Nii pensionäride kui majaomanike esindajad on ühel meelel: Euroopa Liidu uljas kava saavutada 2033. aastaks eluhoonetele vähemalt D-energiaklass seab raskuste ette just väiksema sissetulekuga inimesed, kellel on keeruline leida renoveerimiseks omaosalust. Seda ennekõike eramutes ja väiksemates majades, mille renoveerimist on võrreldes korterelamutega riiklikult vähe toetatud.

Eestis peaks energiatõhusaks renoveerima seega 10 aastaga 350 tuhat elupinda: suurusjärgus 200 000 eramut ja ülejäänud on korterid. 35 tuhat elupinda ehk tuhandeid kortermaju ning eramuid aastas, mis on hoomamatult meeletu tempo isegi olukorras, kui oleks võtta ehitajaid.

Riik peaks enda poolt 30-50% toetusena, nagu seda seni Kredexi kaudu on jagatud, panustama praeguse 80 mln euro asemel aastas miljardi. Ajal, mil koostatava valitsuse esindajad räägivad hoopis miljardi eurosest kärpeplaanist, ei kujuta ilmselt keegi ette, kust kohast taolised hiigelsummad eelarvesse leida isegi mitte ühe korra, vaid 10 aastat järjest.

Lõplikku otsust veel ei ole

Praegu on direktiivi näol siiski tegemist veel EL kava, mitte igas punktis kindla otsusega.

Kuigi Euroopa Parlament energiatõhususe direktiivi ehk D-energiaklassile ülemineku vastu võttis, jääb viimane sõna otsuse vormistamisel Euroopa Komisjonile. Lisaks peaks iga liikmesriik omakorda hakkama pidama läbirääkimisi Euroopa Komisjoniga, kuidas seda kõike ellu viia. Seega võib üsna paljugi veel muutuda.

Näiteks on veel selgusetu, millised hooned niinimetatud sundrenoveerimisest pääsevad. Ilmselt on need talumajad ja muinsuskaitse alused hooned. Samuti ei ole veel selge, kas rakendub keeld D-energiaklassita hooneid alates 2033. aastast rendile anda või müüa.

Nii palju võib aga juba praegu öelda, et kümned tuhanded tallinlased peavad olema valmis seoses majade renoveerimisega märksa kiiremateks suurteks väljaminekuteks, kui see senini paistis. Lisaks kuuluvad sundenergiatõhustamise alla ka miljööväärtuslike piirkondade majad, ehkki seejuures tuleb säilitada nende välisilme.

Veel üks küsimärk, et mille põhjal hakatakse D-energiaklassi saavutatust riigiti hindama. Kui teatud osa tipptasemel renoveeritud hooneid tõstab keskmise ?energiaklassi kõrgemale, kas siis loetakse eesmärk saavutatuks?

Valmimisaasta, kuni milleni on tarvis elamut energiasäästlikuks renoveerida – kui seda pole veel tehtud -jookseb 2000. aasta juurest. Teisisõnu, alates aastast 2000 valminud hooneid loetakse energia osas kokkuhoidlikemaks, sest n-ö eelmise ajastu ehitusstiil oli juba läbi. Nõnda võivad uuemate majade asukad kergemini hingata.

Tallinnas ja Harjumaal paikneb siiski suur hulk ehk üle 8000 korterelamu, mis valminud enne aastat 2000, ehk 36% Eesti korterelamute arvust. Renoveerida oleks neist vaja umbes 6000-7000, sest tervikrenoveeritud on suurusjärgus 10%.

Eesti enda plaani ehk hoonete rekonstrueerimise pikaajalise strateegia järgi peaksid meie vanemad hooned saavutama energiatõhususe märksa hiljem kui EL nüüd ette näeb. 2033 aasta asemel 2050ndaks. Tõsi, jutt on siin kõrgemast energiaklassist ehk EL pakutud D asemel C-st. Sellele vastavad praegu KredExi toetusega renoveeritud majad.

Eramud kõige keerulisemas seisus

Samas räägime kogu Tallinna korterelamute renoveerimise puhul ikkagi üüratutest mahtudest ja summadest. Nõnda nagu nähtub hoonete pikaajalise rekonstrueerimise strateegiast (2020), kuluks kogu Eesti vanemate hoonete – kortermajadest büroodeni – ümberehitamiseks kaasaegsele energiasäästlikule kujule 24 miljardit eurot. Veidi vähem kui kaks meie riigieelarvet. Praegu on jutt juba 30 miljardist. Tallinna puhul räägime kortermajade puhul vähemalt mitmetest miljarditest, millest KredExi toetus moodustaks ehk 30-50% ja ülejäänu tuleks elanikel endil leida.

