“Tihti kipub olema, et asjad tulevad su ellu siis, kui sa neid enam üleliia ei taha, samas kui midagi liiga kramplikult soovida, siis tihti elu ei anna sulle seda,” räägib XIII noorte laulupeo kunstiline juht Pärt Uusberg.

Uusberg on öelnud, et tema soov on näha noori kui puhtaid, rikkumata, tundlikke hingi, kes peegeldavad nii oma olemust kui ka meie maa põhjamaiselt karget ilu läbi muusika.

Laulupeo üldjuhiks ei saada üleöö – eelneb pikk ja põhjalik oma nägemuse kujundamine, selle veenvaks ja ainuvõimalikuks vormimine. Kust ei puudu ka see õnnelik hetk, mil ideekavandi tuum end ise ootamatult ja täie selgusega ilmutab. XIII noorte laulu-ja tantsupidu algab 30. juunil ja kestab 2. juulini 2023.

Olete pärit erakordselt loomingulisest kodust. Ema Urve on dirigent ja psühholoog, isa Valter on animafilmilavastaja, vend Uku Linnateatri peanäitejuht ja näitleja, vend Andero psühholoog. Kogu teie perekond pluss kodune atmosfäär mõjusid vist nii, et teist ei saanud inseneri?

Jah, tõsi, perekonnal on väga suur roll selles, kes ma tänaseks päevaks olen või mis minu elu täidab igapäevaselt. Tõesti, see kodukeskkond oli väga loominguline, vennad olid suured eeskujud ja isa-emaga väga hea läbisaamine. See kõik kestab loomulikult tänase päevani, kusjuures täna just tulingi kodusest Raplast. Üritan käia seal võimalikult tihti, kuna mulle on endiselt ka Rapla väga-väga hingelähedane. Eks nende asjadega vist kipub nii olema, et siis kui need on elu loomulik osa, sa võib-olla ei oskagi näha seda kuidagi erilisena aga tagantjärele olen mõistnud, et meie perekond oli väga soosiv. See oli suurepärane kasvukeskkond lapsele leidmaks üles seda, mis just temale on see kutse ja teeviit siin elus. Ja see käib nii minu kui mu vendade kohta. Kui ma noorem olin siis mul oli mitu kirge ja muusika oli üks neist, samas olin ka suur teatrihuviline. Meil oli Raplas ka kooliteatritrupp, kus vend Uku ja isa Valter vaheldumisi näitemänge lavastasid. Võimalik, et Andero otsis kõige kauem oma teed aga samas tuli ema poolt tuli see psühholoogia huvi ja nüüd, olles Tartu Ülikoolis psühholoogia teaduskonnas, on ta ilmselgelt väga õiges kohas.

Te ütlesite, et vennad olid teile suureks eeskujuks, kas olete siis pere pesamuna?

Nii on, jah. Uku on minust kaks aastat vanem, Andero kuus ja pool aastat. Uku oli mu mängukaaslane aga Anderoga oli isegi nagu mingi isalik suhe, kuna see kuus ja pool aastat on üpris suur intervall ajalises mõttes. Väikese poisina ma kuidagi tajusin teda turvatunnet loova tegelasena meie perekonnas. Lisaks isale.

No te ütlesite, et kõhklesite mitme valiku vahel aga millal siis saabus lõplik selgus, et õigeks alaks on ikkagi muusika.

Terve see teekond kulges kuidagi väga loomulikult. Neid tegevusi, mis mulle väga meeldisid, oli kolm – muusika, teater ja sport. Mulle väga meeldis käia kergejõustiku trennis ja hiljem võrkpalli trennis ja mulle tänase päevani sport väga meeldib. Aga eks muusika oli mõneti keskne küll, ma laulsin oma ema Riinimanda koorides seal Raplas ja ka Thea Paluoja laulustuudios. Võtsin ka soololaulutunde ja tegin kaasa noormeeste ansamblis. Kuna õppisin muusikakoolis trompetit siis mängisin ka noorte puhkpilliorkestris ja kirikupasunakooris trompetit, nii et muusikat oli ikka väga palju mu elus.

