«Lootsi tänava kogelt avastasime tõenäoliselt ühe Euroopa vanima magnetkompassi,» ütles meremuuseumi direktor Urmas Dresen (64), kellele linn otsustas anda oma teenetemärgi. Dresenil on rahva jaoks mõtteis uhked plaanid: «Koge saab olema Lennusadama juures. 2026. või 2027. aastal tuleb Lennusadamasse uus laevahall, kus hakkame näitama eri veesõidukeid. Järgmise aasta jaanuaris paneme aga vesilennukite angaarid uuendusteks mitmeks kuuks kinni. Kavandame ka Naissaare põhjapoolse raudtee taastamist ja uue rongi loomist sellele.»

Kohtume Dreseniga tema hubases kabinetis, mis asub täpselt vesilennukite angaaride vastas. Nende kordategemine on üks Dreseni suurtest võitudest. Direktori pea kohal ripub aga pilt hiidlaste aust ja uhkusest – laevast Hiiomaa, millega nad 19. sajandil maailmameredel seilasid. Dreseni sõnul peab meremuuseum meie oma meremeeste suuri tegusid ikka au sees hoidma.

Olete Pelgulinna poiss, elupõline tallinlane. Kas käisite juba väiksena mere kaldal uitamas ja mõtlemas, et kord saab teist meremees või merega seotud inimene?

Jah, Pelgulinna poiss olin, aga meri jäi kodust kaugemale. Sündisin ja kasvasin Saue tänaval, mis on Ristiku ja Rohu tänava vahel, nii et merd ei näinud sealt kusagilt, pigem kuulsin mööduvate rongide häält.
Merega viis mind kokku see, et vanaisa oli eluaegne metsamees ja metsnik, kes toimetas Aegna saarel. Perel oli ka võimalus kasutada tema kui metsniku suvist elamist.

Juba päris väikese poisina käisin suviti Aegna saarel. Sõitsime sinna Rohuneeme sadamast paadiga igasuguse ilmaga. Nii kui kakuam üle läks, saime Aegnale. Enne esimesse klassi minekut olin ma Tallinna lahe peal nendes paatides päris palju loksunud. Pärast hakkasid Tallinna sadamast Aegnale käima suuremad laevad nagu Morjak või Kloogarand, siis sõitsime Aegnale ka nendega.
Jah, vanaisa püüdis minust koolitada nii jahi- kui ka kalameest.  Mõlemaga ta ebaõnnestus. Ei tulnud minust ei jahi- ega kalameest.

Kas meri ühendab või hoopis lahutab rahvaid?

Oh, eks ta ikka ühendab. Mina arvan küll, et meri on olnud ühendavaks jõuks.  Thor Heyerdahlil oli selles mõttes tuline õigus. (Kuulus Norra meresõitja ja -uurija tõestas oma arvukate kentsakate ekspeditsioonidega, et meri on ikka rahvaid ja maid ühendanud – toim.)

Ka ühe riigi piires ühendas meri rahvast, võtame või sellise näite meie lähedalt nagu Norra. Seal on liigendatud rannik, fjordidega, maismaaühendus loodi mõnes kohas alles möödunud sajandi kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel. Kogu aeg oli ühendus ainult  laevadega. Aga ikkagi oli ühendus. Ja selliseid kohti ja näiteid on palju.

On ka rahvaid, kes on kartnud merd. Paaris muuseumis ja mõnes kõneluses on see tulnud välja. Võtame või Hiina. Suur riik ja mängib praegugi maailma poliitikas suurt rolli.  Aga ajalooliselt ei ole meri olnud hiinlasele midagi väga omast. Meri oli pigem midagi võõrastavat, eemaletõukavat,  isegi ohtu sisaldavat. See sai alguse ühest loost, kui 13. sajandil Kublai khaan (Tšingis-khaani pojapoeg, esimene mongoli soost Hiina valitseja – toim) üritas kaks korda ebaõnnestunult suure armaadaga Jaapanit vallutada. Mõlemal korral päästis jaapanlasi taifuun. Need ründelaevastikud hukkusid. See võib olla natukene lihtsustatud ettekujutus, aga eks just sealt ongi tulnud, et meri on hiina rahva jaoks olnud pigem oht. Sealt tuli merekartus – parem ärme torgime. Saareriike on meri jah vallutajate eest kaitsnud, seega on ta siis nende sõber, aga Hiina armaadale oli ta vaenlane.

