“Kui läksin Soome elama, kustutati minu nimi filmi “Nukitsamees” tiitritest ära. Aga minu häält nad ei saanud sealsetest lauludest välja võtta!” lausus aprillis 80-aastaseks saav lauljanna Heidy Tamme, kellele on omast ajast tuttav ka tänapäeval nii tavaline läbipõlemine. “Mul oli nii palju tööd, et ma ei jaksanud käsi ega jalgu liigutada. Ma ei teadnud enam, kus ma olen, rääkimata sellest, kes ma olen,” meenutas ta.

Kohtun Heidy Tammega kohas, mis on naisele justkui teine kodu – loomulikult on tegemist heliloojate majaga. “See on selline hubane salong, siin majas on mul palju sündmusi olnud.  Illimarike, kes siin kohvikut peab, on teinud sellest hubase pesa. Kui ma kellegagi kohtuma pean, pakun talle alati just selle koha välja!” lausub Tamme.

Heidy püüab sel aastal neli kärbest ühe hoobiga.  Ta saab 5. aprillil 80-aastaseks, olles 60 neist veetnud lavalaudadel ja 40 pedagoogiametis. Üle 20 aasta on ta aga ajanud “Eesti asja” poliitikas. Intervjuus räägib ta oma õnne tipul olemisest, elust Eestis ja ette tulnud seiklustest.

Heidy, millist elu sa praegu elad?

Ma teen väga toredaid asju, sest mul on lõpuks aega! Mul on tekkinud aega mõelda, millist elu olen elanud ja milline on see teekond tippu olnud. Kui nüüd see ülemvägede režissöör on minu vastu armuline, siis mõne päeva pärast juhtub see, mis juhtuma peab – proua saab 80-aastaseks.

Just nimelt! 80-60-40 ja ärme unusta ka poliitikat, kus oled sõna sekka saanud öelda!

Poliitika on mulle väga südamelähedane. Võidakse küll arvata, et mida see muusik seletab, aga iga artist on seotud mingil määral meie ühiskonna teemadega. Kui ta seda ei tee, siis jääb tal mingi tähtis osa tegemata. Meile on antud hääl ja pagas, millega saame esineda ja panna kõlama just need sotsiaalsed teemad, mis meid kõiki ühel või teisel moel puudutavad. Ma leian, et olen artistina teinud seda väga hästi.

Kas tänapäeva pensionäridel on Eestis hea ja turvaline elada?

Ma ei saa rääkida kõikide pensionäride eest, aga ma arvan, et meie pensionisüsteem ei ole veel korralikult välja töötatud. Seda, mille oleme aastatega välja teeninud, pole me veel kätte saanudki. Mulle meeldib aga, et võin bussi minna ja ei pea selle eest maksma.

Väga palju räägitakse tänapäeval perevägivallast. Kuidas selle vastu võidelda?

Mida rohkem me võitleme, sed rohkem see probleem kasvab. See on universumi seadus. Millest räägid, see kasvabki, mida toodad, seda loodki. Meil on vaja ühiskonda harida ühiskondlikult. Ka mina olen oma lapsepõlves 20 aastat vägivalda kogenud oma isa poolt, kelle psüühika oli traumeeritud. Kui sõda algas, oli ta sunnitud Venemaale minema, ja tagasi tulles oli katkine inimene, ta ei tulnud enam endaga toime. Hiljem lisandus alkohol. Eks kõigil oli peale sõda raske ja nähti vaeva, kuidas ellu jääda, pere ära toita, saada lastele haridus, neile riided selga. See ei ole ainult psühholoogide teema, vaid terve ühiskonna.

Heidy, kas headus võidab kurja?

Nad võistlevad omavahel. Headus ja kurjus jäävad meie ellu igavesti. Kumb neist võidab, on meie endi teha, meie allume neile ja see valik sõltub meist endist.

Mis vaevab sinu südant?

Praegu on kogu maailm ärevaks aetud, sest kaks süsteemi – autokraatia ja demokraatia – klaarivad omavahel asju. Nad teevad seda nii jubedal moel ehk läbi sõja. 1943. aastal, mil mina Jaroslavis alguse sain, oli minu varjendiks mu emme kõhukene. Ka siis paukusid sõjakuulid… Ma poleks iial arvanud, et kui olen kaheksakümnene, kogen seda taas. Sõda meie aia taga teeb meele kurvaks küll.

Sa tundsid varjendite puudumise pärast muret ja pöördusid seepärast Toompeale. Mis vastuse sa sealt said?

