“Tegelikult oli minu jaoks hirmus just “Savvusanna sõsarate” Eesti linastus, mul jalad lausa värisesid. Eriti Võru esilinastus. Sest sugulased ja kohalikud pärinevad kõik seal suitsusaunakultuurist ja polnud aimugi, kuidas nad filmi vastu võtavad. Kontakt publikuga on isegi tähtsam kui mingisugune rahvusvaheline auhind,” rääkis filmi looja Anna Hints. “Kõik naiste lood seal filmis ongi kaamera ees sündinud, nad ei ole neid enne rääkinud.”

Stsenarist, režissöör ning helilooja Anna Hints on võrokõnõ, kelle perekonna juured on Kääpa külas Võrumaal. Tänavu jaanuaris saabus Anna esimese täispika dokumentaalfilmi “Savvusanna sõsarad” tähetund. Filmi ümber hakkas keema tormiline elu, millel lõppu ei paista tulevat. Ka Eesti kinodes jätkub linateose menu. Pealinn uuris Hintsilt, mis on tema filmi edu saladus.

Kuidas avastasite, et teid tõmbab filmimaagia loomine, miks valisite just režissööri keerulise töö?

No see minu teekond filmi on olnud konarlik ja pigem keeruline. Selline taju, et ma tahaksin filme teha, sai alguse, kui ma olin teismeline ja ise väga katki. Olin tõepoolest väga-väga katki – kartsin maailma ja kartsin inimesi. Ma puudusin Haapsalu gümnaasiumist kokku vist neli kuud ja olen hiljem mõelnud, kuidas see võimalik oli. Aga nii see oli, et istusin kodus ja vaatasin “sati” pealt mingit programmi filmikunsti ajaloost. Seejärel vaatasin filme ja need erinevad lood justkui päästsid mind. Ja ma tundsin, et minu sees on tohutu loovus, mul on oma lood, mida jagada, ja et mul on see miski, mis on vajalik. Aga samas tundus mulle uskumatu, et ma võiksin ühel hetkel ka ise režissööriks saada. Ma tajusin päris täpselt, millised omadused peavad režissööril olema. Oled ju ikkagi tiimijuht. Ja kui sa kõiki kardad, siis ei ole ju võimalik tiimi juhtida või oma visiooni ellu viia. Ja siis algas mu pikk tervenemisprotsess, mille üks osa oli see, et ma läksin kõigepealt õppima fotograafiat. Selle üle olen ma nüüd väga rõõmus, sest meie kooliharidus on tihti väga tekstikeskne ja oluline oli õppida mõistma visuaalset keelt. No lisaks veel audiovisuaalset keelt, samuti helikeelt. Alustasin ühe kaadriga – kuidas mõista ühte kaadrit, kuidas jutustada lugu läbi pildi ja mis võimalused selleks on. Nii, et mu fotograafiaharidus oli väga oluline.

Kui raske oli filmikooli sisse saada, see polnud ju esimene valik?

Enne seda õppisin kirjandust ja rahvaluulet. Ja siis ma rändasin maailmas ringi, käisin igasugustes teraapiates ja sünnitasin tütre. Mäletan, et oli üks kevadine hommik, ma olin 28 aastat vana, istusin mätta peal päikese käes ja mõtlesin, mis edasi saab. Mul on selline komme, et kui ma ei tea, mida ma tahan, siis ma kujutlen ennast surivoodile. Sedapuhku siis – kui oleksin surivoodis, kas ma kahetseksin seda, et ei läinud filmikooli. Just niimoodi ma seal mõtlesin ja nägin siis, et ma kahetseksin seda. Ja kuna mul ka 15-aastaselt see unistus oli, siis otsustasin endale võimaluse anda. Just nii ma otsustasin, kuigi kartsin ikka veel. Sain aru, et hirm tuleb ületada ning Balti filmi- ja meediakooli tuleb proovida sisse saada.