Aga kuidas on lood Eestiga? Kui palju on tulnud mere ääres elemine meile kasuks, kui palju kahjuks?

On olnud mõlemat. Maailm ja ajalugu on alati siiru-viiruline ja sisaldab väga mitmeid värve. Eks meri ja eraldatus aitas saarlastel muistses vabadusvõitluses kauem vastu pidada. Nemad olid viimased, kes langesid. Nii et see meri ka hoidis ja kaitses. Meie oleme siin Soome lahe ja suure Balti mere nurga peal oma mitmete saartega olnud ikka väga ihaldusväärsed paljudele vallutajatele  juba ammustest aegadest.

Tuletagem meelde või taanlasi, kelle kuningas Valdemar II purjetas kord suure laevastikuga Tallinna. Teame kõiki neid taanlaste vallutusi. Samas tänu Taani hindamisraamatutele saame ajaloo jaoks väärtuslikke andmeid. Valdemari Taanist Tallinna purjetamise juhise järgi teame, kuidas tol ajal purjetamine käis, millistes kohtades peatuti, millised kursid tuli seada. Seda saab võtta keskaegse lootsiraamatuna. Sealt saab lugeda ka sellistest kohtadest nagu Porkkala. Juhises on öeldud, et kui te olete sinnakanti jõudnud, siis võtke suund edasi lõuna poole ja natukese aja pärast tuleb teile vastu üks saar Nargent – Naissaar. Ja sealt edasi on juba lihtne jõuda Tallinna.

Teise maailmasõja päevil algas Eesti alistamine Nõukogude Liidu mereblokaadiga.  Kui kerge oleks tänapäeval mere poolt Eestit rünnata?

Mere poolt ründamiseks on alati vaja väga võimsaid dessantjõude. Minu meelset on mere poolt tulek ründajale alati keerulisem kui kaitsjale.

Sageli arvatakse, et merelahingud on üks põnev teema, jällegi militaarne asi. Aga mis on olnud teie kui ajaloolase pilgu läbi need kõige põnevamad seigad Eesti mereajaloos?

No üks asi on kindlasti see, millest näitus on praegugi väljas – Salme kahest laevamatusest ehk siis viikingid enne ametlikku viikingiaega. Kogu see lugu ei ole end meie ees veel täielikult avanud. Teame juba suhteliselt palju, aga küsimärgid jäävad ikkagi. Mõtleme end tagasi nii kaugesse aega kui 750. aasta. See oli siis enne klassikalist viikingiaega, mil need laevamatused võisid aset leida.  Siiamaani üks väga intrigeeriv lugu ja ajaloolased tegelevad sellega edasi.
Tuleb meelde ka see, kuidas Eestist põgeneti 1944. aastal. See põgenemine üle mere oli ohtlik, algul läksid paljud Soome ja sealt edasi Rootsi. Saartelt mindi otse Rootsi, kõigepealt Ojamaale, ja siis sealt edasi. Mõne aja pärast, kui selgus, et Rootsi ei olegi kõige turvalisem paik, läksid paljud omakorda sealt edasi. Ja vaat nendest kaasaegsetest eestlaste viikingiretkedest on tõesti vähem räägitud.
Kuskilt Lõuna-Rootsist osteti mingisugused pruugitud kalalaevad, millel olid lisaks mootorile ka purjed, ja põgeneti siis otse üle Põhja-Atlandi. Vahepeal peatuti Šotimaal ja siis mindi sealt edasi Kanadasse või USA-sse. Aga mindi ka kaugemale, näiteks Lõuna-Aafrikasse ja Lõuna-Ameerikasse.
Nendest mereretkedest on räägitud, aga väga paljudel pole neist aimugi, ja kõigil ei läinud need sõidud ka õnnelikult. Mõned alused olid ikka ajahambast puretud. Aga see näitab vana meresõidu traditsioone – mõeldi, et kui muudmoodi enam ei saa, siis üle mere saab ikka. Maismaateed olid kinni ja väga paljudel niisugustel sõitudel oli ainult üks või kaks päris meremeest peal, kellele jäi siis kogu vastutus, et üle mere jõuda. Kui niisuguste laevadega üle ookeani mindi, pidi see eneseusk ikka olema väga suur ja tahe kindel. Ja eks seda tekitas suhteliselt väljapääsmatu olukord. Mindi ju ikkagi teadmatusse.
Ka Cristoph Kolumbus läks suure seltskonnaga merele ja lihtsalt uskus, et ükskord jõuab maa sulle lähedale, no see pidi ikka olema päris paras julgustükk. Sellega on võrreldavad vaid varasemad viikingite retked üle Põhja-Atlandi.

