“Ratas oli mul Telliskivis soojaku küljes raudketiga kinni. Ühel päeval oli see aga kadunud – ainult lukk oli alles!” kirjeldas rattaentusiast Janek, kuidas kadus tema hinnaline elektrijalgratas. “Vargad olid võtnud rattal kahvli eest ära ja sõiduki põhimõtteliselt demonteerinud, et saaksid selle minema vedada.”

Käes on rattaga sõitmise ja ka nende varguste tippaeg. Igal aastal varastatakse Tallinnas ligemale 500 jalgratast. Tööle on asumas ka osavamad pikanäpumehed, kes suudavad oskuslikult lahti muukida isegi igati korrektselt lukuga kaitstud kaherattalisi. Just selliste varaste ohvriks langes Tallinnas rattaentusiast Janek, kelle hinnaline elektrijalgratas meelitas pikanäpumehi tänaval pea keevitama. “Ratas oli mul Telliskivis soojaku küljes raudketiga kinni,” rääkis ta. “Ühel päeval oli ratas kadunud – ainult lukk oli alles! Vargad olid võtnud rattal kahvli eest ära ja sõiduki põhimõtteliselt demonteerinud, et saaksid selle ära vedada!”
Endisel rattaomanikul läks siiski õnneks hinnaline sõiduvahend tagasi saada – veidi pandimajades surfates leidiski Janek kalli kaherattalise üles. Aega läks küll kolm kuud, ent kõik endise omaniku pandud kleepsudki olid veel ilusasti ratta raami peal alles. “Hinnaks oli pandud 150 eurot,” rääkis Janek. “Helistasin siis sinna ja mulle öeldi, et kes ees, see mees. Teiste sõnadega – ratast polnud nad nõus mulle isegi kinni panema, mis siis, et olen selle omanik ning sõiduk minult ära varastati! Pidin kõige tipuks maksma pandikale ka selle kakskümmend eurot, mis nad vargale ratta eest sularahas olid maksnud. See oli pandimajale tekitatud kahju kompenseerimiseks.”

Varast ei peata ka mitu lukku

Muud mõistlikku valikut kui ratta eest maksta Janek ei näinud. “Uurija ütles, et võimalus on veel ka kohtusse minna. See oleks aga aega võtnud umbes neli kuud,” rääkis mees. “Selleks ajaks saab suvi juba läbi ning mina ratast sel aastal põhimõtteliselt kasutada ei saakski. Seepärast ma säärasest võimalusest loobusin.”
Politsei sõnul on tegemist varguste puhul tüüpilise probleemiga. “Kui ratas leitakse, siis tekib protsessi vahelülina nõndanimetatud heauskne ostja. Teiste sõnadega – inimene, kes ratta ostis, ei võinud ju kuidagi teada, et soetatav kaup on varastatud,” selgitas Ida-Harju politseijaoskonna uurija Kaido Atspol. “Sellisel puhul võib vaidlus väga pikaks minna, jõudes mõnikord kohtuni välja. Seal hakatakse siis arutama ja otsustama, et kellele see ratas lõpuks ikkagi kuulub.”
Samas on põhjust ka rõõmustamiseks – kahe viimase aasta statistika järgi on varguste arv lausa 19% võrra langenud. “See tähendab, et möödunud aastal varastati võrreldes 2021. aastaga 104 ratast vähem,” rääkis Atspol. “Siis varastati aasta jooksul 554 kaherattalist.”
Seda, et vargad end põhjalikult ette valmistavad ja omaniku hoolsatest ettevaatusabinõudest ikkagi läbi murravad, tuleb uurija sõnul ikka ja jälle ette. “Meenub üks juhtum, kus ratas oli kinnitatud mitme lukuga ning kõige tipuks veel liigendlukuga seina külge pandud. Ehk siis väga korralikult lukustatud. Paraku saeti ratta liigendlukk läbi ning veeti sõiduk ikkagi minema, jättes omaniku niimoodi hinnalisest sõidukist ilma.”

