“Ma usun, et muusikaga ühiskonna valupunktidele viitamine on iga artisti kohustus. Soov maailma veidi paremaks muuta võiks meil ikkagi olla,” lausub Jazzkaarel üles astuv laulja Ewert Sundja.
Armastatud helilooja Valter Ojakääru looming leiab tema 100. sünniaastapäeval üha uusi kõlasid ja esitajaid. Peagi algaval Jazzkaarel teevad maestrole kummarduse uue põlvkonna lauljad Ewert Sundja, Marianne Leibur ja Anett Tamm, esitades tuntud laulude nagu “See pole see” ja “Oma laulu ei leia ma üles” kõrval ka vähem kuuldud lugusid. Spetsiaalselt selleks kontserdiks valmivad värsked seaded multiinstrumentalist-arranžeerija Marti Tärnilt. Pealinn uuris Sundjalt, mis teeb Ojakääru muusika eriliseks ning mis toob teda ennast Eesti tuntumale jazzifestivalile.
Mida peate vanameister Valter Ojakääru muusikat esitades arvestama? Mille poolest on Ojakääru looming teie silmis eriline?
Eks see üks suurte kingade täitmine saab olema! Mis puudutab laulukirjutamist, siis on Valter Ojakäär heas mõttes üks Eesti känd – hindan ise ta loomingut väga kõrgelt ja tema meloodiad on kindlasti laulukirjutajatele tüvitekstiks. Ojakäär koos Arne Oidi ja Kustas Kikerpuuga on kahtlemata legendid Eesti laululoojate seas.
Kuigi eks Ojakääru lugusid ole ju kuuldud ja suure tõenäosusega ka lauldud, aga sellisesse suuremahulisse projekti polegi me varem sattunud. Proovid algavad nüüd nädala alguses. Mulle on sattunud laulud nagu “Õhtu rannal,” mida varem esitas Kalmer Tennossaar, Jaak Joala esitatud “Mäng” ning “Ööviiul”, mida laulis Uno Loop. Samas arvestades, et nende laulude puhul ei ole tegemist ju esitajate endi loominguga, annab see justkui omamoodi õiguse ja loa igasuguseid asju proovida ja veidike enda moodi teha.
Kas võib öelda, et kontserdil Ojakääru lugudega esinedes olete justkui vahelüli vanade ja uute aegade vahel – toote vana aja klassikuid tänapäeva kuulajateni neile mõistetavas vormis?
Seda me proovime! Kuigi meloodia ja sõnad dikteerivad väga palju ette, saab Marti Tärn kahtlemata väga hästi hakkama väikese uuenduskuuriga. Meil on laval väiksem ansambel ja orkestrit pole, seega asjale tulebki loominguliselt läheneda.
Millised Ojakääru laulud on teie enda lemmikud ja miks?
Võib-olla näiteks “Olematu laul” oma viisi ja põnevate harmooniliste kaldumistega. Leelo Tungal on sellele laulule kirjutanud fantastilised sõnad.
Kas ja mida on meil Ojakäärult ja teistelt tema aja muusikutelt õppida?
Loomulikult! Valter Ojakääru kogu laulukataloogi arvestades on sealt siiamaani palju õppida: kuidas meloodiat juhtida, tekst ellu äratada ja helisema panna.
Kuivõrd peab muusik oma loominguga osutama ühiskonna valupunktidele? Kas ja kui palju saab muusikaga maailma muuta?
Ma usun, et see on iga artisti kohustus. Kui sul on kuulajad, on sul ka vastutus oma sõnumiga vastutusrikkalt ümber käia. Kõlab nagu klišee, aga soov maailma veidi paremaks muuta võiks ikkagi olla… Samal ajal peab leidma kuldse kesktee, pole vaja ennast ka liiga tõsiselt võtta, ning kõike, mida kirjutad või lood, üle tähtsustada. Eks see üks köielkõnd ole ja see köis on kaunis peenike. Ennekõike peab aga säilima tegemise rõõm, siis on ka raskemaid teemasid võimalik kergemas vormis edasi anda.