Kui palju me üldse teame oma meremehi ja oskame neid hinnata?

Praegu seilab ümber maailma mitmeid väikseid jahte, mis on kõik Eestist pärit. Üks jaht, mis on läinud meie Lennusadamast, peaks praegu olema kusagil Aafrika kandis Sansibari lähedal. Aga neid on veel sõitmas ja minemaski. Nüüd on see asi neil siiski mõnevõrra lihtsam kui viikingitel või Kolumbusel.  
Aga nendest praegu merel olevatest ümber maailma purjetajatest enam kuigi palju ei räägita. See pole enam nii uus asi. Nagu omal ajal jäi ka tähelepanu alt välja Ahto Valteri ümbermaailmareis, mis langes sõja ajale. Nüüd on sellest tehtud isegi väga hea dokumentaalfilm.

Sõda jättis ka meie mere põhja Soome lahes ja Läänemerel igasuguseid ohtlikke asju – kui suur see oht praegu on?

Need lõhkekehad, mis meil on Soome lahes, on küllaltki sügaval. Soome laht on päris sügav keskelt, 40-70 meetri sügavusel need lõhkekehad laevasõitu ei ohusta. Aga ohtlik on see, kui nende vrakkide tankides on rasket kütust, mis hakkab lekkima, siis see on küll tõsine probleem. Eelmisel aastal oli üks juhtum, kus kütus lekkis. Siis arvati, et see võis tulla ühelt sõjaaegselt vrakilt. Aga kütuse koostise järgi on tänapäeval võimalik kindlaks teha, kust ta pärineb, ja tuli välja, et see oli üsna tänapäevane kütus.

Mida siis nende ohtlike vrakkidega teha?

Ega keegi neid ära ei korista sealt merepõhjast. On eri projekte kütusest tühjaks pumpamisest. Aga kõik need projektid on kohutavalt kallid. Ja loodetakse pigem, et kui neid ei torgi, siis vast ei juhtu ka midagi.

Meie rannikumeres on ka igasuguseid laevavrakke kõiksugu aegadest. Palju neid võib olla ja paljud neist on uurimist väärt?

Oo, ei. Me ei teagi neid kõiki. Meil on küll päris hea vrakiregister, neid on seal kirjas isegi rohkem kui paarsada. Aga see, et kõiki neid uurida, see käib üle inimvõimete piiri. Uuritakse ikkagi neid, mis pakuvad mingit uuemat teavet. Tänapäevases kontekstis  tähendab uurimine ikka eelkõige seda, et sinna ei sukelduta lihtsalt niisama, vaid tegevus peab olema kontrollitud. Toimub kaardistamine, filmimine, uurimine. See aeg, mil sukelduti ja toodi kusagilt midagi üles, on möödas. Pigem tuleb hoida seda suunda, et igasugune inimtegevus võib vrakki kahjustada või muuta selle mikrokeskkonda. Parem on vrakki eemalt jälgida. Väga harvad on need plaanid, kui hakatakse midagi üles tõstma. Sel juhul peavad olema väga head konserveerimistingimused ja muud säilitamisvõimalused, kõik see on väga kallis. Iga liigutus merel on kallis.

Parem on leida huvitav vana laev kaldalt?

Muuseum tähendab ka teadustööd. Nüüd tulid uurimisteemad nende kogedega justkui ise teie õuele.
Meie uurimistöö on eelkõige kõik see, mis puudutab laeva konstruktsioone. Leiud – tekstiilid, nahk, metallist esemed – lähevad konservaatorite kätte, kes töötavad nii Tallinnas kui ka Tartu Ülikooli juures, viimase kaudu käib puidu vanuse ja raiumiskoha määramine. Üks laevarakk annab tööd mitmetele teadlastele mitmeks aastaks. Mõned magistritööd on kindlasti juba tehtud ja ja tulemas on ka doktoritööd just nende samade laevavrakkide põhjal.