Aga kuna te küsisite, millal saabus lõplik selgus siis selline hetk oli täitsa olemas kevadel kui olin üheteistkümnendas klassis. Jalutasin Rapla staadioni kõrval ja vaatasin, et üks paralleelklassivend viib läbi väikestele lastele jalgpallitrenni. Olin kaheksateistaastane ja järsku tundus see nii huvitav! Mõtlesin, et kas ma olen ka juba sellises vanuses, et võiksin kedagi õpetada, see tundus väga ligitõmbav… Läksin koju ja küsisin oma emalt, kas ma võiksin järgmisest aastast tema kõrvalt hakata lastekoori juhatama ja kas ta õpetaks mind natuke. Rapla kultuurikeskuse juhatajaks oli tollal koorijuht Raul Talmar ja ema saatis mu kohe Rauli juurde. Ütlesin ka Raulile, et tahaks lihtsalt teada sellist ABC-d, et kätt proovida seal ema kõrval. Aga Raul kohe tegi kõne Heli Jürgensonile Otsa kooli, et siin on üks noor poiss, kas teil on need konsultatsioonid juba läbi või oleks veel võimalik tulla – ühesõnaga täiesti ootamatult, mul ei olnud veel mingit väga pikka plaani. Läks nii, et ma tõesti juba pärast 11. klassi leidsin ennast sügisel Otsa koolis Heli Jürgensoni juures õppimas koorijuhtimist ja sealt siis algas uus peatükk mu elus. Tegelikult selles mõttes isegi vist vedas, et mul seda otsustamisraskust ei olnudki – üks asi viis teiseni ja järsku oligi see valik tehtud.

Muusikamaailmas saab interpreet olla üsna mitmel moel. Teie olete helilooja ja dirigent. Kuidas üldse jõudis Teieni arusaam, et just nimelt sellisel moel te soovite edastada publikule oma sõnumit?

No mis puudutab koorijuhtimist, siis see tuli tõesti kodust ja koorimuusikapisik istub minus juba lapsest peale. Heliloominguga on natuke teistmoodi. Mäletan, et olin Eesti koolinoorte segakoorilaagris, see koor oma formaadilt oligi nii-öelda projektikoor, mis kohtus paar korda aastas koorilaagrite näol on ja seal oli mul üks tore sõber Aare Külama, kes on ka tänasel päeval muusik, laulab nii ansamblis Estonian Voices kui ka Vox Clamantis`e kooris. Tal on ilus bassihääl ja ta mängis kooriproovi vaheaegadel ka hästi klaverit. Selgus, et omaloomingut!

See oli minu jaoks jälle silmade avanemise hetk, et helilooja ei pea olema tingimata muusikaajaloo õpikus ja kaugest ajast pärit. See võib olla sinu endavanune, sinu kaasteeline. Mäletan, et küsisin Aarelt, kuidas ta seda teeb ja Aare vastas üsna napisõnaliselt, et ega siin midagi erilist ei olegi, sul tuleb ka, pead lihtsalt proovima. Ja siis ma läksin sealt koorilaagrist koju, istusin klaveri taha ja lihtsalt proovisin ning sündiski esimene klaveripala. Aarel oli õigus.

Kui tegelete heliloominguga siis see, kuidas teie sõnum kuulajani jõuab, sõltub üksnes teist endast. Kui juhatate koori siis sõltute lauljatest – kuidas nad teie mõtte publikuni toovad ja kas toovad. Olete selle üle vahel mõelnud?