Aasta siis oli 2010. Ja tol ajal oli veel see naljakas, et sisseastumiseksamitel ei olnud küsimusi minu portfoolio kohta loominguliste teoste osas, küll aga tunti huvi, kuidas ma emana hakkama saan. Mina pärisin vastu, et kas te küsite sedasama meeste käest ka, kui kellegi puhul on teada, et tal on lapsed. Seepeale ei öeldud enam midagi. Nii et 2010. aastal oli veel sisseastumisel täiesti loomulik küsimus, kas naine, kel on laps, võiks olla ka režissöör. Nüüd, ma arvan, seda enam ei küsita. Muidugi ei olnud lihtne olla nelja-aastase lapse ema, üksikema, ja käia koolis. Aga ma arvan, et kui sa ikkagi tunned sees väga tugevat tõmmet ja vajadust, siis ainult niimoodi ongi mõtet kunsti teha. Kui olen käinud loenguid andmas või noortega kohtunud, siis olen öelnud, et kunsti on mõtet minna tegema juhul, kui see tohutu vajadus teeb juba haiget. Kui sul lihtsalt on see tahtmine luua, on tahtmine maailmale midagi anda läbi kunsti.

Millest “Savvusauna sõsarad” räägib?

See film räägib kogemusest, mida tähendab naise kehasse sündida. Ka kriitikud on välja toonud, et seal on selline huvitav kogemus, kuidas  kehad räägivad, kuidas tekib selline tugev üldistus – naisportree läbi nende kehade. Ehk et sündida naise kehasse tähendab sündida juba igasuguste ootuste keskele. Ka filmis on algus sellest, kuidas emad vaatavad oma tütreid juba hindava pilguga. Film räägib naiste küsimustest – kuidas võtta omaks enda kogemused, kuidas võtta omaks oma vaim, keha ja selle kaudu ka oma jõud? Ma olen ka väga palju kuulnud, et sõsarate ekraaniloos on tuntavalt tervendav vägi. Kui inimesed lasevad oma südame lahti ja julgevad kuulata, julgevad teha ennast haavatavaks, siis selles on võimas vägi sees ja seda ma usun ka.

Tegite filmi päris kaua. Kui raske oli selles inimesi rääkima saada?

Ütleme nii, et antud filmi puhul kõik lood ongi seal kaamera ees sündinud, neid ei ole enne räägitud. Üks suitsusaunas käimise kord võtab umbes neli tundi aega, et me inimestest selle kulla kätte saaksime. Lugu ise võib aga kokkuvõttes olla viis minutit sellest neljast tunnist. See ongi režissööri ja operaatori ülesanne, kuidas luua see intiimsus ja usaldus, et inimesed avaksid ennast.  Meil on seal vahepeal ka loodusekaadrid ja näiteks mina teadsin algusest peale, et oluline on vesi. Oluline sellepärast, et vesi käib suitsusaunaga kaasas, vees on tohutu lootus, tohutu transformatsioon. Minu jaoks kannab vesi väga võimsat lootuse sõnumit, ta võtab eri vorme ja on igaveses ringluses. On ju sünnitusveed, pesemine, loitsud, mis on suitsusaunas seotud sellega, kuidas vesi võtab valu ära.
Ja loomulikult, et see kõik kokku ka tervikuna hea välja näeks, oli vaja tohutut tööd – kaks aastat montaaži.

Kust leidsite filmis osalevad naised, kui paljusid tuli pikalt nö ära rääkida?

Erinevaid teid pidi – osa naisi ma teadsin juba enne ja kuna see protsess kestis, jah, seitse aastat, siis osa  naisi tuli mu ellu selle seitsme aasta jooksul. Ja juhtus ka niimoodi, et kui me seal maal talus filmisime, sõitis sinna kõrvalkülast üks naine kohale. Ta oli kuulnud, et siin on suitsusauna filmivõtted ja küsis, kas ta tohib ka sauna tulla. Ma ei pidanud kedagi veenma selles filmis osalema. Ma olin algusest peale väga konkreetne ja siiras, mis aususastet ma taga ajan, mida ma üldse soovin ja mis laadi filmi me siin teeme. Ainus viis, kuidas osaleda sellises filmis ja saavutada see intiimsus ning avanemine, seisnes selles, et naised olid ise valmis jagama neid lugusid. Kellegi veenmine oleks aga olnud vägivaldne. Kõik naised, kes siis sinna sauna lõpuks tulid, olid valmis oma lugusid jagama. Osa neist oli valmis seda tegema oma näoga, osa siis mitte.