Jah, nagu meil Tallinnas on juhtunud. Need keskaegsed koged, mis siin on leitud, on mõlemad praegu meremuuseumi käes. Üks on väljas Paksus Margareetas, teine Lennusadama juures ajutises hoidlas, kus praegu selle säilitamiseks töö käib.

Tänu dendroloogilisele analüüsile teame, et Kadriorust leitud laev on ehitatud puidust, mis langetati Põhja-Poola rannikul aastatel 1295-1296. Laeval oli kindlasti rahvusvaheline seltskond, selle pardal oli ka igalt poolt Euroopast pärit esemeid. No näiteks käsikivi, mis oli pärit Prantsusmaalt, aga olid ka Saksamaalt pärit keraamilised veinikannud ja hulk teisi esemeid. See kõneleb meile, kui tõeliselt rahvusvaheline oli hansaaegne laevakaubandus.

Milliseid üllatusi vrakkidelt leitud on?

Lootsi tänava laevalt tuli välja üks sensatsiooniline leid, mida veel uuritakse – tõenäoliselt üks Euroopa vanim magnetkompass. Aga me veel ei tea selle laeva puhul, kus ja millal langetati puud, millest see ehitati. Selleks on võetud üle 70 dendroloogilise proovi, mida analüüsitakse korraga nii Tartus kui ka Taanis. Käsil on suurte puitkonstruktsioonide konserveerimine. Teeme seda koostöös Soome konservaatoritega. Mis meil oli väga õnnestunud eismese koge puhul – aeglane kuivatamine. Kontrollitud tingimustes jälgime, et ei tekiks seal peale mingeid samblikke, kui vaja, siis töötleme puitu, aga põhiline on kuivatamine ja pisitasa eemaldame laeva pealt märja liiva. Märg liiv hoiab niiskust, ja kui pisitasa seda eemaldatakse, leitakse sealt kaarte vahelt jälle midagi huvipakkuvat. Mai alguses saab valmis ka see hoone, milles see vrakk on – suur valge kilehall. Koge on nüüd täielikult varjus päikese ja tuule eest, mis kuivataks teda liiga ruttu. Eks me siis sellega nüüd jätkame.

Millal ja kus rahvas suurt Lootsi koge näha saab?

Lootsi tänava vrakk ei ole kõiki oma saladusi veel avanud. Ja see koge saab olema Lennusadama juures, ehitame talle varsti uue hoone. Patarei ja vesilennukite angaari vahel on praegu mitu hoonet, ja tulevikus, nii 2026. või 2027. aastal tuleb sinna veel üks uus laevahall, kus hakkame eksponeerima eri veesõidukeid, Meil on selline avatud veesõidukite hoidla, ja kesksel kohal saab seal olema Lootsi tänavalt leitud vrakk, mis on siis ligi 28 meetrit pikk ja kaalub ligi 95 tonni. Eks igasuguseid tehnilisi probleeme eksponeerimise juures tekib, aga kui saime hakkama koge väljapanemisega Paksus Margareetas, küll saame ka siin hakkama. Eesti insenerid, kellega oleme koostööd teinud, on varmad välja pakkuma igasuguseid loovaid ideid ja lahendusi.

Kas juhuse tahtel tulid need välja vales järjekorras, et huvitavam koge hiljem, siis, kui esimene oli juba muuseumis paigas?

Ei, vastupidi. Niimoodi ei saa ühtegi piiri tõmmata, et põnevam tuli hiljem. See on absoluutselt vale lähenemine. Esimene, mis tuli välja 2015. aastal Russalka juures, on väiksem, kuid väga huvitavate leidudega. Teine tuli päevavalgele eelmisel suvel Lootsi tänavalt. Nende vrakkide eripära on see, et nad tulid märja liiva seest, suhteliselt sügavalt. Võrreldes teiste samast perioodist pärit koge vrakkidega, mis on leitud kas Taanist või Rootsist või Hollandist, on need meil siin täis eri leide. Need on täielikult oma ajastu konservid. Tänu nendele vrakkidele ja kõigele nende pealt leitule on meil võimalik kujundada päris hea pilt keskaegsest meresõidust. Teame juba, kuidas inimesed seal laeva pardal elasid, mida seljas kandsid, mida sõid ja millised töövahendid neil olid. Seda kõike saame tänu neile leitud vrakkidele nüüd uurida. Mõlema vraki leiud on erinevad. Kahe peale kokku saab juba väga huvitava pildi.