Ma küsisin, kas meil on varjendeid juhuks, kui miskit peaks juhtuma. Ja kujutad sa ette, mulle vastati, et neid kohti, kuhu ohu ajal minna, meil polegi. Sellised küsimused teevad minu eas kurvaks just seepärast, et meie ilusal ajal alguse saanud uus põlvkond peab taas kord sõjaga kokku puutuma. Aga me saame hakkama! Oleme kalevite kange rahvas, kes on ennast vabaks laulnud.

Kerime veidi aega tagasi. Mis ajast sa iseennast mäletad?

Mäletan ennast sellest ajast, kui elasin veel Kopli tänaval ja minu maja vastas asus raudteelaste klubi, kus ma käisin balletti tantsimas. Unistasin valgeks surevaks luigeks saamisest. Igal õhtul, kui ema koju tuli, piinasin teda ilusate tantsupoognatega. Eks mulle meeldis juba sel ajal laulda samuti, aga kuna mitu peret elas ühe katuse all, siis pidin seda vaikselt tegema. Alati, kui ema tööle läks, hakkasin mina laulma. See aga ei meeldinud naabritele, kes küsisid emalt, et mis su lapsel viga on. Miks ta nii hirmsasti karjub?

No su pikk karjäär on tunnistajaks, et karjumisest on olnud asi kaugel. Kellelt oled pärinud oma kauni lauluhääle?

Ma arvan, et nii emalt kui ka isalt. Isa oli mul pillimees ja täielik Hollywoodi täht, kui piltidelt vaatan!

Kuidas sinust laulja sai?

Tegelikult sai kõik alguse Narva tänava muusikakoolist, kus ma hakkasin kannelt õppima, sest klaverit ei olnud ja kandlega oli veidi lihtsam hakkama saada. Seal ma lõpetasingi kandleosakonna, peale seda mõtlesin, et lähen edasi õppima harfi, aga kuna tol aastal oli harfiosakond kinni pandud, läksin edasi dirigeerimist tudeerima. Selle juurde kuulus ka laulmine. 1963. aastal toimus raadiomajas lauljate konkurss, mille komisjoni kuulusid  Peeter Saul ja Valter Ojakäär – sealt kõik alguse saigi. Samal aastal toimus minu esimese laulu salvestamine – “Suur on mu armastus” raadiosaates “Tere hommikust, põllumehed!”.

Sind võib kuulda filmis “Nukitsamees”. Vot see tuli mulle üllatusena! Kas ka see kuulus rahajagamise laul on sinu lauldud?

Minule jäid õrnemad palad nagu näiteks “Tule tuul ja puhu ära”. Tõepoolest, suurem avalikkus ei tea sellest midagi, sest kui ma Soome elama läksin, siis kustutati mu nimi filmist ära. Ma ei tohtinud ju enam kuskil eksisteerida oma nime all. Mäletan hästi, et kui see film välja tuli, helistas mulle Tõnis Kõrvits, öeldes, et film tuli välja, sa laulad seal, sinu nime ei mainita, aga häält nad välja ei saanud võtta! (Naerab – toim.)

Kas läbipõlemine on sulle tuttav teema?

Kindlasti. Aasta oli siis 1975, mil olin teinud nõnda palju tööd, et ma ei jaksanud käsi ega jalgu liigutada. Ma ei teadnud enam, kus ma olen, rääkimata sellest, kes ma olen. Eks igal inimesel on vaja hädaolukorda, siis inimene kohtub oma sisemiste ressurssidega, millest tal pole aimugi. Pean ütlema, et minu kohal on olnud toredad inglikesed, kes mind on hirmude ajal tõstnud tuttipidi üles ja öelnud mulle: mine edasi, ei mingit haletsemist enam!

Sind vaadates võiks öelda, et sa ei vanane kunagi ja sul on raudne tervis. Kuidas on aga rasked ajad tegelikult tervisele mõjunud?

Jah, elus on olnud igasuguseid aegu. 1975. aastal olin tervisega ikka kõige jubedamas mõttes nullis. Nii et kontserdituur katkes ja ma ei suutnud kätt ega jalga enam tõsta. Ma ei tea, kus ma hõljusin, vastutust ja tööd sai korraga liiga palju. Aga nüüd ma tean, et inimesel on mõnikord vaja hädaolukorda. Võib-olla kõlab see isegi julmalt, aga siis kohtab inimene oma salajasi sisemisi ressursse, millest tal polegi olnud aimu. Meid vaevavad tihtipeale igasugused muud probleemid, enne kui sulguvad väravad, mis annavad tõuke teha see hüpe.  Tuleb hirm ja sa jätad selle tegemata. Aga ma pean ütlema, et mul on olnud sellised toredad inglikesed, kes on mind tõstnud nende hirmude seast tuttipidi üles ja öelnud: sa lähed nüüd. Ei mingit seletamist ja tööle!

