Vanem härra kaebas ühistu kohtusse, sest koridori valvekaamera rikkuvat tema privaatsust, ning riigikohus tunnistaski ta võidumeheks. “Temal pole tulnud siit narkomaane ja joodikuid välja ajada!” pahandab aga ühistujuht Marina, kes on nüüd pidanud kaamerad välja lülitama. Kolm aastat kestnud kohtutee tulemus on põhjalik raputus: nüüdsest on kõigil ühistutel keerulisem kaameratega valvet korraldada.

Linnas elades oleme pidevas kaamerate vaateväljas isegi sporti tehes, sest nüüd varustatakse kaameratega ka loodusradasid. Poodides müüakse üha odavama hinnaga üha täiuslikumaid valvekaameraid. Võib tunduda, et need on lihtne ja kiire viis turvalisuse tõstmiseks. Siiski on kaamerate kasutamine, eriti kui on tegemist korteriühistuga, juriidiliselt okkaline. Märksa keerulisem on see veel riigikohtu 12. aprilli lahendi taustal. Kui enne piisas lihtsalt ühistu üldkoosoleku otsusest, et valvekaameraid võib maj a koridoridesse või fassaadi külge välja panna, siis nüüd on asi tülikam ja vaja on täita veel mitmeid formaalsusi.

Kaameraid ei tohi panna lihtsalt igaks juhuks

Näiteks tuleb riigikohtu äsjase lahendi valguses nüüd ühistu üldkoosolekul veel eraldi heaks kiita dokument kaamera kasutamise tingimuste kohta. Mis eesmärgil kaamerasalvestisi kasutatakse, kui kaua neid säilitatakse, kes ja mis juhtudel pääseb salvestistele juurde jmt.
Mõnigi arvab, et elu on nagu kunagise lastelavastuse laulus, et piilutakse põõsast ja põrandapraost. Kuna igas kortermajas leidub kindlasti ka kaamerate kasutamise vastaseid, siis tuleb ühistu juhatusel nüüd ka kõik nende argumendid ära kuulata, dokumenteerida ja püüda kompromiss leida. Näiteks kui mõni vanem härra või proua tunneb enda privaatsust riivatuna, siis kuidas teha nii, et ta kaamerapilti ei satuks.
Kõige olulisem on aga veel üks aspekt, mida siiani pole oluliseks peetud ja mis on vaikselt kusagil tagaplaanil tiksunud.
Õigusjanulise majaelaniku protsessimise tulemusena tuletas riigikohus oma 12. aprilli määruses meelde, et niisama, igaks juhuks, et midagi ei juhtuks, ei tohiks ühistu juhatus kaameraid üles panna. Isegi juhul, kui juhatus on üldkoosolekul selleks kõik volitused saanud.
Nimelt ei tohiks kaameraid välja panna mitte igasuguste intsidentide, näiteks varguste või maja ümbruse prahistamise või seinte sodimise ennetamiseks, nagu seda tavaliselt tehakse, vaid alles pärast seda, kui midagi taolist on juba aset leidnud.

Kaamerates näeb meie õigusruum seega mitte pahategude ennetamisvahendit, vaid kui üht viimast abinõud õigusrikkumiste vastu. Ja siin on oluline vahe. Üldiselt ei ole seda teadvustatud ega meediaski varem igasugustes selgitavates kirjatöödes esile toodud. Suure tõenäosusega ei ole seega vähemalt enamik neist ühistutest, kes kaamerad on üles pannud, majaga seotud kaamerate-eelseid õigusrikkumisi dokumenteerinud. Kui neid õigusrikkumisi üldse on olnudki.
Kõik see muudab aga ühistud igasuguste kaebuste ja protsessimiste suhtes – moesõna kasutades – haavatavamaks. Igas kortermajas leidub elanikke, kes kaameraid mingil põhjusel ei salli. Näiteks tundes, et neid jälgitakse, või siis peavad nad kaameraid ühistu raha raiskamiseks. Seega on kaamerate ülespanemise tee muutunud varasemast märksa okkalisemaks. Ühistujuhte võivad nüüd senisest enam ähvardada kaebused andmekaitse inspektsioonile ja halvemal juhul kohtuskäigud.