Kas kõik valged laigud Eesti meresõidu ajaloos on Eesti viikingitega seotud?

Jah, see on kõige populaarsem teema – kas meie muistsed veesõidukid sarnanesid viikingilaevadega? Ju nad olid samasugused. See oli siiski üsna läbiproovitud klinkerpainutusega laevatüüp. Pigem oli seda sel ajal palju. Aga küsimus on selles, millal hakati meilt üle mere käima ja kui palju. Eks ikka käidi ja käidi ka rüüstamas ja vallutamas, nagu Sigtuna näitel teame. Aga kas see ka valge laik on?

Muidugi, inimesi huvitab alati kõik see, mis puudutab muinasaega. Samas on huvitav ka see, mis toimus siin 16. ja 17. sajandil. Ka 18. sajandil. Huvitav on kõik see, mis puudutab vanemat laevaehitust ja laevaehitamise kohti Pärnus, Narvas, Saaremaal, Hiiumaal. Piirkonnad olid oma laevaehituse poolest ka erinevad. Sel ajal kui Pärnus ehitati juba 19. sajandi keskel suuri laevu, millega mindi isegi ookeanile, põhjarannikul alles plaaniti seda ehitamist. Hiidlastel oli oma laev Hiiomaa, mille pilt mul ka siin seina peal on. Sellel oli küll taanlasest kipper ja tüürimees, aga laevamehed olid hiidlased. 1853-54 seilas see esmakordselt Eestist pärit laevana mitu korda ümber Cap Hoorni. Laev jõudis Tšiili ning Peruu rannikule ja pärast seda jälle Vahemerele.

Kui palju mõjutasid merekaubandust Eesti kaupmehed?

Kaubakontorite laevad sõitsid juba 19. sajandi algul Narvast ja Tallinnast Aafrika rannikule. Selliseid käike oli. Kõiki neid ei ole veel palju uuritud.

XIX sajandi teise poole Narva merekaubandusest kirjutasin ma ise ülikooli diplomitöö. Peakski selle kunagise diplomitöö uuesti üle vaatama ja otsima võib-olla arhiivist veel lisa, millele nõukogude ajal ligi ei pääsenud. Narva mereteema on mind alati intrigeerinud. Me teame küll Narva Kreenholmi, aga ei ole vist mõelnud sellele, kui tihedalt oli Narva merekaubandus seotud ülejäänud maailmaga. Juba ainuüksi Kreenholmile oli vaja kogu aeg tuua puuvilla, kogu aeg lisandus ka uusi seadmeid. Puuvilla toodi Ameerikast, Ühendriikide lõunaosast, kogu see võrgustik oli üsna tihe.

Merekaubanduses võistles Narva juba hansaaegadel Tallinnaga, ta oleks võinud oma kaubandusliku mahu ja kontaktidega kuuluda ka Hansa liitu, aga Tallinn ei lubanud. Narvaga käis terav konkurents. Narva Kreenholmi rajaja Ludwig Knoop oli ka metseen, 19. sajandi 70. aastatel toetas ta päris mitut mereretke Arktikasse Põhja-Jäämerele, et avastada uusi mereteid. Ta toetas mitmeid rahvusvahelisi ekspeditsioone, et saada teada, mis ajal on võimalik mööda põhja jõgesid mereni seilata.

Napsasite vesilennukite angaari kordategemise järel Kreeka muuseumi eest ära Euroopa tähtsa auhinna. Lennusadama vesilennukite angaarid võitsid tetavasti Euroopa kõrgeima tunnustuse kultuuripärandi hoidmisel ja taastamisel – Europa Nostra ja Euroopa Liidu kultuuripärandi grand prix’i. Kas see oli teie muuseumitöö üks kõrghetk?

See oli nii meie kui ka KOKO büroo suur võit. Tõesti napsasime auhinna teiste eest. Võit tuli Ateena Akropoli sisenemise osa sammastiku konserveerimise projekti üle. Eks see oli ka natuke üllatav.
Aasta hiljem jäime aga väga napilt ilma Euroopa aasta muuseumi  tiitlist. Kuulsust on see ühe häälega kaotamine meile ikka toonud. Lennusadama angaar tuli hästi välja, aga see ei tähenda, et nüüd peab sellega rahul olema.

Samas ei saa muuseum ise olla nagu ühe ajastu konserv, ka see peab muutuma. Hiljuti uuendasite Paku Margareeta väljapanekut – mis plaanid on teil vesilennukite angaaridega?