Näiteks Uno Naissoo ütles, et nüüd tuled muusikakooli lauluõpetajaks. Ma ütlesin, et Uno, ma ei oska isegi laulda veel õieti, kuidas ma neid noorukesi õpetan. Ta ütles, et pole midagi, proovi. Ja proovisin ning olen talle väga tänulik. Sama oli Soomes, kui ma sain Helsingi rootsi teatri primadonnaks ehk rimadonnaks, nagu seal öeldi. (Naerab.) Ütlesin, et ma ei oska ju rootsi keeltki, siis julgustati mind, et sellest pole midagi, õpid. Samuti julgustati mind olema õpetaja Soomes jazzikõrgkoolis, et proovi, küll saad hakkama. Vaat sellised toredad inglikesed on mul alati olnud. Muidugi oli kõige esimene julgustaja minu ema, kes mulle kohe tiivad andis.

Eestimaa on sul risti ja põiki läbi käidud ja lauldud. Kas meenub ka mõni põnev seik, mis sulle tänini naeru suule toob?

Esmalt meenub üks lugu ansambliga Lainega, kui käisime Venemaa lavalaudasid vallutamas. Olin tol korral solist, pidin oma tänavariided hästi kiiresti lavakostüümi vastu vahetama, aga ma ei jõudnud. Tormasin otsejoones lavale ja veel vales suunas. Laval läks liikumine sassi ja tekkis suur segadus. Aga kui lõpuks me kõik kaheksa tüdrukut laval seisma jäime, tekkis elevus – hakkasime kõik koos naerma, kõigil kõhud kõveras. Naer lõppes alles siis, kui Anne Peterson näpistas mind kõvasti. Laulda enam edasi ei saanud ja kardinad tõmmati samuti ette.

Teine lugu meenub esinemiselt Murmanskist Olav Ehalaga. Läheme meie lavale ja siis vaatame – aga kus klaver on? Polnudki! Kujutad sa ette, Ehalal pole klaverit, millel mängida. Seepeale toodi talle lõõts ja mul ei jäänud muud üle, kui hakata kasatšokki laulma. Laulu ajal naeratasin Ehalale ja tema mulle vastu, olles oma hambad hõbepaberiga kinni kleepinud. Kui ma seda nägin, seiskus taas laul, sest ma ei suutnud naeru kinni hoida.

Mis on kõige veidramad kohad, kus sa laulnud oled?

Loomulikult ma laulan igal pool, kus palutakse. Olen isegi hambaarsti assistendile laulnud, kui öeldi, et tal on sünnipäev. Kingsepa juures läks laulmiseks, kui kuulsin, et tal on sünnipäev… Laulda on tulnud igal pool, ka Hollandis eksursioonibussis. Laulmiseks minu nokake on loodud.

1990ndate alguses tassiti raha kilekottidega koju, sest rahal kadus väärtus. Vähemasti nii on mulle “Kuldse Trio” mehed rääkinud. Seda raha nimetati puurubladeks, kui ma ei eksi.

See legend jääb nende südametunnistusele! Aga ma räägin oma loo. Ansambliga Vana Toomas sõitsime kontserdireisil üle kolme kuu jutti läbi Gruusia, Armeenia ja Aserbaidžaani. Andsime seal kaks-kolm kontserti päevas. Eesti Filharmoonia müüs meid just nii hästi maha, jäädes ise plussi. Saalid olid täis, aga meie seda tulu ei näinud. Rubla viiskümmend oli meil päevaraha. Selle eest pidime sööma ja selle eest tuli elada. Ellu jäime! Meie juurde tuli üks mees, kes küsis vene keeles: “Firma jest?” Me ei saanud aru, mis firmast ta räägib, aga siis selgus, et ta soovis firmariideid me seljast. See tähendab lääne firmade riideid. Siis selleks, et ellu jääda ja 1.50-le lisa saada, harutasin kõigilt oma riietelt firmasildid ära. Siis ostsin viimase raha eest kaubamajast ilusad triiksärgid, õmblesin välismaa firmade sildid neile külge ja müüsin maha, öeldes, et “firma jest”!

