Pea kõik mäletavad veel aegu, kus prügi sorteerimisest sai kõrvale hiilida teadval ilmel tehtud märkusega, et ah – mis ma siin ikka sorteerimisega aega raiskan ja koguni puhast vettki hakkan kulutama pakendite pesemiseks. Nii ehk naa kallatakse kogu hoolikalt kogutud kraam lõpuks kokku ja läheb suurde katlamajja, nii et tahmajutt järel – oleme kuulnud, oleme ehk pealtki näinud. Mind te selle rohepesujutuga õnge ei võta!
Ja tõesti – vaevalt kolm-neli aastat tagasi oli selline vabandus üsna adekvaatne nagu ka ringmajanduses töötavad spetsialistid tunnistavad. Polnud veel toimivat süsteemi, mille toel kõiki liigiti kogutud jäätmeid reaalse ümbertöötlemise ja taaskasutuseni suunata. Vahepeal on aga aeg edasi läinud ja vana hea vabandusega enam välja ei vea.
Võtame või sellise populaarse pakendi nagu joogikartong. Veel mõni aasta tagasi suurem osa ettevõtteid seda pakendiliiki välja ei sorteerinudki, sest polnud erilisi võimalusi kokkukogutud kraami taaskasutusse võtmiseks. Nüüd võetakse uue väärtuse saanud „prügi“ aga enamasti välja, kusjuures koguni 70% kasutatud kartongipakendist suudetakse ühel või teisel kujul uuele eluringile saata. Juba on valminud ka tehnoloogiad, mis võimaldavad kartongipakendeid pärast kasutamist ja kokkukogumist lausa sajaprotsendiliselt tagasi tootmisringi võtta. Seega pole suurte edasiminekute kõrval innovatsioonivõimalused veel praegugi ammendunud.
Arengut hoiavad tagasi tavalised tarbijad
Linlaste haljastusjäätmetest tehakse komposti, bioloogilisest „prahist“ saab muu hulgas gaasi uutele keskkonnasäästlikele bussidele. Kasutatud plastist valmistatakse terassidetaile ja rabajalutajatele mõeldud laudteesid, klaas sorteeritakse aga värvi järgi ning selle saab kõige täiega tagasi turule tuua. Prügimajandus pole enam pelgalt sõnakõlks, millega globaalset jäätmeprobleemi südame rahustamiseks kinni katta.
Ettevõtted on uutele ideedele järele tulnud, kohalike omavalitsuste eestvedamisel juurutatakse jäätmete kogumise ja taaskasutusse võtmise süsteeme ning kui miski meie prügimajandust ikka veel tagasi hoiabki, siis oleme selleks eeskätt meie ise. Tavalistest kodanikest tarbijad, kellest paremale ja vasakule küll joogitopse ja plastpudeleid, elektroonikajäätmeid ja ära kantud riideid jääb. Ikka risuks jalgu ja koormaks nii ühiskonnale kui ka loodusele.
Oma ostudega saab suunata ka tootjate tegevust
Kui me tahame, et eestlaste keskkonnajalajälg hakkaks globaalsel mõõtkaval vähenema, siis asugem sorteerima ja taaskasutusse suunama kõike seda, mis meie igapäevaelust justkui „üle“ jääb. Samuti maksab oma tavapäraseid vajadusi rahuldades eelistada pigem tagasihoidlikumalt „rüütatud“ kaupu, millele ülepea vähem pakendit on kulutatud. Niimoodi saavad signaali ka kaupa meieni toovad ettevõtted ehk kogu prügiprobleemi algallikad ise, kes seeläbi ehk samuti oma mõtteviisi uutma asuvad – aga muidugi ainult siis, kui rohelisemate valikute ja prügivabama elustiiliga tulevad kaasa ka laiemad massid.
Kuid miks mitte uue mõtteviisiga sammu pidada, kui see kokkuvõttes teab mis pingutus polegi, aitab meid aga otseselt edasi lootusrikkama ja jätkusuutlikuma maailmani jõudmisel? Alustuseks piisab juba sellestki, kui kogud eraldi klaasi, plastikpakendi, vanapaberi ja metalli. Unustada ei saa muidugi ka biojäätmeid, mille liigiti kogumine ja äravedu kõigile tallinlastele alates 1. juunist kohustuslik on. Tulemust peaksime saama puhtamaks muutuva keskkonna ja lootusrikkama homse näol nautida aga ühiselt.