Kavas on muuta kardinaalselt angaari püsiekspositsiooni. Järgmise aasta 7. jaanuaril paneme angaari muuseumi kinni neljaks kuuks. Aga käigutee ja allveelaev Lembit jäävad paika. Toome sisse laiemalt  vesilennunduse teema, toome allveearheoloogia teema, merepääste ja mere hoiu teema. Lasteala kasvab suuremaks. Kaasajastame oma seminariruume, hakkame näitama rohkem ka Eesti meresõjalaevastiku ajalugu. Vastavalt Paksu Margareeta kogemusele tahame ka siin luua head tingimused kuulmis- ja nägemispuuetega külastajate jaoks. Aasta pärast mai alguses peaks angaar uuendatud kujul jälle uksed avama.
Kaldapromenaadi teema vajab veel arutamist.

Mis arenguplaanid teil veel on?

Üsna suuri asju on plaanis. Meil on käinud alates 2021. aasta maist, mil lennusadama muuseumi rahvale avasime, piletiga külastajaid 2,6 miljonit. Me oleme sellega tagasi teeninud raha, mis see ehitamine ja muuseumi tegemine maksma läks. Muuseum peab ka äri vaatama, et toimetada uute ettevõtmistega. Muuseum peab olema nii sõltumatu kui võimalik, et tuua Eestisse ka suuri näitusi, nagu oleme teinud alates Titanicust ja nüüd on Veneetsia. Oleme nende rahvusvaheliste näituste puhul püüdnud tuua sisse ka kohaliku elemendi. Nagu näiteks näitusel maailma lõpu vallutamisest lisasime ka Eesti osa, meil on juba 40 aastat tegutsenud oma polaarklubi, Eesti naised ja mehed on töötanud nii Arktikas kui Antarktikas. Panime ka selle osa siis rahvusvahelise näituse juurde. Kui tegime viikingitest näituse, mille põhiosa tuli Rootsist, panime juurde Eesti viikingiaja aarete nurga Margareetas.
Kui tõime New Yorgist näituse «Tundmatu ookean», siis selle juurde lõime eraldi osa Läänemere loost, mere uurimisest ja nii edasi. Küsimus on ka selles, et kui me näitame midagi välismaalt toodut, peame sinna juurde näitama midagi Eestist, mis on selle teemaga seotud. Siis on sellel asjal mõte.
Ja siis läheme ka Naissaarele. Nargen Nord on selline projekt, mis seob meid paremini nii lähedal asuva saarega ja enamus laevu käib ka sinna Lennusadamast. On loogiline, et meil ka tekkis huvi saare vastu. Tõnu Kaljuste toimetab seal lõuna pool, aga põhja pool on jäänud natukene tahaplaanile. Aga merepatarei asub just seal põhjaosas. Väga vahva seest ja võimsa, soomustatud suurtükitorniga.
Rannarahva muuseum on alsutanud Naissaare raudtee ühe osa taastamist. See läheb sadamast lõuna poole. Aga meil tekkis mõte, et peaks raudteega saama ka saare põhjaossa. Tahame selle raudtee nüüd taastada ja ehitada uue veeremi, mis hakkaks seal sõitma. Nii need asjad tulevad. Kogu raudtee taastamise projekt on nüüd valmis ja oleme saanud eelkokkuleppe raudtee hoonestusõiguse saamiseks. Millal see kõik valmis saab, eks aeg näitab.

Seisis vesilennukite angaaride taastamise eest:

• Urmas Dresen on sündinud 8. detsembril 1958.
• Lõpetas 1977. aastal Tallinna 22. keskkooli ja 1985. aastal Tartu Ülikooli ajaloolasena.
• Dresen on töötanud meremuuseumis juba 1979. aastast, 1998. aastast on ta muuseumi direktor. Tema eestvedamisel sai aastatel 2010-2012 lagunevatest vesilennukite angaaridest Lennusadamas meremuuseumi uhke haru.
• Ta on 1988 Õpetatud Eesti Seltsi (ÕES) taasasutajaliige ning olnud rahvusvahelise muuseumide nõukogu (ICOM) Eesti komitee esimees.
• 2012. aastal sai Dresen Postimehe aasta inimese tiitli ning 2013. aastal Valgetähe IV klassi teenetemärgi.