Kevad on aeg, mil kõik ärkab ja tärkab ning ka maitsemeeled muutuvad erksamaks. Kindlasti on nii mõnigi kord mõnest pagaritöökojast tulnud värske küpsetiste lõhn meelitanud teid otsejoones kohvikusse. Pealinn külastas ühte pagaritöökoda Kalamajas, Jahu tänaval, mis on väga lühikese ajaga saanud kogukonnal lemmikkohaks ja seda põhjusega.

Pealinna külastuse ajal oli pagarikoja perenaine Veronika Rahu ametis pärmitaigna rullimisega. “See on kõige lihtsam, meie pärmitainas, mis on mõnusalt natukene magus, aga neutraalne,” lausus ta. “See sobib ka soolaste pirukate või magusate pirukate tegemiseks ja minu lemmikute kaneelisaiade tegemiseks.”

Veronika ja tema abikaasa Karle toimetavad kalamaja pagarikojas juba kümmekond aastat. Kuigi viimasel ajal Veronika ise väga tihti pagarikotta küpsetama ei satu, on kõik retseptid algselt just tema välja töötatud.

“Ega ma oma retsepti ei jaga, aga igalühel on kindlasti oma pärmitaigna retsept,” muigas Veronika. “Hea pehme peab olema, mitte liiga pehme, aga muidugi kas piimaga või veega, kuidas kellegile sobib. Aga kenasti õhukeseks peab saama, siis on seda rulli palju.”

Pagarikoja lugu sai alguse 12 aastat tagasi, kui Veronika lapsega kodune oli ning mööda Kalamaja ringi kärutas. Silma jäi vana maja keldrikorrus, kus enne oli asunud baar ja kunagi juuksur. Eelkõige sai aga pagarikoda alguse Veronika kirest küpsetamise vastu.

“Meie perekonnas on ikkagi küpsetamine olnud traditsiooniks ja me sööme suurima rõõmuga saiu, leibu ja saiakesi,” rääkis Veronika. “Sedasama traditsiooni olen mina ka jätkanud oma perega. Ja siis ka sõbrad hakkasid neid soovima, nii see kasvas.”

Asukoht sobis ideaalselt

Abikaasa Karle ütleb aga enda kohta, et on kahe vasaku käega ja köögis temast suurt abi ei ole, kuigi saiakesi sööb meelsasti ja parasjagu ongi mehel ees singi- juustusaiake. “See on olnud kunagi minu lemmik – algusaastatel, siis oli lihapirukas ja praegu on minu lemmik kõige lihtsam asi nagu juustusai,” lausus ta. “Aastate möödudes on väga palju muutunud. Neid söögikohti on tulnud ja läinud ja hoopis teistsugune majanduselu ja ilmaelu on siin, kui oli näiteks 13 aastat tagasi. 2010, kui me hakkasime siin esimesi liigutusi tegema, siis siin selliseid kohti väga palju polnud. Ümberringi midagi nagu oli, aga just konkreetselt siinkandis ju tegelikult ei olnud.”

Tõepoolest, veel enne, kui nõukogude periood väikeste pagariäride traditsiooni katkestas, oli Kalamaja kõige tähtsam pagarite linnaosa Tallinnas, sest jahu tuli siitsamast Kalamajas asunud Puhk ja pojad jahuveskist. Kalamaja arvukad pagariärid olid toona pigem kaasaostmise kohad. Tänapäevased kohvik-pagariärid, kus koha peal ka süüa saab, tekkisid vanalinna. Teame ju kõik Tallinna vanimat Maiasmoka kohvikut, mis tegutseb 19.-st sajandist saati. Pagaritöö püsib aga muutumatuna hoolimata riigivõimust ja sajandist. Tööle tuleb minna ikka enne kukke ja koitu.

“Esimene pagar tuleb kell neli hommikul tööle,” ütles Veronika. “Siis ta valmistab ette kõik pirukaid, et 7:30 avada kohvik. Vastavalt sellele, mis otsa saab, mis müüja ütleb, et on vaja, kohe tuleb. Sellepärast ongi meie fännklubi suur – soojade pirukate pärast.”

Veronika sõnul pidavat Eesti rahvas eriti armastama lehttaignast ning juustu ja singitäidisega tooteid. Viivi on aga leti taga olnud umbes poolteist aastat ja kiidab taevani Kalamaja elanikke. “Halba kohtlemist ei ole selle jooksul ma veel tundnud,” lausus Viivi. “Kliendid on sõbralikud ja tundub, et see on nagu mingi Kalamaja eripära. Minu arust hoopis teistsugused kliendid kui mujal. Mind võeti nii kiiresti omaks! Mõni ütleb lausa sina.”

Püsiklientidel jätkub vaid kiidusõnu

Korstapühkija Juhan elab kohvikuga samas majas ning käib seal enda sõnul igapäevaselt. “Hommikuti võtan suppi ja kohvi,” lausus ta. “Siin on head omanikud, head koogid, headus ja hoiak. Kalamaja inimesed on sõbralikud.”

Kohviku jaoks jätkus vaid kiidusõnu ka truul kliendil Andrasel. “Mina teistes kohtades ei käigi, ainult siin,” kinnitas ta. “Siin on päris tooraine, ma tunnen seda oma suus. Tallinna parim! Raudselt!”

Veronika sõnul on kõige raskem inimesi tööle leida. “Pagaritöö on väga raske,” nentis ta. “Kes hakkab pagariks, sellele ikka peab meeldima see töö väga. Sa ärkad nii vara üles ja lähed tööle, seisad päev otsa siin kuumas. Praegu on hea, praegu ei ole kuum, aga kui tuleb suvi, siis läheb väga kuumaks. Pagaridefitsiit on. Tundub, et nüüd läheb vist uuesti moodi, et olla kokk, pagar, kondiiter, aga vahepeal oli see küll põlu all. Ma arvan, et propageeritakse ka muidugi seda toitlustust päris häst ja pagarikodasid on ka juurde tulnud, mis on väga tore.”