“Mulle ei olnud võõras varastamine sõpradelt, inimeste ärakasutamine ja raha väljapetmine,” meenutab praegu Tallinna kainestusmajas alkohoolikuid õigele teele suunav kogemusnõustaja Viljam. “Oma sõltuvuses süüdistasin ainult teisi. Mõned korrad käisin ka nõustamisel, kuid see oli vaid näitemäng vanemate jaoks, et saaksin rõhutada püüdlusi oma elu muuta. Kainena oli raske vaadata tagasi kümneaastasele kahjule, mida ma olin teinud ühiskonnale, eriti aga emale-isale.”

Nüüdne kogemusnõustaja Viljam Borissenko oli lapsepõlves poiss, keda klassivendade vanemad oma lastele eeskujuks seadsid. Noormees kasvas üles kahe armastava vanema hoole all ning kaitsva vanema venna kõrval. “Minu pilt rippus aastaid kooli autahvlil ning aitasin kodutöödes usinasti oma vanemaid,” meenutas mees. Umbes viiendas klassis hakkas Viljam aru saama, et erineb teistest. Teda häiris oma nimi, millega kaasnes õpetajate lisatähelepanu; nina, mis ei olnud kuidagi eestlaslik, ning kõnedefekt, mille tõttu teda eriti klassi tüdrukud narrisid. “Aastatega konflikt minus süvenes ning oma 16. sünnipäeval jõin end pildituks,” meenutas Viljam. “Oma osa lisas samal ajal vastuseta jäänud armastus ning suitsetama hakkamine. Suitsetamine oli populaarne ning sümboliseeris täiskasvanuks saamist ja mässamist kõige korraliku vastu.”
Üheksandas klassis jättis noormees kooli pooleli, otsustas tööle minna ja n-ö rikkaks saada. “Juba siis oli alkoholist saanud minu ebajumal, mis meid sõpradega ühendas ning liitis,” tõdes Viljam. “Ühel päeval pakkus keegi amfetamiini ning tundus põnev proovida. Mind kohutavalt häiris, et tegin purjus peaga rumalusi, mille tõttu tundsin järgmisel päeval kohutavat häbi. Uimastid tundusid väljapääsuna nõiaringist, kus tahtsin reguleerida ise oma enesetunnet, kuid leidsin ennast mäluaugust. Varem ma ei kannatanud narkomaane, kuid nüüd olin ise vahetanud pudeli pulbri vastu. Endalegi märkamatult hakkasid väärtushinnangud muutuma: mida rohkem ma uimasteid tarbisin, seda enam sügaval südames end vihkasin ning aina rohkem uimasteid vajasin, et kuidagi oma valu leevendada.”

Pahandused jäid vanemate kanda

Vanemad püüdsid Viljamit aidata, kuid noormees ei kuulanud. “Olin isekas ja arvasin iseseisvalt toime tulevat, kuigi tegelikult elasin vastutustundetut elu, kus kõik minu tekitatud sigadused jäid vanemate koristada,” tunnistas mees. “Nihutasin pidevalt oma väärtushinnangute piire, et rahastada oma sõltuvust. Kui minust oli saanud süstiv heroiinisõltlane, ei olnud mulle enam võõras varastamine sõpradelt, kodust asjade viimine pandimajja, inimeste ärakasutamine, vanemate töökaaslastelt raha väljapetmine ega miski muu.”
Et sellist eluviisi õigustada, süüdistas Viljam pidevalt kedagi: Eesti riiki, politseid, oma vanemaid, tüdruksõpru ja lõpuks ka iseennast. “See viimane oli mu meelistegevus – haletseda ennast ning teenida sellega lähedaste tähelepanu, näidates end olukorra abitu ohvrina,” tõdes mees. “Mõned korrad käisin ka Wismaris või dr Nelli Kalikova juures nõustamisel, kuid see oli vaid näitemäng vanemate jaoks, et saaksin rõhutada püüdlusi oma elu muuta.” 