Enim varastatakse trepikodadest

Viimase kahe aasta jooksul on kõige rohkem rattaid varastatud kortermajade trepikodadest. “Sellele järgnevad avalikud kohad nagu näiteks kaubanduskeskused, pargid või siis mõne treeningsaali lähiümbrus, kuhu inimesed samuti sagedasti ratastega sõidavad,” rääkis Atspol. “Seejärel tulevad juba keldrid ja muud hoiukohad, kuhu varas ühel või teisel viisil ligi pääseb.”
Uurija teab ka juhtumit, kus ratas varastati ära kortermaja rõdult. “See oli küll esimene korrus, aga sinna pääsemine oli üsna raske,” lausus ta. “Varas ronis aga vaikselt üles, võttis ratta ja lasi selle tasakesi rõdult alla, kusjuures ratta omanikul oli rõduuks lahti ning ta ise magas samal ajal toas. Kaherattalise minematoimetamine leidis aset varahommikul kell neli. Hiljem rääkis omanik, et ta justkui kuulis midagi läbi une, aga ei pööranud sellele erilist tähelepanu.”
Kõnealune lugu lõppes siiski hästi, sest kätte saadi nii varastatud ratas kui ka selle ära vedanud pätt. “Samas on toimunu hoiatav ning peame meeles pidama, et esimese korruse rõdule oma ratast siiski jätta ei tasu,” märkis Atspol.
Rattavargustele keskendunud grupeeringuid politseijaoskonna uurija sõnul pigem ei tegutse – küll aga leidub just kaherattaliste äravedamisele pühendunud üksiküritajaid. “Tegemist on eeskätt võimalus- või juhusvargusega – minnakse lihtsalt mööda, nähakse sobivat juhust ja võetaksegi ratas kaasa,” selgitas ta. “Samas on neidki inimesi, kes käivadki ringi ja otsivad selliseid juhuseid spetsiaalselt. Neil on kaasas konkreetsed vahendid, eeskätt näpitsad ja lõikurtangid, millega trosslukud üsna kähku läbi saab lõigata ja koos kaherattalisega vehkat teha.”
Varastajateks on peamiselt narkomaanid, kes teevad pihtapandud ratta rahaks mõne tunniga. Kui ratas on oma valdusse saadud, siis asutakse sellele üldjuhul kibekiiresti uut ostjat otsima. “Varastatud rattaid turustatakse kõikvõimalikel viisidel,” lausus Atspol. “Internetis on selleks mitmesugused müügiplatsid, lisaks kasutatakse loomulikult Telegrami keskkonda. Mõnikord oleme rattaid kätte saanud ka pandimajadest. Varastatud sõidukeid müüakse teinekord aga isegi lihtsalt käest kätte, pakkudes ratast müüa näiteks tänaval või turul.”

Ratta vargust tuleb juba eos ennetada

Kokkuvõtteks võime neist lugudest kõrva taha panna, et kui varas ikkagi tahab ratast ära viia, siis ta seda ka teeb, olgu lukustused ja ettevaatusabinõud missugused tahes. “Selleks, et oma ratast kaitsta, peab omanik vargust juba enne selle toime panemist ennetama,” rääkis Atspol. “Ka sellisel juhul, kui oled tuvastanud, et varastatud ratas kuulub just sulle, näidanud kõiki ostudokumente, tead raami numbrit ja nõnda edasi, võib sõiduki tagasi saamise protsess ning ratta õige omaniku tuvastamine minna väga pikale.”
Mida võiks sellest loost õppida aga rattavarguse ohvriks langenud Janek? Eeskätt vast seda, et ettevaatus pole kunagi liiast. “Tuleb vististi ratas endaga voodisse kaasa võtta, et see ikka kindlalt kaitstud oleks!”
Tõepoolest – parim viis jalgrattast ilma jäämist ennetada on oma kaherattaline tuppa tuua. Teine võimalus oleks leida sõidukile hoiustamiseks mõni lukustatav rattamaja. Lisaks soovitab politsei uue ratta soetamisel sellest kindlasti ka fotod teha, et varguse korral kaherattalise leidmine ja kättesaamine kergemini sujuks. “Juba siis, kui hakame ratast soetama, peame kohe mõtlema, et kus me seda hoidma hakkame ja kuidas,” ütles Atspol. “Turvaline koht tähendab, et ratas peab olema inimeste silma alt ära. Sellel peab olema ka väga hea ja turvaline lukk, mida paremal juhul ka rattapoed ise soovitavad. Ning ülepea tasub olla tähelepanelik ning mitte jätta oma ratast järelevalveta. Kui seda tehaksegi, siis tuleb jätta ratas endast maha korralikult lukustatuna. Võimalusel võiks kasutada isegi mitut lukku. Ratast ei tohi jätta ka kortermajade trepikodadesse, selle on päästeametki ära keelanud.”
Lisaks maksab sõidukile teha mõne eripärase märge – näiteks värvitäpp raamile –, mis samuti fotole jäädvustada ja millega oma õigusjärgset omanikuseisust vajadusel paremini tõendada.