Jaa, selles küsimuses on tõesti puudutatud nende kahe eriala sellist põhierinevust. Nii ta tõesti on ja selles on siis mõlema puhul võlu ja valu. Heliloomingu puhul sõltub kõik sinust endast ja täpselt nii palju kui sa ise suudad ennast sundida, oma aega planeerida ja energiat sellesse loomingusse panustada, nii kvaliteetne on ka see looming. Samas on jälle helilooja amet küllaltki üksildane, on väga lihtne kukkuda ka depressiooni ja põhimõtteliselt ma julgen öelda, et enamik heliloojad on ilmselt kogenud oma elus depressiooni.

Ma ei tea küll täpselt, kus see depressiooni piir läheb, aga igal juhul mõningast tumemeelsust või raskemeelsust on vast tuntud, sest üksildus on väga kurnav. See on lihtsalt, ma arvan, täiesti bioloogiline. Aga teisalt võib ju inimestega töö ka väga kurnav olla, eriti just see, kuidas neid koondada looma seda miskit, millesse ise väga usud. Inimestel on oma tegemised, oma elugraafikud ja ka oma tajud. Tihti on harrastuskooride mure see, et inimesed ei jõua proovidesse, kui neil on midagi olulisemat ees. Tegu võib olla nende lemmikhobiga aga see on siiski ainult hobi ja olulisem kaalub üle. Samas, kutselised koorid on küll iga päev kohal aga nad võivad olla natuke väsinud sellest igapäevasest toimetamisest ja ei pruugi haakuda sinu inspireeritusega seal ees.

No see kõik ei tee kindlasti koorimuusikat teie jaoks vähem lummavaks. Juhatate saabuval noorte laulupeol nii noormeeste – kui ühendkoore ja olemegi jõudnud teie tähetunni – XIII noorte laulupeoni, mille kunstiline juht te olete. Kuidas sündis üldse mõte kandideerida ideekavandi konkursil?

Nagu igal asjal, nii on sellelgi on mõneti pikemalt pikemad tagamaad. Olin osaline 2007. aasta noorte laulupeol ja seal oli kunstiline juht Veronika Portsmuth. Mäletan, kuidas imestasin, et oi, ainult 27aastane ja seejärel mõtlesin, et noorte laulupeo kunstiline juht võikski, jah, olla pigem noor inimene. Ja kuna mulle laulupeod väga meeldisid, olin seal ju alati osaline, siis kuidagi sealt sai see kõik ka alguse. Nüüd, kui see konkreetne konkurss tuli, siis minus seda täit kindlust veel ei olnud, kas kandideerida või mitte. Aga tihti kipub olema, et asjad tulevad su ellu siis, kui sa neid enam üleliia ei taha, samas kui midagi liiga kramplikult soovida, siis tihti elu ei anna sulle seda.

Aga tõesti, 2020. aastal kuulutati välja see noorte laulupeo ideekavandi konkurss. Ma ei istunud maha ega võtnud ette tühja paberilehte vaid oli nii, et hoopis jalutasin. Ja meenutasin korraga üht Hando Runneli luuletust, mille esimene rida kõlab nii: „Püha on maa ja ta järved on pühad …“  Siis tuli kuidagi nagu iseenesest kogu see ideekavand ja läksingi sellesama tunde pealt koju ning kirjutasin ta sisuliselt pea hetkega üles.

Kuidas te siis kirjeldate seda ideekavandit noorte laulupeole „Püha on maa“ -mis seal toimub?

Kui püüda seda kirjeldada, siis siin on mitmeid tahke. Üks tahk on iseenesest väga lihtne – kogu see ideekavand on välja kasvanud tõesti ühest luuletusest ja minu meelest on see kuidagi ilus, et sa saad ühe terve suure laulupeo korraldada niimoodi, et see seeme on üks Hando Runneli luuletus.

Ja see luuletuse enda pealkiri „Valgust!“ ütleb ka ühtteist, ehk teisisõnu vaimuvalgus on see, mida mu ideekavand üritabki siia maailma juurde tuua. Kuna selles pealkirjas on sees ka taoline aukartust äratav sõna nagu „püha“, kannab seegi olulist rolli – ta annab edasi teatavat sellist maailmataju, et nii maailma kui elu ennast  on võimalik tajuda pühana. Mis tähendab, et see üldine ruum või see vaimne ruum, milles pidu kulgeb, võiks tõesti olla selles mõttes nagu püha ja et seda tajuksid ka noored.