Selles filmis võeti alasti nii keha kui ka hing. Kas oli siiski selliseid osalisi ka, kes äkki poole pealt tagasi kohkusid? Kõik kokku oli ju emotsionaalselt väga ränk.

Ei, selliseid naisi ei olnud. Pigem leidus neid, kes olid kurvad, et nende lood ei olnud sees. Kahjuks kõik need lood, mis tegelikult vääriksid ilmavalgust, ei mahtunud siia filmi. Oli ka juhus, kus üks naine ütles, et ta küll tahab, et tema lugu sees oleks, aga ehk oleks võimalik sisse lugeda kellegi teise häälega. Ta hakkas kartma oma ema ja isa pärast. See aga kahjuks filmi ei sobinud ja tema jutustus jäi välja.
Ometi tahaks naiste kurbi lugusid kuuldes kindel olla, et ka sellistest asjadest tullakse välja ja elu läheb edasi …

No täpselt sellest see film ju räägibki, et sellest on võimalik välja tulla. Aga räägitakse filmikunsti kaudu. Näiteks filmi lõpus on nii-öelda katarsis, kus sa lauladki välja kõik oma valu koos teiste naistega, koos sõsaratega. Minu jaoks on see nii. See oleks rikkunud filmi ära, kui ma oleks sinna lihtsalt teksti pannud, et sellest tullakse ka välja. Me näeme, kuidas avatakse südamed, võetakse endas julgus kuulata, võetakse julgus jagada. Ja siis käiakse ühiselt läbi seesama tervendav rituaal, kus on võimalik välja laulda, välja loitsida, välja karjuda kõik need kogemused. Selles ongi see iva, aga ma annan seda edasi mitte teksti kujul, vaid ma annan seda edasi audiovisuaalselt ja sellise kogemuse kaudu. Olen, just vastupidi, kuulnud väga paljusid, kes tulevad ja ütlevad, et nad said nii palju jõudu sellest. Näiteks olevat Hiiumaa naised pärast filmi kõik sauna läinud, kuna tundsid, et nad ei saa kuidagi muudmoodi olla. Alustasid ka oma sõsarkonnaga ja kutsusid meid Hiiumaale. Tartus alustasid mehed oma saunaga, sest korraga tekkis küsimus, miks nemad kunagi tähtsatest asjadest ei räägi, vaid ajavad lihtsalt loba. Hiljuti kirjutasid mulle filmi vaatamas käinud mees ja naine, et pärast istusid nad kaks tundi autos ja rääkisid teineteisega nii, nagu nad polnud kunagi rääkinud.

Nii et see film on muutnud nii mõnegi inimese elu?

Üks vanem naine ütles, et ta on alati oma keha põlanud, aga pärast filmi vaatamist mõistis äkki, kui vale see oli olnud. Ta pani ta endale kunstfotograafi juurde aja ja otsustas teha endast ilusad aktipildid. Mul oli väga hea meel seda kuulda. Me kohtusime Tartu linastusel ühe jaapanlannaga, kes oli filmi vaatamas kolmandat korda. Ta ütles, et nende kultuuris on keha väga peidetud, ka igasugused kallistamised on neile võõrad. Ta ütles, et tuleb filmi ka neljandat korda vaatama, tal oli toimumas mingi sisemine keeruline protsess ning siis järgnes küsimus – kas me võime natuke kallistada? Lisades, et see on talle kui jaapanlannale küll väga ebameeldiv, aga proovida tasub. Kallistasime ja ta arvas, et ehk julgeb järgmisel korral rohkem kallistada.
Ja tõesti – seda vastukaja on väga palju! Tean emasid ja tütreid, kes on omavahel hakanud rääkima mingeid lugusid … See ongi see, kuidas vaadata filmi mitte ainult tekstipõhiselt, vaid mõista, mis on see audiovisuaalne keel. Mis tähendab, et selle asemel, et öelda välja midagi sõnadega, tuleb film lasta üdini endasse. Siis tekib mõistmine, et tegelikult film ütleb sulle sedasama. Ja minu jaoks on tohutu lootus ka filmis nähtavas looduses. Elus olemine on see, kui me oleme liikumises nagu vesi. Kui me suudame jää panna liikuma, kui me suudame lahti lasta ja minna voolamisse, siis selles ongi lootus. Asju, mis on meiega juhtunud, ei saa ega tohigi tühistada, kuid neisse ei tohi ka kinni jääda. Ja muidugi on oluline kogukond, kes meid kuulab, mõistab ja lootust annab.