Tahtis head, sündis mure

Põhja-Tallinnas aadressil Randla 15, mille senine kaameravalve praktika kohtutes läbi raputati, asub suur ja lahmakas, üheksakordne endine ühiselamu.
Ühistujuht Marina on äsjase riigikohtu lahendi ja selle põhjustanud majaasuka peale – nimetagem teda Oskariks – väga pahane.
“Majas on 160 korteriomandit, aga ainult 62 omanikku elab siin kohapeal,” selgitab Marina, mis on raske üldkoosolekut kokku kutsuda. Valdavalt on väikesed tubakorterid välja üüritud. Omanikud ise elavad laiali üle maakera. Asi lahendati nii, et koosolekule kohale tulnud 40 omanikust otsustas enamus kaamerate paigaldamise kasuks.
“Ta ütleb, et me rikkuvat siin tema privaatsust, kui kaamerad koridoridesse paigaldasime, aga kuidas me saame tema privaatsust rikkuda, kui ta siin ainult umbes kord aastas kohal käib?” ahhetab Marina. “Temal pole tulnud siit narkomaane ja joodikuid välja ajada!”
Nõnda nagu majas levinud, elab ka pensionär Oskari kortertoas keegi sugulane või tuttav. “Ametlikult kuulub talle ainult üks ruutmeeter pinda meie majas,” ei suuda Marina vapustatust varjata, et nii väikese osa omanik nüüd nii paljude elu muutis. Täpsemalt öeldes on Oskar 11,2 m2 suuruse tubakorteri üks paljudest kaasomanikest. Protsessimise tulemusena on Marina nüüd pidanud majas kaamerad välja lülitama, muidu kaebab Oskar andmekaitse inspektsiooni.

Totaalne kontroll maja üle?

Riigikohtu lahendi valguses tuleb nüüd, nagu eelpool öeldud,  kokku kutsuda omanike üldkoosolek ja otsustada seal, kes saab volituse kaamerapildile ligipääsuks, kuidas ja kus salvestisi hoitakse jne. Igaühele, kes võib olla sattunud oma igapäevastel käikudel kaamerapilti, peab olema teoreetiliselt ka ligipääs salvestisele. Kuidas seda reaalelus korraldada, on muidugi hea küsimus. Praegu on kaamerapildile ligipääs valvuril, kelle toake asub ühiselamu tüüpi majas sissepääsu juures, ja muidugi ühistujuhil Marinal endal. Kuid see tuleb aga nüüd ka seaduslikult üldkoosoleku otsusega n-ö ära vormistada.
Kaameraid olevat majja aga väga vaja. Marina esitab pika loetelu pahategudest, mida endises ühiselamus või selle ümber toime on pandud. Narkomaanid hulkuvat ringi, ja uimastisõltlased olevat majaelanike autodele parklas kriipse vedanud. Aastaid tagasi oli kusagil 9. korruse korteris üldse üks narkourgas likvideeritud. Prügimaja juurde jäetavat vedelema prahti ja konteinereid reostavat võõrad. Politsei küsivat mõnikord kaamerasalvestisi näha, sest maja kõrval tegutseb rahvarohke Stroomi kaubanduskeskus, mille juures ikka vahel ühte-teist juhtuvat. Ja nõnda edasi.
Mees, keda Marina sarjab, on endine väikelinna omavalitsustegelane. Ta ei taha kuulsust, väites, et ajab asja vaid ühiskonna huvides. Nõustub kommenteerima vaid anonüümselt. Nimetagem teda seega siis ka edaspidi tinglikult Oskariks.
“Nad otsustasid paigaldada majja 40 kaamerat, muuhulgas kõikidele korrustele, et need oleksid suunatud koridoridele, ja see tähendab totaalset videokontroll selle maja üle,” räägib Oskar, miks ta kolm aastat kestnud kohtutee ette võttis. Kaamera oli suunatud ka tema uksele. “Esiteks oli kaamerate paigaldamine väga kulukas ja teiseks ei ole sellel mingit mõtet. Ma ei ole mitte kuidagi huvitatud, et vaadatakse, millal ma ära läksin või kes minu juurde tuli. Peaks olema mingi oluline põhjus selleks.”
Oskar lisab, et üldise turvalisuse mõttes on vaja ainult kaamerat maja välisukse juurde: et nähtaks, kes on üldse majja sisenenud, kui on juhtunud mingi vargus või muud taolist.
“Seal maja kõrval asub väga suur ostukeskus ja rahvas üha liigub, millistest narkomaanidest me räägime?” imestab Oskar. “See on naljajutt! Ma arvan, et kaamerate taga on mingi isiklik huvi. Võib-olla kunagi 20 aastat tagasi võis neid seal olla. Praegu on see absoluutselt turvaline piirkond!”
Oskar toonitab, et riigikohtu lahend viitab  omakorda Euroopa Kohtu lahendile Rumeeniast: selleks, et kaameraid paigaldada, peab olema aset leidnud juhtumeid, mis põhjendavad kaamera paigaldamist. Peavad olema aset leidnud intsidendid, mis seadnud ohtu kellegi tervise või vara.
Lisaks, nagu riigikohtu lahendist nähtub, peavad olema kaalutud kõigi kaasomanike õigused ja huvid. “Kõige õigem olnuks teha kirjalik küsitlus,” ütleb Oskar. “Seadus näeb seda ette, et võib nii. Küsida, mida inimesed arvavad.” Tema arvates ei tohiks olla nii, et näpuotsatäis 160 kaasomanikust on otsustanud kõigi eest. Koosolekul osales, nagu öeldud, 40 liiget.
Kaamerate vastaseid võib leida ilmelt igast ühistust, kuhu need on üles pandud. Selles mõttes pole Randla tänava majas avaldunud konflikt eriline. Tavaliselt jooksebki veelahe vanust mööda. Noorematel on üsna ükskõik, kas nad jäävad vahel kuhugi kaamerapilti või mitte. Lisaks erakaameratele on Tallinnas suurusjärgus 800 liiklust või tänavaruumi jälgivat kaamerat, mille abil meie kõigi üldist turvalisust tõstetakse. Kõik see on muidugi naljamäng võrreldes kasvõi Hiina suurlinnadega.