Korterelamutele lisanduvad aga veel eramud. Kui kortermajasid renoveeritakse niikuinii järk-järgult ja energiatõhususe direktiiv keerab lihtsalt gaasi põhja, siis eramute remont on kurvemas seisus.

Ehitisregistri andmetel on Eestis 155 150 enne aastat 2000 kasutusele võetud eramut. Nendest suurusjärgus 30 000 asuvad Tallinnas ja Harjumaal. Täpseid andmeid kogu renoveerimist vaja elamu- või büroofondi kohta tegelikult ei ole. See muudab raskeks ka prognoosimise.

Kui võtta, et keskmiselt on neistki energiasäästlikuks renoveeritud umbes 10%, ootavad suured väljaminekud Tallinnaski ees kümneid tuhandeid eramuomanikke. Keskmiselt kulub ühe eramu c-taseme energiatõhusaks muutmiseks suurusjärgus 60 000 eurot. Kui arvestada, et paljudes eramajades elavad pensionärid või vanematelt selle päranduseks saanud mitte just jõukad pered, siis kujuneb renoveerimine paljudele tõsiseks väljakutseks.

Kas suvekodud tuleb samuti renoveerida?

Pensionäride ühenduste juhi Andres Ergma sõnul seisavad just eakad inimesed seoses renoveerimiskohustusega tõsise probleemi ees. Kui arvestada riiklikuks toetuseks sõltuvalt Eesti piirkonnast 30-50% renoveerimismaksumusest, tuleks ikkagi igal pensionäril leida kümneid tuhandeid eurosid. 700eurosest pensionist ei hoia selliseid summasid mitte kuidagi kokku. Eriti raskes olukorras leiavad end väikeste majade pensionärid.

«Me oleme tõsiselt mures oma toimetuleku pärast,» ütles ta. «Näiteks minu enda suvemaja on tehtud 90ndatel, seal on ees tavalised kahekordsed puuaknad, sest muidu tuleks ehitada veel ka ventilatsioonisüsteem. Kas ma pean seda nüüd ümber ehitama hakkama? Linnakorter asub mul kortermajas, seal on mõningane renoveerimine juba tehtud, mille laenu nüüd maksame. Kümme aastat on ikkagi väga lühikene periood. Kust kohast ikkagi see raha võetakse?»

Üks paljudest küsimustest mida nn sundrenoveerimise kohustus kaasa toob ongi Ergma sõnul, et kas nüüd tuleb hakata energiatõhusaks ehitama ka suvemaju, kus üsna harva viibitakse. Seaduse praeguse versiooni järgi tuleb nii välja küll. Erandi alla, kui just pole tegemist vana talutarega, need ei käi. Ise küsimus, mis mõte oleks uputada suvilatesse, mille energiatõhususel pole mingit tähtsust, suuri summasid, kuid kinnistu on kinnistu. Kaasata tuleb ka hulk lisaks paksule rahakotile ka spetsialiste: audiitorid, projekteerijad jne.

Iseäranis kardavad pensionärid, aga ka teised, kel kõhnem rahakott, kehtestuvaid piiranguid, et vajaliku energiamärgiseta elamut ei saa enam üürile anda ega müüa. See on muide praegu veel teadmata: kuni pole Euroopa Komisjoni otsust, ja meie endi siseriiklikke rakendusakte, ei saa midagi kindlat väita. Ka võimalike  sanktsioonide osas on pall Euroopa Komisjoni käes.

«See otsus hakkab võimendama sotsiaalset ja majanduslikku ebavõrdsust,» ütles omakorda Eesti Omanike Keskliidu juht Andry Krass. «Võimalik trahv on siin veel kõige väiksem murekoht. Suurem probleem on, et kasvab eluasemete kvaliteedi ebavõrdsus. On risk, et tekivad getod, ja et teatud kontingent asub elama hoonetesse, mida mingitel põhjustel pole suudetud või tahetud renoveerida.»

Krassi sõnul nähtub sundrenoveerimise ideoloogiast, et toetatakse neid, keda tasub toetada, ehk jõukaid. Suured kortermajad saavad renoveerimisega paremini hakkama, sest riskid on hulga inimeste peale paremini maandatud. 50-70% ulatuses renoveerimise omaosaluse kokkusaamine on eramute jt väiksemate majade puhul aga sageli tõsine probleem, sest koorem jääb vaid ühe või mõne pere kanda.