Välismaalased imestavad, et kui eestlased muidu kiruvad kuuma ilma, armastavad suurt personaalset ruumi ja on kinnised, siis saunas on nad justkui ära vahetatud. Mis film on selles valguses “Savvusanna sõsarad”?

Ma olen selle peale nüüd mõelnud, et selle filmi alguspunkt läheb tegelikult sinna aega, kui ma olin 11-aastane ja tulin ise nö savvusanna kultuurist. Minu juured on Lõuna-Eestis ja need ulatuvad nii Setomaale, Võromaale kui Mulgimaale. Oma esimesed eluaastad kasvasin koos Võromaa vanaemaga, kellega tekkis väga sügav side. Siis lahkus mu vanaisa. Mäletan seda päeva – vanaisa oli surnud ja tema kere oli tares. Ja siis me läksime vanaema ja mõne sugulasega sanna. Ja seal saunas jagas vanaema elus esimest ja viimast korda seda, kuidas vanaisa oli mitte lihtsalt teise naisega olnud, vaid ta oli teise naisega ka elanud tükk aega. Vanaema laskis endast välja kõik tunded, mis tema sees siis olid – kogu viha, valu ja kibeduse. Ta ei hoidnud end tagasi. Kui me läksime saunast tagasi tuppa, oli selline tunne, et vanaema oligi justkui vanaisaga rahu teinud. Tegime seal külanaistega pirukaid ja muid toimetusi. Järgmisel päeval sai vanaisa rahus magama. Ja ma arvan, et see kogemus on jätnud mulle sügava jälje, et siin maailmas on olemas selline turvaline ruum, kus absoluutselt kõik kogemused on kuuldud. See on koht, kus julged neid jagada, kus mitte ükski kogemus pole liiga valus või häbiväärne, kui sa päriselt lased kõik emotsioonid välja. Sa oled kuuldud ja on ka julgus teisi kuulata. See on tohutult väestav ja tervendav ja selles peitub meeletu jõud. Meie kultuuris on olemas selline ruum, ja kui ma ütlen ruum, ma ei mõtle ainult füüsilist ruumi, mõtlen ka vaimset.

Kuidas see film sündis? Kuuldavasti käisite kuskil idamaa reisil, et kodukoha lugudeni jõuda…

2015. aastal käisin emaga Tai kloostris, kus ei tohtinud 26 päeva rääkida. Ja ei tohtinud ka lugeda, kirjutada, mitte midagi, mu hääl oli justkui minult ära võetud. Ja siis ma sain aru, et see hääl ei ole üldse iseenesestmõistetav… Tekkisid küsimused, et mis on minu tõekspidamised ja väärtused. Kellelt need tulevad ja kas ma elan seda elu, mida ma tahan elada? Siis tekkiski ettekujutus “Savvusanna sõsarate” filmist. Seal siis sai ühtpidi panna kokku see suitsusaunaruumi kogemus ja teisipidi anda naistele hääl, sest naised ja suitsusaun käivad väga sügavalt kokku. Suitsusaunas on naised aastasadu sünnitanud. Meie peres olid naised, kes olid surnupesijad, saunas on ka tervendatud, ja kuidagi see kõik formuleerus niimoodi kokku. Ja siis oli mul tunne, et ma pean kindlasti üles kirjutama selle idee, muidu läheb meelest ära. Läksin naismunga juurde ja ütlesin, et mul on nüüd niisugune visioon ja kas ma saaksin selle üles kirjutada. Ja see nägemus oli tõesti tugev. Mulle vastati eitavalt ja tuletati meelde, et sinna tulles olin lubanud vait olla ja mitte midagi kirjutada. Samas rõhutati, et kõik, mis on oluline, jääb igal juhul sisse, ja nii läkski. Aga mingis mõttes pärineb film juba ka sellest ajast, kui ma olin 11-aastane.