Milline on praegu Eesti jazzi tervis?
Mina arvan, et Eesti džässi tervis on väga hea. Õppisin popp-džäss laulu Otsa-koolis ja olin mingil hetkel rohkem selle žanriga seotud kui viimasel ajal. Nii palju kui ma kõrvalt ühel või teisel festivalil käivate kolleegide tegemisi vaatan, on minu meelest üldine tase kõrge ja selles muusikastiilis on meil väga säravaid tähti.
Miks meil mees-džässilauljaid napib?
See on vist tõsi, jah, et meesvokaliste džässižanris pole just ülearu palju, ja ma ei oskagi öelda, kelle süü see on. Aga samas usun, et loodus tühja kohta ei salli ning varem või hiljem tuleb keegi ja võtab endale selle trooni. Eks selline asi pea tulema seestpoolt, forsseerida ei saa. Ju siis seda nii tugevat tunnet kellegi sees hetkel ei ole. Mis instrumentaliste puudutab, on see seltskond praegu väga heas seisus. Loodetavasti inspireerib see ka tulevasi meeslauljaid.
Teid tuntakse põhiliselt ikka rokilik-popiliku The Two Dragonsi järgi. Kuidas suhtute džässi ja sattusite Jazzkaarele?
Ega ma täiesti kindel pole, aga olen vist ka varem – kunagi ammu ammu – Jazzkaarel esinenud. Vahepeal on olnud lihtsalt pikk paus. Otsa-kooli ajal ja hiljem esinesime sageli koolikaaslastega eri kooslustes. Aga eks džässmuusika ole juba iseenesest lai mõiste oma paljude stiilidega. On olemas väga improvisatoorset džässi, kus võib jääda mulje, et pillimehed ainult valesid noote mängivatki. Või siis vähe kergem ja tantsulisemat laadi swing. Võib-olla minu sümpaatia kaldub rohkem swingi ja bigbändi poole, samas naudin hea meelega ka improvisatsioonilist džässmuusikat, kui võimalus avaneb.
Kas džässi tuleb kuidagi teistmoodi laulda?
Ei usu küll. Tuleb ikka laulda selle häälega, mis sul on. Loomulikult on mingeid väiksemaid ja suuremaid džässile omapäraseid maneere, aga lõppkokkuvõttes peab – samamoodi nagu iga teise muusikastiili puhul – laulja olema loomulik. Vähemalt ma ise küll ei plaani hakata teistsugust häält tegema, laulan ikka enda häälega, lihtsalt meloodiad on vähe teistsugused. Seda mõtet veidi laiendades toimub ju ka Valter Ojakääru kontsert Jazzkaare raames. Samas kas saab öelda, et Ojakääru muusika on džäss? Pigem oma ajastu popmuusika ja ilmselt tänu Marti Tärnile lähevad osad lood kontserdil nüüd hoopis rohkem džässi võtmesse, kui nad originaalis olid.
Kes on teie enda lemmikud Eesti ja välismaa artistid ja miks?
Kui me džässmuusikast räägime, siis enamjaolt kuulan vist nn klaverijazzi. Paar kuud tagasi oli Holger Marjamaa New Yorgist Eestis käimas ja andis Philly Joe’s kontserdi – see oli muljetavaldav elamus. Välismaistest artistidest meeldib väga Keith Jarretti looming, lauljatest aga hoopis teises spektris olnud Frank Sinatra. Oli põhjus, miks ta kandis hüüdnime The Voice (Hääl). Samuti Sting, kes on oma loomingus väga erinevate džässelementidega flirtiv, aga justkui siiski popmuusik. Eks neid lemmikuid ikka on, Eestist kindlasti Vaiko Eplik ja lisaks veel hulk bände ja muusikuid, kellel pole džässiga mingit pistmist.
Olete nimetanud oma tuba, kus te muusikat loote, naljatlevalt koopaks ja turvanurgaks. Kuidas sünnib teie muusika? Kas selleks peate saama just üksi olla?