Eesti enda plaan on realistlikum

Tallinna tehnikaülikooli hoonete energiatõhususe ja sisekliima professori Jarek Kurnitski sõnul olnuks Eesti jaoks märksa realistlikum 2020. a majandusministeeriumi eestvõttel valminud tegevuskava ellu viimine. Teisisõnu, et hooned saavutaksid 2050. aastaks C-energiatõhususe. Seega pikema aja peale küll, aga praegu EL pakutust siiski pisut kõrgema taseme. Seda enam, et Kredexi toetusega renoveeritud kortermajad üldiselt vastavadki praegusajal vähemalt C-klassile.

Kurnitski sõnul oleks EL programm ellu viidav vaid tingimusel, et KredExil on pidevalt pakkuda ühistutele, kellel projekt jm dokumentatsioon valmis, 30-50% toetust. Aga mitte nii, et eraldatakse aastaks mingi summa, sellele joostakse tormi ja siis on raha otsas.

«See EL otsus seab riigile üldiselt väga palju kohustusi,» ütles Kurnitski, et kui riik ei suuda omal poolt stabiilset toetuse voogu eelarvest tagada, siis ei ole ka võimalik ühistutelt või majaomanikelt energiatõhustust nõuda. «Toetuste jagamise süsteem on üldiselt olemas, see tuleks nüüd tööle panna. Varem on Kredexist raha eraldamine olnud liiga hüplik.»

Tänavu toetab riik korteriühistute renoveerimisi 80 mln euroga. Euroopa tõukefondide abil on aastatel 2014−2020 korterelamute rekonstrueerimist toetatud kokku 148 miljoni euroga. Võrreldes eelolevate aastate miljarditega, mida riigilt omaosaluseks oodatakse, sest renoveerida on vaja ka eramuid ja büroosid, on see ikka tilluke summa. 2021-22 oli üldse paus ehk kaotatud aeg, sest raha ei antud.

Eesti Korteriühistute Liidu juhatuse liikme Urmas Mardi sõnul võiks aastas rääkida suurusjärgus 100 mln eurost riigi toetusest, et kõikide taotlevate ühistute ambitsioonid rahuldatud saaksid. Sellise summa juures kuumeneks ka ehitusturg eriti üle.

EHITUSETTEVÕTJA: renoveerida võiks 5-6 kortermaja korraga

Ehitusettevõtja Raivo Ranna sõnul on nüüd pall valitsuse käes, sest välja oleks vaja töötada terviklik elamuehituspoliitika. Muuhulgas peaks tema sõnul looma vahemehe suurte ehituskompaniide ja ühistute vahele, sest renoveerima peaks 5-6 kortermaja korraga, kuid suured ehitusfirmad ei taha ühistutega ise otse asju ajada.

«Tänases olukorras ei ole renoveerimine ühelegi suurele ehitusfirmale huvitav,» lisas Rand. «Siin on väga palju nüansse, aga nõnda nagu praegu, et üks ühistu tellib, ja mingi osa maksab KredEx – nõnda see ei saa käia. Kuni meil ei looda valitsuses  korralikku elamuehituspoliitikat, me lihtsalt tiksume niisama edasi. Suured ettevõtted oleksid renoveerimisest huvitatud, kui saaksid teha 5-6 maja korraga. Me oleme tegelikult sellest rääkinud aastaid. Aga niimoodi, et firmana ajame asju ühes ühistus, kus näiteks 60 eri inimest korraga midagi tahavad… Nõnda ei sobi mitte.»

Ühistutega seostub Randi sõnul üldiselt väga palju probleeme. Kui võtta kasvõi Mustamäe, saaks kaasaegsest renoveerimisest rääkida, kui maja välisküljele ehitataks ühtlasi ka lift. Samamoodi tuleks elamuehituspoliitikas kindlaks määrata, kui suur on see elamute hulk, mida ei ole enam mõtet renoveerida ja mis tuleks lammutada.

Energiaklassi määramiseks tuleb hoonele tellida audit

• A-klassi energiamärgis – väga hästi soojustatud ning kõige efektiivsemaid kütte- ja ventilatsioonisüsteeme kasutav elamu.
• B-klass – hästi soojustatud seinad ja aknad, mis kasutab maasoojuspumpa koos soojustagastusega ventilatsiooniga.
• C/D-klass – hästi soojustatud seinad ja aknad aga vähemefektiivne kütte- ja ventilatsioonisüsteem nagu näiteks õhk-vesi soojuspump. Sellele tasemele peaksid 2033. aastaks vastama kõik meie hooned.
• E/F-klass – tänaseks renoveerimata vanemad majad, millel vaid ehitusaegseid soojustuslahendused ja on väga ebaefektiivse energiatõhususega.
• H-klass – sisuliselt soojustamata maja, mille soojapidavus on pea olematu.