Nagu sedagi, et ka iga inimene on püha ja väärib austust. Seda nn noortepärast kultuuri on maailm niikuinii juba väga intensiivselt täis, ava mistahes telekanal. Seetõttu võiks laulupidu nähtusena pakkuda just noorele midagi muud, mingis mõttes vaimselt veidi nõudlikumat ja laetumat ruumi, kus viibida. Ja kuna koorimuusika nähtusena minu meelest toetub pigem sellisele klassikalisele juurele siis oligi kandideerides soov edastada see vaade, et ka nii on võimalik noorte laulupidu näha.

Teil on olnud palju proove ja proovid käivad ka nüüd. Enam vist mitte kaua?

Täna just tuli sõnum, et tantsupeo proovid on lõppenud, seega on siis valikud tehtud, kes pääsevad tantsupeole. Laulupeo proovid kestavad mai alguseni, viimane peaks olema 8. mail Võrumaal. Ise olen tänaseks päevaks, mulle meeldib neid nagu kokku lugeda, täpselt 30 proovi teinud. Ehk siis olen 30 proovis käinud lugusid juhatamas.

Kui palju on teil abilisi, et kavandatu ellu viia ja noorte laulupeo üldpilt ootustele vastaks?

Loomulikult ongi laulupidu üks suur ühistegemine ja siinkohal muidugi kõige suurem abiline on taoline organisatsioon nagu Eesti Laulu – ja Tantsupeo Sihtasutus. Seal töötavad inimesed igapäevaselt kõikide laulu- ja tantsupidude nimel ja paralleelselt valmistatakse juba ette ka 2025. aasta üldlaulupidu.

Seal kontoris ei ole üleliia palju töötajaid, nii et neil on töölaud kogu aeg  ülesandeid täis. Ja loomulikult ei tuleks kõne allagi, et minusugune või kokkuvõttes kestahes koorijuht üksinda suudaks korraldada laulupidu. See kogemus, mis on Laulu – ja Tantsupeo Sihtasutusel, on kulla hinnaga ja nemad juhivad seda protsessi ka sellise ajarelee mõttes, et mis ajaks peaks olema nüüd need ja need asjad tehtud, mis ajaks need ja need ja neil on ka väga suur kogemus sellega. Ja loomulikult on meil ka kunstiline toimkond, kellega me üpris regulaarselt kohtume.

Viimasel ajal nüüd, tõsi küll, vähem, kuna meil on see vundament ammu laotud aga algfaasis kohtusime ikkagi peaaegu iganädalaselt. Meie pidu ju algas üldse pandeemia ajal, mis tähendas, et sellel olid nii head kui halvad küljed. Kui midagi head sellest otsida, siis kõigil oli järsku aega. „Tänu“ pandeemiale sai koorijuhtidel töö järsku otsa. Kohtusime liigijuhtidega, kes on moodustanud minu kunstilise toimkonna. Saime zoomi teel kokku igal nädalal mingi kuu-paari kuu jooksul ja ladusime seda repertuaari suvisele peole. Ja tagantjärele ma olen kuulnud, et see on olnud väga ainulaadne, sest üldjuhul on niimoodi, et kõik need koorijuhid on vägagi intensiivselt seotud oma tegevustega. Ime, kui üldse nad kõik üheks koosoleku ajaks ühte ruumi saad. Aga meie algus oli selles mõttes väga selline pühendunud.

Millised isikuomadused peavad olema inimesel, kes võtab ette taolise suure projekti? Antud juhul siis teil.