Emal sai Viljam eluviisist lõpuks küllalt – ta müüs korteri ning kolis pojale teadmata suunas. “Ühel hommikul, pärast järjekordset ööd paneelmaja trepikojas, meenus, et ema oli mulle kunagi öelnud: kui keegi saab sind aidata, on see jumal,” meenutas Viljam tähendusrikast murdepunkti 2003. aastal. “See mälestus andis mulle piisvalt jõudu hakata lahendusi otsima.”
Viljam jõudis metsade keskel asuvasse rehabilitatsioonikeskusesse. “Esimestel kuudel tahtsin korduvalt minema joosta ning naasta oma n-ö turvalisse keskkonda,” lausus mees. “Nii raske oli kainena vaadata tagasi sellele kümnele aastale ning kahjule, mida ma olin teinud ühiskonnale, eriti aga emale-isale. Olin sattunud justkui teisele planeedile, kus olid inimesed nagu ma ise, kuid nende suhtumine ning hoiakud erinesid totaalselt nendest, millega mina olin harjunud.”

Totaalne elumuutus

Tasahaaval julges Viljam loota, et ka teistmoodi on võimalik, ja mitte kellegi teise, vaid iseenda jaoks. “Mineviku klaarimise järel hakkasin tulevikku üles ehitama,” mainis mees. “Vanemad andsid mulle andeks ning meil on nüüd väga head suhted. Võttis ligi kümme aastat, et tasuda oma võlad ja muud kohustused, mille eest olin aastaid põgenenud. Kõige krooniks sain abikaasa ning meil kasvab peres tütar, kes käib neljandas klassis.”
Lisaks lõpetas Viljam täiskasvanuna põhikooli, seejärel gümnaasiumi ning juba mõne nädala pärast loodab ta lõpetada Tallinna Ülikooli sotsiaaltöötaja erialal. “Mõne aasta eest läbisin ka kogemusnõustaja koolitused ning saan oma oskustega aidata inimesi, kes kannatavad uimastisõltuvuse käes,” lausus Viljam. Peamiselt töötab ta Avatud Lootuse fondis, mis koordineerib uimastisõltlasi abistavate kristlike vabaühenduste koostööd. Lisaks sellele viib läbi erinevaid grupi- ja individuaalseid nõustamisi sotsiaalkeskustes ning kinnipidamiskohtades. “Ka oma kõige julgemates unistustes ei oleks ma 20 aastat tagasi osanud näha oma sellisena,” on ta õnnelik ja tänulik.

Viljam on üks kahest kogemusnõustajast, kes asuvad alanud nädalast pilootprojekti raames tööle Tallinna kainestusmajas. Asutusse satub aastas umbes 7000 inimest, ööpäevas ligikaudu 25 alkoholiga patustanut. Paljud neist on paraku nn korduvkülastajad. Et üritada osakestki neist karskemale teele suunata, pakuvadki kaks Avatud Lootuse fondi kogemusnõustajat oma nõu ja infot, kuhu on võimalik abi saamiseks pöörduda, kui inimene on minemas alkoholi liigtarbitamise teele.
Kogemusnõustajad on ise samas olukorras olnud ja mõistavad alkoholi küüsis olijaid seeläbi hästi. “Viljam Borissenko on olnud kaine 20 aastat ja Konstantin Vainula seitse aastat,” ütles SA Avatud Lootuse Fond juhatuse liige Liis Borissenko. “Kuigi isegi politseinikud ei saa sundida kedagi meiega vestlema, loodame, et koostöö siiski toimib. Kui tekib juba silmside ning saame kainestusmajast äraminejale oma kontaktikaardi anda, ehk ta järgmisel ahastushetkel otsib meid ise üles.”