Teil pidi olema ideaalilähedane tiim, et nii võimas film valmis teha. Kuidas te saite terve meeskonna ühes rütmis hingama?

Ma arvan, et see on režissööri üks ülesandeid. Minu filmikooli õppejõud Jüri Sillart ütles alati, et režissööri oluline ülesanne on valida endale sobivad teekaaslased. See ei olnud algusest peale roosiline, filmi esimene produtsent Eero Talvistu kahjuks lahkus meie hulgast, nii et oli ka väga raskeid hetki selle filmi tegemise käigus. Aga sellest hetkest, kui tuli Marianne Ostrat produtsendina pardale, oleme me Mariannega tõesti  nagu paarisrakend. Kuidagi väga hästi toimis see koostöö.

Tundsin, et režissöörina pean hoolega kuulama oma sisetunnet ja aduma, kuidas need inimesed siin nüüd kõik kokku sobiksid. Kuidas näiteks operaator või helioperaator nende naistega kokku sobiksid, ja katsetama seda, sest eriti sellise filmi puhul on see usaldus väga-väga oluline. Tegelikult on see muidugi iga filmi puhul väga oluline, kuidas luua ruum ja valida või mitte valida inimesi. Inimeste puhul ei tohi kindlasti üksnes mõistuse või CV järgi otsustada, kõhutunne on tegelikult tähtsam.

Teie elu kulgeb praegu pöörases tempos, sest pärast Ameerikas Sundances saadud parima režissööri auhinda tuntakse “Savvusanna sõsarate” vastu maailmas suurt huvi. Kus võistlustel te veel käinud olete?

Tulime just Hongkongist ja tegelikult nädalavahetusel olin hoopis Saaremaal, enne seda Alatskivil. Kui ma siin reiside vahepeal Eestis olen, siis katsun kodupublikuga kohtuda nii palju kui võimalik. Tempo on pöörane. Pärast San Franciscot on silmapiiril juba Toronto ja teised kohad. Kuidas kutsujad on oma huvi põhjendanud, mis neid selle linateose juures enim võlus? Kui kutse saad, siis ega seal pikalt ei põhjendatagi, lihtsalt öeldakse, et film oli võimas, kõnetas ja puudutas. Aga ka kriitikud on meie vastu helded olnud nii Eestis kui mujal maailmas. Näiteks sellises väljaandes nagu Screen International, mis on suur asi! Mitte kedagi pole ju palutud ega kinni makstud, need ajakirjanikud ise otsustavad, kas nad kirjutavad ja mida nad kirjutavad. Nad on tunnustavalt välja toonud, et erakordne intiimsus ja ausus rabavad selles filmis, operaatoritöö on klass omaette. Kaamera on tabanud naisi mitte seksualiseeritud pilgu läbi, vaid hoopis koondportreena, väga visuaalselt. On öeldud, kuidas see film poeb naha vahele ja on julge. Veel on öeldud, kui huvitaval kombel mängib siin kaasa kinosaal hämarus – justkui viibiks vaataja ise ka suitsusaunas, nagu filmi tegelasedki. Aga see film ongi mõeldud eelkõige kinosaali jaoks, teos tekitab sarnase kogemuse. Eraldi on kiidetud ka filmi muusikat, ja kui see kõik kokku võtta, siis on saadud elamuse põhjal meid kutsutudki. Teil on praegu väga liikuv elu ning ka minuga kohtumisele saabusite te loomulikult hiiglasliku kohvriga. Tulite just Saaremaalt, kuidas seal läks? Saaremaalt oli publikuga kohtumine, mis läks väga hästi. Film kõnetas saare rahvast igati. Käisime ka Kaali kraatri juures ja vaat see koht andis palju jõudu.