Ukrainas käies raiusime aga  kirvege tee ääres kasvanud kapsapead maha. Panime need pärast purki ning hapendasime ära. Ja meil oli jälle süüa.

Kas sulle ei tundu, et tänapäeva noored muusikud staaritsevad rohkem kui sinu ajal? Sina ei ole selline, et telliksid limusiini endale järele?!

No tõesti, ega jalgsi ei tahaks küll enam kuskile minna, sest jalad enam ei kanna nii palju! (Naerab – toim.) Ma sooviksin küsida – et kus need tähed on? Taevas, taevas! Ja selleks, et siin maa peal särada, tuleks enne seda palju tööd teha. Talent, haridus, töö ja vaev näitavad, kas sa jõuad profiliigasse!

Kas sa Eesti Lauluga oled kursis? Peamiselt kõlavad seal ingliskeelsed lood.

Väga kahju, ka mina mõtlesin noorena, et inglise keel on nii ilus, on maailmakeel, kõlab paremini ja mis me siin eesti keeles ikka jaurame. Samas aeg on näidanud, et meie emakeel on kui haldjakeel. Me peaksime olema õnnelikud selle üle, et meil on selline kaunis väldetega, pööretega, käänetega keel! Ei ole olemas sõnu nagu “missis”, “miuhke” ja “siuhke”… Kui keegi ütleb mulle “mis siis” asemel “missis”, tahan kohe vastata, “mister”! Meid, avaliku elu tegelasi – muusikuid, ajakirjanikke, saatejuhte – jälgitakse, ja meie vastutamegi selle eest, kui ilusana eesti keel kõlab.

Ja kaunilt kõlavad ka sinu laulud. Mainin neist vaid mõnda, nagu “Aeg annab kõik”, “Keegi tulla võib”, “Õnne tipul”. Teen nüüd sulle ettepaneku välja anda vinüülplaat, mida oleks hea kinkida meie uuele põlvkonnale!

Tött-öelda olen selle eest juba hoolt kandnud! Ma olen nii õnnelik, et mind on usaldatud ja olen saanud salvestada linti üle kolmesaja laulu! Need laulud on ajatud, rikkalikud, kirjutatud just mulle, nende lauludega pole tehtud äri, vaid need rikastavad muusikamaailma. Meie heliloojad on maailma kõige kõrgema kullaprooviga inimesed!

Sa oled eesti keelde toonud kaks uut sõna, milleks on “maikenism” ja “tätteism”.

Palun Maikenilt ja Jaanilt vabandust aga kui mu üks õpilastest tuli tundi, olles käinud Maikeni stuudios häält timmimas, ei saanud ma korraga aru, mis keeles ta laulab. Kuulsin sõnu nagu aaloorus, puviilus, aviidekasvatus…Ma korrigeerisin teda: all orus, puu vilus, ahvide kasvatus. Eesti keel oli tal kuidagi tagurpidi ja ma pidin sekkuma. Tättel jällegi on oma isikupära ja filosoofia ja kui hakata teda matkima, ei tule midagi välja. Teda on ainult üks! Iga inimene peab ikka enda moodi laulma.

Oskad sa meie noortele öelda, kuidas edu poole püüelda ja kuidas ennast paremini müüa?

Talent on see, millega starditakse, töö on vedur, millega liigutakse edasi. Kõigepealt on vaja leida üles see õige talent, sest et ebamusikaalseid ja andetuid inimesi siia maailma ei lasta. On vaja hakata ennast harima, viia kurssi eri ajastutega, mida saame sealt kaasa võtta, teha kindlaks, mis meeldib, hakata tööle ja teenida oma talenti auga. Peale seda hakkab tulema ka kõik muu.

Vestlesin paar päeva tagasi sinu sõprade Riho Rõõmuse ja Ivar Seelandiga. Te olla bändiproovi teinud, kus sinu puusad olevat kohe nõksuma hakanud. Meestel endil olevat tekkinud vanainimese tunne, et äkki nad on rooste läinud.

Laulsime Kuuba rütme ja no kuidas sa seal siis niisama seisad nagu puunukk, ikka puusad peavad liikuma! Poisid mängisid küll kiftilt, aga pidin neile siiski ütlema, et hakaku ka tantsima! Muusikat ei saa ju istudes teha.