Ütleksin, et mina oma loomult ei ole väga klassikalise juhi tüüp või selline  dominantne, et tulen nüüd löön rusika lauale ja ütlen nüüd teeme nii! Arvan, et olen üsna selline leebe, sõbralik natuur. Aga samas muidugi kui mul on milleski ikka väga kindel oma arvamus siis ma üldjuhul ütlen selle alati välja ja olen natuke vähem leebe. Ja olen ka elus sattunud seetõttu isegi konfliktidesse. Nii et vajadusel olen loomulikult sirge seljaga inimene.

Aga lõppude lõpuks kehtivad ju mistahes töö puhul mingisugused universaalsed omadused ja mina arvan, et ka laulupeo kunstilise juhi puhul on päris oluline omadus selline elementaarne kohusetunne. Julgen küll kinnitada, et see on mul olnud lapsest peale üsna kõrge, nii et ma selles mõttes niisugune pea pilvedes kunstiinimene tegelikult ei ole. Vastupidi, olen väga organiseeritud, planeerin aega põhjalikult, lausa pedantlikult. Nojah, veel olen lapsest peale olnud koolitundides ikkagi täielik nohik, kes kõik kodused tööd alati õigeks ajaks valmis teeb. Igal juhul arvan, et see tuleb tegelikult kasuks selle töö puhul, kus on neid erinevaid ülesandeid hästi palju ja on vaja võtta vastutus. Ehk siis selles osas ma mistahes küsimustes  vastutuse eest põgenenud ei ole. Ja teine aspekt on muidugi taoliste ametite puhul mingisugune pingetaluvus.

Mõistagi on see kunstilise juhi amet olnud üsna proovile panev, rõõmustan, et olen siiani välja vedanud ja olen veendunud, et vean lõpuni. Ja kahtlemata on taolise ameti eripäraks, mõtled sa sellele igapäevaselt või mitte, selline karm vastutuse koorem sul õlgadel. Ja kolmas aspekt on inimestega suhtlemise oskus, mis kahtlemata on ka dirigendiks olemise puhul äärmiselt tähtis. Ükskõik, millised on su muusikalised taotlused, sa pead suutma neid kuidagi siiski kuuldavaks teha. Mul on tunne, et tänu sellele, et mu ema on psühholoog on mul ka kodust kaasas võib-olla mingi selline elementaarne oskus. Võib-olla nö see sõna väärtusruum või kuidas üldse inimestega suhelda.

Jääb teil praegusel eluperioodil aega ka lihtsalt puhkamiseks ja jõu kogumiseks, et värske energiaga edasi tegutseda?

Sellega on nii, et paralleelselt on ikkagi ka helilooja tegevus jätkunud. Seega kui siin laulupeotöös oli nagu võib-olla väheke rahulikum periood siis tuli tellimusi kirjutada, nii et tööd on olnud ikkagi väga palju. Samas on mul on üks väga oluline kohustus ja rõõm elus veel –  ma kasvatan väikest last, kes on praegu üheaastane ja üks kuu sinna peale, ning ma olen väga tänulik selle üle, olen alati tahtnud isaks saada.

Aga teisalt, rääkides kasvõi unest siis sellega on nüüd mõistagi hoopis teised lood – päris nii enam ei saa, et kui oled mingist kooriproovist või muust töökohustusest väga väsinud siis lükkad jalad seinale ja lülitad end välja … Kodus tuleb isa roll väärikalt välja kanda, nii et selles mõttes on selle puhkusega viimasel ajal kohati natuke keeruline.

Aga samas ma olen ka aru saanud, et ega inimene ei ole masin, mis lõputult rabada suudab, nii et teadlikult isegi tegelen viimasel selle teemaga. Olen lihtsalt hakanud hoolikalt otsima ja ka leidma neid auke, kus korraks rattalt maha saada. Vahel ei õnnestu see ei jooksval ega järgneval nädalal aga siis leidub üks-kaks päeva, kus õnnestub. Tuleb ikkagi ka teadlikult planeerida endale kalendrisse see, et ma nüüd töömõtteid ei mõtle ja puhkan. Mis ei pea tähendama midagi erilist, mulle meeldib väga jalutada ja näiteks võimalusel looduses olla. Muidugi, kui saaks  aega täiesti iseendale võtta siis ega ei olegi paremat puhkust kui näiteks lihtsalt lugeda ja pikutada ja unustada igasugused töömõtted ja mured.