Nii et Saaremaal on ka ikka täiesti oma vägi. as vahepeal saate kohvri lahti ka pakkida või seisab toanurgas pidevas valmisolekus teine kohver?

Mul on käigus neli kohvrit, nad võtavad loomulikult ruumi, nii katsungi kogu aeg vabandada ette ja taha oma perekonna ees, et selline segadus on. Aga äkki õnnestub praegu kaks päeva ka kodus olla. Nüüd ma täna sõidangi siit Tartusse, näen lõpuks oma last ning katsun vaikselt hakata vastama kõikidele nendele kirjadele, mis mulle on tulnud. Neid kirju on nii palju ja ma ei ole jõudnud neile vastata, seega vaikselt ja tasapisi proovin alustada. Aga ütlen veel kord, kui oluline on leida võimalusi enda mahalaadimiseks. Ka siis, kui meil ei ole parasjagu maailmaturneed või mida iganes muud pingelist. Peame hoolega nuputama, kuidas endale hingetõmbepause luua. Võromaal öeldakse: aigo om (aega on). Ja see on see filosoofia, mida ma ise ka endas kannan. Ühesõnaga, kõige kiiremal ajal on tegelikult nii, et  …. aigo om. Mil moel asi üldse niikaugele jõuab, et müügiagentuurid teid kutsuma hakkavad? Kui oluline on seejuures, et film võidab maineka auhinna? Kõigepealt – võit on juba see, kui sind valitakse tippfestivalile, antud juhul Sundancele, mis kuulub maailma viie kõige tähtsama festivali hulka. Selle tõenäosusprotsent on üks või veel vähem.

Üldse on tõenäosus panustada filmimaailmas filmi ja loota, et sellel läheb hästi, väga-väga väike. Ja siis sellisel festivalil auhind saada on juba täielik ulme. Seega tegelikult juba siis, kui meid valiti Sundancele, hakkas tulema kirju nii minu kui produtsent Marianne Ostrati meilboksi. Oli kõikvõimalikke päringuid ja loomulikult ka filmi vaatamise soove. Nii töötavad paljud müügiagentuurid,  kes vaatavadki neid filme, mis on välja valitud, ja hakkavad ühendust võtma. Meil õnnestus saada ka oma müügiagent Austriast ja see on väga hea, sest alati ei pruugi agenti saada. Meie müügiagent andis teada, et usub “Savvusauna sõsaratesse”, ja edasine toimub siis nii, et kõik festivalikutsed käivadki läbi selle müügiagendi.

Miks te vajate müügiagenti? Kas te ei karda, et ta lüpsab teid tasude ja igasuguste õiguste ja kohutustega? Kas siis hea film end ise ei müü?

Ilma agendita ma lihtsalt ei suudaks suurte filmihuvilistega tegeleda, kahekümne neljast tunnist ööpäevas jääks ka väheks, et kõigega hakkama saada. Agendid ongi selleks mõeldud, et müügiga tegelda. Ja kui tuleb auhind selliselt festivalilt, siis on see tohutu sündmus filmimaailmas ja huvi asja vastu mitmekordistub. Pärast Sundancei võitu on selle filmi leviõigusi müüdud rohkem kui 20 territooriumile ja müük jätkub. See on ka muidugi väga suur arv ja on veidi uskumatu, et keegi tänapäeval veel kinolevisse sellise dokfilmi ostab. Ka siin mängib saadud auhind oma kaalukat rolli. Pluss, nagu juba eelpool öeldud, ka arvustused rahvusvahelistes väljaannetes. Filmi näitamine ja publikuga kohtumine on küll minu jaoks suurim ja tähtsaim osa, aga kuidagi ei saa alahinnata protsessi nimega Film Industry, kus saavad kokku professionaalid. Seal lepitaksegi kokku kinolevi ja muud tähtsad tehingud ning on oluline, et produtsent saaks selles osaleda. Praegu oleme saanud abi Eesti filmi instituudilt, kultuurkapitalilt ja kultuuriministeeriumilt. Sõidame nii Marianne Ostratiga koos kui ka eraldi, vastavalt vajadusele. Ja kindlasti tuleb ka festivale, kuhu tahaks väga saata operaator Ants Tammikut. Sundance`l käisime suure tiimiga, siis olid kohal ka monteerijad.