Sinu repertuaari kuulub laul “Kord härradega kõndisin”, millist rolli on mehed sinu elus mänginud?

Oijaa, mehed, mehed ja veel kord mehed! Ma armastan mehi! Kuigi nad laulavad, et ilma naisteta on kurb maailm, siis ilma nendeta on veelgi kurvem! Meeste seltskond on mulle alati meeldinud! Nooremana ikka mõtlesin, et meestele on antud ajud, nemad mõtlevad!

Kes on sinu lemmik-lavapartner läbi aegade?

Neid on olnud palju! Loop, Joala, Terasmaa! Nendelt meestelt olen saanud midagi sellist kaasa, mis annab mulle sädet olla ilus printsessikene, olla see kaunis naispartner.

Sul on olnud aega pea kaheksakümmend aastat mõelda, mis värvi küll see armastus olla võiks.

Kirju! Seal on värve veelgi rohkem kui vikerkaarel! Seal vikerkaare vahel on omakorda palju värve, mis peegeldavad meile tagasi. Armastust ei saagi käega katsuda. Me ei tea, mis see on, aga kõik, mis on armastusega tehtud, seda me ju tunneme.

Sa oled elanud ajastul, mil saadeti armastuskirju. Kas mõni on sinu postkasti samuti potsatanud?

No nüüd sa poed küll minu salakambrisse! Loomulikult olen neid saanud ja see on olnud meeliülendav. Kord olin bussis ja minu juurde tuli üks naine, öeldes mulle: “Heidy Tamme, kas te teate, kui väga me teid armastame?” See tegi südame soojaks ja tõi rõõmupisara silma.

Sind on ka tunnustatud mitmel korral. Sul on Soome pop- ja džässmuusika konservatooriumi hõbemärk ja kuldne plaat.

Ma lisaksin siia eluaegse Oskari samuti, mille sain 80 aastat tagasi – nimelt mu isa nimi on Oskar! Samuti minu laulukesed on “Oskarid”, mida kingin oma kuulajatele-vaatajatele.

Kuidas sulle tundub, oled saanud piisavalt tähelepanu?

Ma olen kogenud igat sorti tähelepanu. Ükskord arvati, et olen Paldiski maanteel viinaravil. Kui sealt välja tulin, said kõik teada, et olin lapse sünnitanud. Alkoholiga on mul küll sellised lood, et kui on pidu, siis on pidu, ja kui olen tööl, siis publik on mulle püha.

Kuigi muusikute seas on populaarne või lausa traditsiooniks saanud enne lavale minemist kerge naps teha. Mõned ongi selle küüsi langenud ja siit ilmast juba lahkunud.

Seda ma suure kurbusega tuletangi meelde, kui palju on meie talente läinud inglite maailma, kes oleks võinud meile veel aastaid laulda. Aga sellegipoolest igaüks valib oma tee ise, vastutab oma tegude eest.

Mida sooviksid veel korda saata? On sul unistusi?

Ma sooviksin olla banaalne ja terve ning tore mutikene! Tahan olla reibas, et mu meel oleks terav, et ma ei kaotaks kriitikameelt. Kui ma muutuksin ümmarguseks, jooksin palju vett, ei oleks minust kasu. Soovin olla kursis sellega, mis maailmas toimub, kuni hingan ja elan siin.

Oli Helsingi teatris ka näitleja
• Heidy Tamme on sündinud 5. aprillil 1943 Uljanovskis. Ta on õppinud Tallinna 5. ja 1. keskkoolis.
• Tamme on lõpetanud koori- ja orkestridirigeerimise erialal 1964. aastal Tallinna muusikakooli ja 1966. aastal Tallinna riikliku konservatooriumi. Muusikat õppima asus ta helilooja Uno Naissoo õhutusel.
• Aastatel 1967-1983 töötas ta Eesti Filharmoonias solistina. 1967-1969 laulis ansamblis Laine. Ta osales ka Eesti Televisiooni laulusaates “Horoskoop”. Tema sisselauldud laule võib kuulda näiteks filmis “Nukitsamees” (1981).
• Heidy Tamme on muu hulgas esinenud koos ansamblitega Vana Toomas ja Sinilind ning osalenud estraadikavades koos Uno Loobi, Nikolai Samohvalovi ja Oleg Melnikuga.
• 1983. aastal asus ta elama Soome, kus töötas Helsingi rootsi teatris algul repetiitori ja seejärel näitlejana ning Helsingi pop- ja džässmuusika konservatooriumis lauluõpetajana.