Pole absoluutselt vahet, mida sõltlane tarbib. Olgu selleks odav õlu, tuhat eurot maksev konjak, maagilised seened või kohvitopside puru segamini amfetamiiniga, tulemus on üks: lõpuks ollakse nende ainete ori ja oma elu üle kaob kontroll. Nii kinnitab ka endise sõltlase Viljami puudutav kogemuslugu.
Möödunud nädalal Tallinna kainestusmaja uue kogemusnõustamise teenusega tutvumas käies jahmatas mind enim sealne statistika: on inimesi, kes veedavad aastas koguni sada ööd kainestusmajas, kasutades seda justkui hotellina. Palju satub nö plate peale ka hilisteismelisi, kelle puhul pole esmalt arugi saada, et õigupoolest on tegu alles alaealistega. Ka Tervise Arengu Instituudi (TAI) äsja avaldatud uuring näitas, et Eestis saab alkohoolse joogi vanust tõendamata kätte iga teine noor. Kehvema tulemuse poolest paistsid enim silma väikesed poed, maakohad ja vanemaealised teenindajad, aga ka suurte kaupluste iseteeninduskassad. Kui vaadata alkoholi kogutarbimist 15+ aastaste elanike kohta, siis on see viimastel aastatel järjest suurenenud. Selles mängib kahtlemata kaasa alkoholi lihtne kättesaadavus ja suhteliselt odav hind.
Alkoholist keeldujad kuulevad sünnipäevadel ja muudel pidusematel puhkudel tihti imestunud küsimust: “Miks sa ei joo?” Seevastu ei pärita pea kunagi vastupidist. Oleme harjunud ebanormaalse olukorraga, kus peab oma otsust mitte juua justkui välja vabandama. See tähendab, et trimpamine oleks ühiskondlikult justkui normaalne olek, mida pole vaja põhjendada. Mittejoomine seevastu on aga ebanormaalus, mis vajab veenvat alibit. Ka lepliku suhtumisega “Muidu on ta tubli töömees, lihtsalt pärast palgapäeva kaob kolmeks päevaks ära” legaliseerime purjutamist. Pigem tasub juurutada alkoholita hakkama saamise normaliseerumist ja väärtustamist.
Et kainus või vähemalt poole vähem joomine ei oleks Kolgata tee, alustavad Tallinna kainestusmajas alanud nädalast pilootprojekti raames tööd kogemusnõustajad – on ju igaühel, kes kainestusmajja satub, oma lugu ja läbielamised. Kuigi neist on kohati raske rääkida, tasub abi siiski vastu võtta. Ka alkoholisõltlaste perekonnad vajavad tuge, abi ja mõistmist, sest haiget on saanud paljud – kõigil on traumad ja okkad hinges. Naine rügagu mitme lapse kõrvalt tööd teha, samal ajal kui napsilembene pereisa maja ees trepil trimpab, räuskab ja naist iga asja eest, mis ei meeldi, klohmib. Või siis magab peatäit välja. Tihti tiirleb aga kogu suguvõsa elu ümber alkohooliku tema pidevate sigaduste, vägivallatsemiste, manipuleerimiste ja rahalunimiste tõttu. Puutumata ei jää sellest keegi. Ometi on kainem ja helgem elu võimalik ja meelt ei tohiks heita isegi pärast korduvalt ebaõnnestunud katseid liigset tipsutamist maha jätta. Tuleb nii kaua proovida ja otsida, kuni õnnestub leida enda jaoks sobiv variant naasta põrgust päris ellu.