Vanemad vastu, nooremad poolt

Pelguranna tänava ühe kortermaja ühistu juhatuse liige Olesja ütleb, et neilgi olid vastasteks peamiselt vanemad inimesed, kes nägid kaamerates ühistu remondifondi raha asjatut kulutamist. Noored olid seevastu igati poolt.

“Kindlasti on maja ümbruses nüüd rohkem korda, turvatunne on tõusnud,” sõnab Olesja, et enam ei tassita näiteks prügikastide juurde asju, mis tuleks igaühel endal jäätmejaama viia. Kaameratest on olnud kasu ka politseil: kui maja kõrval juhtus liiklusavarii, küsiti kaamerasalvestust.
Mis puudutab eramajasid ja territooriume, siis seal on asi lihtsam. Omanik saab ise kaamera paigaldamise üle otsustada. Kuid samas peaks kaamerapilti jääma ainult omaniku enda maa, mitte näiteks ka osa naaberaiast Andmekaitse inspektsiooni kaevatakse sageli kahtlusega, et keegi jälgib enda territooriumi kõrval ühtlasi naabrit. Sageli eksitakse selle vastu, et ei panda välja kaameravalvet tähistavat silti.

Andmekaitse inspektsioonile annavad kaamerad palju tööd

“Ühistu kaameratega seotud küsimused on kindlasti pöördumiste esiviisikus,” märkis andmekaitse inspektsiooni kõneisik Katrin Haug.
“Tõsi, iga kord ei ole probleemiks KÜ paigaldatud kaamera, vaid mõne korteriomaniku kaamera, mis ühist ala jälgib,” lisas ta. “Küsimused lähevad järjest keerukamaks seoses tehnika arenguga, nt kaameraga fonolukud – ka nendega saab vastava seadistuse korral välisukse ees toimuvat jälgida.”
Väga levinud probleem on Haugi sõnul, et kaamerad on nõuetekohaselt tähistamata. Tihti ei ole üldse tähistust või on pelgalt kaamerakujutis, aga puudub muu nõutud lisainfo andmetöötleja, eesmärgi, õigusliku aluse ja täpsema info saamise võimaluse kohta. Nõuetekohase sildi saab iga ühistu väga lihtsalt https://melon.rik.ee/et/videovalve-sildi-genereerija

Kuidas kaamera paigaldamise nõuete rikkumise eest karistatakse?