Üldiselt töötan tõepoolest kõige efektiivsemalt siis, kui kõik on magama ära läinud. Siis saab vaikuses päeva kokku võtta, omaette mõtiskleda ja emotsioone filtreerida. Tunnetada, millised mõtted paberile panna ja kuidas need mõtted muusikaliselt võiksid kõlada. Aga see ei ole tingimata reegel – on täitsa teistsuguseid hetki, kus müra ja muude tegemiste keskel tuleb mingi ümin nii vägevalt peale, et pole vaikust vajagi. Ideid ja viisijuppe saab salvestada igal pool, aga tõsi on see, et hiljem neid üle kuulates ja terasid sõkaldest eraldades on siiski vaikust vaja.
Olete öelnud, et tahate õppida puhkama. Kuidas on see teil õnnestunud?
See vist on minu isiklik, vabakutselise muusiku häda, et konkreetset päevakava ei ole, mistõttu on ka sageli tunne, et pean kogu aeg kirjutama ja järgmist laulu tegema. Aga eks ma püüan õppida, kuidas oma toimetusi paremini struktureerida. Küll siis tekib ka rahu ja kindlus laulukirjutamisele pidevalt mitte mõelda. Kui olla saba ja sarvede ja hingega asja juures, on aeg-ajalt keeruline balanssi tabada.
Milline on Tallinna muusikaelu? Tallinn sai eelmine aasta Euroopa muusikalinna tiitli – on see õigustatud?
Ma usun, et meil Tallinnas on sellega väga hästi. Vahepeal oli ehk selliseid keskmise mahutavusega ruume vähem, aga neid on viimasel ajal juurde tekkinud ning eks muusikamaailm ja ürituste korraldajad reguleerivad end vajadusel ise. Toimub ju kontserte iga päev ja valik on lai. Mine näiteks džässiklubisse nagu Philly Joe’s, naudi ooperit Estonias, popmuusikat klubides või kõiki teisi stiile kõigis ülejäänud kohtades! Kirglik muusikasõber saab oma “doosi” Tallinnas kindlasti kätte.
Millised suuremad väljakutsed teil lauljana endal ees seisavad nii sooloartisti kui ka koos Dragonsitega? Kui palju Eestist saabuval suvel väljas tuuritate ja kus?
Esimesena tuleb soolokontsert 25. mail Kumu auditooriumis. Suuremad ülesastumised Draakonitega on 30. juunil Lätis Kuldigas, 8. juulil Võnge festivalil ja 16. juulil Kalju laval. Seejärel väiksem soolokontsert 20. juulil Tartus Antoniuse hoovis. Siis jälle Draakonitega 5. augustis Lätis Summer Sound festivalil ja 11. augustil Treski festivalil. Eks pärast suurt “kinniistumise” aega on välismaa kontserte vähem, kuid küll nad tulevad tasapisi tagasi.
Võitnud bändiga muusikaauhinna kõigis kandideeritud kategooriates
• Ewert Sundja on sündinud 12. juunil 1983.
• Mänginud ansamblites The Provokers, Precious, Thief ja Ewert and The Two Dragons (2009. aastast).
• Lõpetas 2001. a Tallinna kunstigümnaasiumi, õppis pop- ja džässlaulu erialal Otsa muusikakoolis ning heliloomingut ja elektronmuusikat muusika- ja teatriakadeemias.
• 2003 võitis noorte lauljate konkursi “Kaks takti ette”.
• Võitis oma ansambliga Ewert and The Two Dragons 2012. a Eesti Muusikaauhindadel kõigis viies kandideeritud kategoorias, 2019. a pälvisid aasta ansambli, aasta rockalbumi ja aasta albumi tiitli.
• 2020-2021 pidas Otsa muusikakoolis laulukirjutamise õppejõu ametit.
• Loonud muusika filmile “Sipsik” (2020).
• Abikaasa Kadri, tütred Ronja, Roosi Linda ja Simona.
• Jazzkaarel esineb Sundja kontserdil “Valter Ojakäär 100” 24. aprillil kl 18 (Vaba Lava). Pilet 35, sooduspilet 27 eurot.