Kas teie õpetajad, sealhulgas näiteks Toivo Tulev või Tõnu Kõrvits, on jäänud teie õpetajateks ka nüüd, ehk juhendavad – õpetavad jätkuvalt või võtavad teid siiski kui võrdset kolleegi? Muidugi teine variant on, et küsite hoopis ise nende käest nõu…

No minu peamine õpetaja heliloomingus on olnud Tõnu Kõrvits, Toivo Tulevi juures ma õppisin pool aastat kui Tõnu võttis vaba semestri.

Tänaseks päevaks on olukord kujunenud nii – ja naasuguseks, kuhu mahub igasuguseid olukordi. Üha enam oleme vist ikka nagu kolleegid, ka selles laulupeotöös ma puutun Tõnuga päris palju kokku. Aga eks minu jaoks ta jääb  alati õpetajaks. Aga mis on positiivne – ma tunnen, et olen ise suutnud viimasel ajal kuidagi üha vabamalt end tunda temaga koos olles, sest mul oli tükk aega see ikkagi raske. Seetõttu on mul hea meel, et üha enam oleme ka mingil tasandil nagu sõbrad.

Koorijuhtimises ma olen õppinud Otsa koolis Heli Jürgensoni juures ja siis hiljem veel Muusika – ja Teatriakadeemias Tõnu Kaljuste juures. Kui keegi on olnud sinu õpetaja, siis ta on sinu õpetaja elu lõpuni. Mul on meeles mu viimane erialatund Tõnu Kõrvitsa juures. Sinnamaani ma olin viis aastat sisuliselt igal neljapäeval käinud tema tunnis seal Elleri klassis Muusika – ja Teatriakadeemias. Ja siis ma ütlesin Tõnule, et kuule, kas see on nüüd viimane tund vist? Järgmine õpilane oli juba tuppa tulnud, siis lihtsalt kallistasime ja see, kes oli sisse tulnud, muigas seal. Ja siis algaski uus elu.

Kirjutad muusikat ja tunne on imelik, et sul ei ole seda enam kellelegi näidata, et küsida näiteks, mis sina arvad või kuidas siit võiks nüüd edasi minna jne. Aga samas on selles ka midagi vabastavat, et sa kirjutad täpselt nii, nagu sa ise oskad ja tahad. Nii et selles mõttes on seal ka omad positiivsed küljed.

 Tõnu Kõrvits on loomulikult ka ise tuntud ja tunnustatud helilooja, kuidas te tema kirjutatud muusikat vastu võtate? Arvatavasti mõistate oma õpetaja käekirja…

Tema puhul ongi see väga huvitav, et ma olen isegi vahel mõelnud vastupidi, et kui ma teda ei tunneks nii põhjalikult, kuidas ma siis seda muusikat vastu võtaks? On ju ainulaadne võimalus tunda mõnda heliloojat nii lähedalt. Olen päris mitmel korral käinud Tõnul ka külas, tal on väga unikaalne loometuba ja ta on alati olnud mulle eeskujuks ka selles mõttes, milline on üks helilooja oma olemuselt. See loometuba on hästi inspireeriv ja Tõnu Kõrvits kirjutab tänase päevani käsitsi, on selles mõttes nagu vanakooli helilooja ja tõesti töötab iga päev.