Andmekaitse inspektsioon (AKI) sekkub rikkumistesse tavaliselt ettekirjutuste ja sageli ka sunniraha määramiste kaudu.
Tavaliselt nõuab AKI rikkumise kahtluse korral kõigepealt seletusi kaamera valdajalt ja seejärel rikkumise kõrvaldamist. Kui koostööle ei asuta, võidakse määrata näiteks tuhande kuni mõne tuhande eurone sunniraha ja seda saab teha korduvalt. Teoreetilsielt saab nii juriidilisele kui füüsilisele isikule määrata Euroopa Liidu isikuandmete kaitse üldmääruse rikkumise eest väärteokaristusena täiesti ulmelise suurusega,  kuni 20 mln eurose trahvi, kuid niikaugele pole asi siiski Eestis läinud.
Kui vaadata AKI praktikat, siis näiteks ühel 2021. a aset leidnud juhtumil oli garaažiomanik Mooni tänaval paigaldanud kaamera kõrgele posti otsa ning AKI-le kaevanu kahtlustas, et filmitakse ühtlasi tema kodu. Kaevatud on ka ühe terviseraja haldaja peale, et kaamera edastab n-ö otseülekannet terviserajalt, samuti ühe hotelli peale, kus kaamerad olid jäänud nõuetekohaselt tähistamata jne. Sageli teeb AKI juhtudel, kui läbirääkimised rikkumiste kõrvaldamiseks tulemust ei too, kohustusliku ettekirjutuse kaamerate kasutamine peatada.

Kuidas riigikohtu lahendi taustal kortermaja kaameratega varustada?

Sageli võib jääda mulje, et valvekaamera on kiire ja käepärane viis majas varguste, prügikastide ümbruse prahistamise jm intsidentide ärahoidmiseks. Tegelikult on nende paigaldamine, kui teha seda juriidiliselt korrektselt, keeruline ja vägagi läbi mõtlemist vajav protseduur.
Korrektselt tuleks seda teha aga ainuüksi põhjusel, et vähe on ühistuid, kus kõik liikmed ühtemoodi kaameraid pooldavad. Seega hoiab juriidiliselt korrektne kaamerate paigaldamine ära kaebused andmekaitse inspektsiooni või halvemal juhul kohtusse.

• Riigikohus toonitab äsjases lahendis, toetudes Euroopa Kohtu praktikale, et kaamerate paigaldamisele peaksid olema eelnenud mõningad korrarikkumised või intsidendid, kus on olnud ohus või saanud kannatada inimesed või vara. Need tuleks ühistul dokumenteerida ja nendele viidata vormistamisel, kui ühistu enamus on otsustanud kaamerate kasuks. Kuigi andmekaitse inspektsioon toonitab sama, ei ole sellest kahjuks meediaski eriti räägitud.
• Andmekaitse inspektsioon on pidevalt nõudnud, et enne kaameraid tuleks läbi mõelda, kas muud võimalused turvalisuse tõstmiseks on juba ära kasutatud. Näiteks on pandud ustele paremad lukud, lisatud valvesignalisatsioon või täiendavat valgustust või muud taolist.
• Tuleks hinnata, millised on reaalsed ohud. Näiteks kui keldris hoitakse jalgrattaid, millest mõni on varastatud, tuleks kaamera suunata nende hoiukohale, aga mitte varustada kogu maja koridorid lisaks n-ö igaks juhuks kaameratega. Kui maja seina on soditud, tuleks kaamera paigutada jälgima maja seina ääres käijaid jne.
• Otsus kaamerate paigaldamiseks tuleb vastu võtta hääleõiguslikul üldkoosolekul, juhatuse otsusest ei piisa.
• Kui seni oli andmekaitse inspektsiooni sõnum üldisem, et üldkoosolek peab otsustama valvekaamera kasutamise, siis riigikohtu lahendi taustal ei piisa pelgalt otsusest, et jah, kasutame. Sellega koos peab käima dokument kaamera kasutamise tingimustest: mis eesmärgil, kui kaua säilitatakse salvestisi, kes ja mis juhtudel pääseb salvestistele juurde jms, mille üldkoosolek peaks heaks kiitma.
• Kaamera kasutamise tingimused oli kohustuslik koostada ka enne, aga nüüd lõi riigikohus veelgi suurema selguse, et need peavad olema enne kaamera kasutusele võtmist üldkoosoleku poolt heaks kiidetud.
• Lisaks peab ühistul olema ette näidata analüüs, kust nähtub, kuidas on kaalutud kaamera kasutamise vastu hääletanute argumente ja põhjendusi. Ja kuidas need sobitatakse kaamera kasutamise eesmärkidega. Seegi moment on n-ö reaalelus ära unustatud või tagaplaanil. Näiteks kui tädi Maali või onu Juhan on kaamerate kasutamise vastu, siis kuidas korraldada nii, et kaamera neid kõige vähem häiriks – mõnevõrra annab mängida võttenurkadega jne.
• Täpsemat infot saab andmekaitse inspektsiooni juhendist https://www.aki.ee/et/uudised/kaamerate-kasutamine-elamualadel

Allikas: Andmekaitse inspektsioon; riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus 12.04.23