitsused hinge, tuleb kõigepealt meelde kunagine Tallinna linnapea Jüri Mõis.
Poliitikuna kutsus ta 2006. a antud intervjuus, mille eest teda kõvasti materdati, järjele jõuda tahtvaid inimesi Tallinna. Põlvasse, Antslasse ja Vastseliinasse pealinna mõistes hea elu ei jõudvatki.
Nüüd, umbes 17 aastat, hiljem on Mõis leebunud. Ta ütleb, et nõnda enam väita ei saa. Tol ajal polnud kasvõi Pärnus tema sõnul korralikke, laia kaubavalikuga poode. Nüüdseks on aga elu igal pool kõvasti arenenud ja inimestele ka väiksemates kohtades kõiksugu mugavused kättesaadavad.
Siiski, paljude väikeste omavalitsuste pankrotiohu taustal mõjub Mõisa ennustus prohvetlikuna. Nagu tõdeb kasvõi geograaf, Tartu Ülikooli professor Tõnu Oja, kõikide kohtade ühtlaseks arenguks meil riigis raha ei jätku. Veel nõukogudeaegne Tallinna administratiivpiir on aga takistuseks. Kas peaks seega uuesti tolmu seest välja otsima ka Suur-Tallinna loomise idee?