See, kuidas ta ennast heliloojana väljendab, on minu jaoks hästi kuidagi  loogiline, läheb väga kokku tema olemusega. Kui sa oled inimest niimoodi lähedalt näinud erinevates varjundites ja tead ka pisut tema elu siis on võimalik seda kõike ka heliloomingust välja kuulda. Eesti muusikast veel rääkides on mul väga suureks eeskujuks olnud Cyrillus Kreek ja Arvo Pärt aga ka Veljo Tormis ja Mart Saar. Ma pean tunnistama, et koorimuusika kontekstis olen ma väga suur Eesti koorimuusika klassika austaja. Mõni võib-olla imetleb näiteks mingit vanakooli käsitööd, mis on väga meisterlikult tehtud aga kui oled koorimuusikainimene, siis lihtsalt hindad sellist meisterlikkust, kõrget täpsust ja ilu, kus eesti luule ja muusika on omavahel kokku saanud niimoodi, ütleme, hõrgult. Väga hingelähedane on Arvo Pärt. Tema selline vaikusest lähtuv pühalik kõlamaailm, mis toetub ka justkui vanamuusikatraditsioonile – see haarab jäägitult.

Aga kui Eestist väljapoole mõelda siis, kuigi ma ise olen viljelenud valdavalt koorimuusikat, austan vist kõige sügavamalt suuri sümfoonikuid. Minu jaoks on nad heliloojad suure tähega, olgu meie põhjanaabrite Sibelius ja kõik tema  seitse sümfooniat või siis Pjotr Tšaikovski neljas, viies, kuues sümfoonia. Mida vanemaks saad, seda rohkem mõistad, et kõik see, mis seal muusikaajaloo õpikus on, on seal ikka väga sügava põhjusega. Need nimed, keda me õpime alates gregoriuse laulust peale, kus see lääne kultuuri muusika pihta hakkab, siis sealt varajane mitmehäälsus, renessanss, barokk, Bachi, Händel, Mozartit …Kui sa vähegi sellesse süvened, siis on nad kõik olnud tõelised meistrid ja seal võibki õhku ahmima ja iseenese väiksust tunnistama jääda. See võib olla vahel isegi valulik kogemus aga samas on see ka väga tore tunne – tänu sellele oled ka ise tegelenud taolise valdkonnaga nagu helilooming, oskad neid tõeliselt suuri meistreid imetleda mingil teisel tasandil.

Mis te arvate, kui seekordse laulupeo lõpulaul on lauldud, kas siis tuleb korraks ka selline tühi tunne või vastupidi – olete saanud tiivad ja tohutult inspiratsiooni edaspidiseks?

Noh, tõde selgub 2. juulil aga mind on tegelikult hoiatatud selle eest, et võib tulla väga suur tühimik. Samas on minu jaoks elus palju inspireerivat ja kui saab jälle rohkem süveneda heliloomingusse, on see ka väga tore.

Aga muidugi – ega see tühimik ei üllataks, sest kui ka nüüd praegu seal eelproovides käia siis tajud tohutu selgusega, kuivõrd on laulupeos midagi väga-väga sügavalt inimlikku ja liigutavat. Laulmine on ju nähtusena mõneti väga isiklik tegevus. Inimene väljendab läbi muusika oma hinge ja tal ei ole isegi mingit pilli käes, on tema enda enda hing sõna otseses mõttes, mida ta välja hingab. Ja kui nüüd tuhanded suud teevad seda kõik koos siis on selles ikkagi midagi väga eksistentsiaalselt. See ei ole lihtsalt koorimuusikasündmus ja see ei ole ka lihtsalt isamaaline sündmus, minu jaoks on laulupidu oma kõige sügavamal tasandil peaaegu religioosne sündmus. Nii et selles mõttes, ja olles  antud juhul see kunstiline juht, kes kõike seda veab, arvan, et see teatav vaimne tühjus ei üllataks küll. Kui sa vähegi seda tööd südamega teed, siis ilmselt peab selleks valmis olema. Aga samas – tulles tagasi oma vastuse alguse juurde siis kuna see töö on olnud üsna ajamahukas ja vaimset pingutust nõudev, on mõneti täitsa põnev ka, mis edasi saab. Tekivad võimalused oma aega ja energiat rakendada kuhugi mujale, avastada jälle midagi uut ja huvitavat.