Kas praegune menu oli ootamatu või tundsite juba filmi tehes, et siit PEAB midagi sündima?

No see tunne, et siit midagi peab sündima, on enesestmõistetav, muidu ei ole mõtet filmi teha, kui sul režissöörina ei ole seda tunnet. Kui sa ise ei usu sellesse, mida sa teed, siis ma ei saa aru, kuidas üldse filmi teha. Enne, kui ma midagi tegema hakkan, võtan endale sellise süvenemise aja, et tunnetada läbi, mida ma looma hakkan, mille jaoks seda võiks maailmale vaja olla. Ja ma pean ise olema ihu ja hingega veendunud, et seda on vaja, sest see teekond on ju tihtilugu väga pikk,  filmi valmimisprotsess võtab väga kaua aega. “Savvusanna sõsarate” puhul oli see seitse aastat. Ja kui sa ise ei usu, siis kuidas veenaksid oma tiimi või teisi sellesse uskuma, nii et ikka peab uskuma sellesse. Aga see, et ma usun sellesse filmi, ei tähenda veel, et ma nüüd tean, mida kriitikud arvavad või mida publik arvab, see on alati täiesti ootamatu.

Eriti hirmus oli ikkagi Eesti linastuse eel, jalad värisesid. Muide, veel hirmsam oli isegi Võru esilinastus. Sugulased ja kohalikud kõik seal suitsusaunakultuurist ja pole aimugi, kuidas nad vastu võtavad. Igatahes tegi see mind tohutult tänulikuks, et nii paljusid inimesi on film väga puudutanud. Kontakt publikuga on tõesti kõige tähtsam, tähtsam kui mingisugune auhind, tegelikult. Õigemini, see kontakt ongi nagu auhind.

Mida te praegu lisaks filmi esitlustele veel teete?

Ma valmistan ette lühimängufilmi võtteid, mis toimuvad juulis. Ja üks eesti lugu on ka, mille võtted on sellel aastal, nii et tahaks need lühivormid ära teha. Pooleli on mitu täispika filmi ideed, mida me kirjutame. Seega tööpuuduse üle ei saa küll kuidagi nuriseda. Ja katsun selles tempos võtta iga päev aega, et mitte midagi teha.

Hints teeb ka rahvuslikku muusikat

• Anna Hints on sündinud 27. mail 1982 Tartus.
• Lõpetas aastal 2000 Haapsalu Wiedemanni gümnaasiumi, õppis 2000-2003 Tartu Ülikoolis võrdleva kirjanduse ja rahvaluule erialal ning 2003-2009 Tartu kõrgemas kunstikoolis fotograafia erialal. 2010-2013 jätkas õpingutega Balti filmi- ja meediakoolis, kust sai bakalaureusekraadi filmirežissöörina, jätkates ühe semestri jagu samal erialal ka magistritasemel.
• Hintsi juured asuvad Kääpä külas Võrumaal.
• Hints on kuulunud regilauluansamblitesse Sinimaniseele, Võromaa lauluimendi nisõrdus ja Vaikuse Koosolek. Alates 2013 kuulub ansamblisse Pilgavägi ja 2014. aastast ansamblisse Eeter. Muu hulgas on Eeter loonud muusika EV100 programmi raames valminud täispikale dokumentaalfilmile “Tuulte tahutud maa”. Hintsil on muusikaline koostööprojekt ka Indias, mis kannab nime “Naad Võim”.
• Hintsi on filmitegijana tunnustatud paljude auhindadega. Nii pälvis ta näiteks lühifilmiga “Vaba maa” Kaljo Kiisa nimelise noore filmitegija stipendiumi (2014) ning “Jää” tunnistati 2018. aastal EFTA parimaks lühimängufilmiks.