Jutuhetk enne kainestusmajast lahkumist

Kogemusnõustajad üritavad kaineks saanutega rääkida hommikuti, mil nad valmistuvad kainestusmajast lahkuma. “Just sellisel hetkel on inimene tundlik, haavatav ja murelik – ja on hea, kui ta saaks oma mure kellelegi edasi anda,” lisas Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuameti tervisesektori juht Ene Tomberg. “Psühholoogi juurde minnes me ju ka tahame, et meid kuulataks ära, ning saaks välja tuua punktid, miks ma depressiooni või mõnda muusse olukorda sattusin. Kainestusmajas on sama lugu: koos kogemusnõustajaga saab analüüsida, mis see oli, mis pani mind ennast niimoodi unustama?”
Põhja prefektuuri kinnipidamiskeskuse kainestusmaja grupi juht Kelly Miido nentis, et on oma senises politseitöös palju näinud, kui paljud probleemid on seotud alkoholi liigtarvitamisega. “Kainestusmajja tuuakse reeglina inimesed, kes võivad alkoholijoobest tulenevalt olla ohtlikud endale või teistele,” rääkis Miido. Kes on ilma kindla elukohata, aga kained, saavad ööbida sama maja kolmandal korrusel asuvas Tallinna sotsiaaltöö keskuse varjupaigas. Leidub neidki alkoholi kuritarvitajaid, kes suudavad pidada töökohta, kuid korra-kaks kuus ei oska alkoholi tarbimisel piiri pidada.
Viimaste aastate trendidest rääkides tõi Miido välja, et kui 2020. aastal sattus kainestusmajja 6790 inimest, oli see arv aasta hiljem 7165 ning 2022. aastal 6045. Selle aasta kolme kuuga on kainestusmajas viibinud 1500 inimest ehk mullusest juba saja võrra rohkem.

Paarist korras saja ööni aastas

Ööpäevas tuuakse kainenema 20-25 inimest, kuid juhtunud on sedagi, et neid on olnud 47. “Kiirem aeg on reeglina nädalavahetustel, kuu algul pärast palga- ja pensionipäeva, kuulõpud on üldiselt rahulikumad,” märkis Miido. Kui kainestusmaja saab täis, on võimalik inimesi paigutada kinnipidamiskeskusse Soodevahe külas. “Teinekord ootab järjekorras korraga kolm-neli politseipatrulli,” lisas Miido. On neidki, kes veedavad aastas koguni sada ööd kainestusmajas, kasutades seda justkui hotellina.

Enamik kainestusmaja klientidest on mehed, kuid sinna satub (lisaks välismaalastele) ka naisi ja alaealisi. “Eelmisel kuul toodi üks alaealine, kes nägi välja nagu täisealine, kuid ei olnud nõus oma andmeid politseile andma,” meenutas Miido. “Kui ta oli kainenenud, selgus tema vanus, ja nagu alaealiste puhul kord ette näeb, kutsuti talle vanem järgi.” Paari päeva eest leidis samalaadne juhtum aset 17-aastase noorukiga. “Sageli näevadki alaealised välja nagu täiskasvanud, ja kuna üle 15-aastaste alkoholijoobes agressiivsete noorukite ja neidude viibimisega lastehaiglas on tõsiseid raskusi, oleme haiglatega kokku leppinud, et alates 16. eluaastast võtavad ebakaines olekus noori vastu PERH ja Lääne-Tallinna Keskhaigla,” selgitas Ene Tomberg.
Kellegi ametit kainestusmajas ei küsita, sest inimene toimetatakse sinna kindla eesmärgiga. “Meie jaoks on oluline ennetada niiviisi ohtu joobes inimesele endale ja tema läheduses olijatele,” rõhutas Miido. Kolmandik kainestusmaja klientuurist on ilma kindla elukohata. “Teisest kahest kolmandikust on kolmveerand sellised, kes on abivajaduse piiri peal ehk kellega tuleks esimesel võimalusel tegeleda,” mainis Miido. Ülejäänud on kas liialdanud alkoholiga või oma võimeid üle hinnanud.
Punkt tulekski tema sõnul panna sinna, kui inimene on sattunud kainestusmajja ühe või kaks korda. Varajane abivajaduse märkamine, sellest kohaliku omavalitsuse teavitamine ja tugiisikute abi pakkumine võib aidata lahendada probleeme, mis said alguse enne liigset alkoholitarbimist. Enamikul juhtudel on sõltuvus alguse saanud mujalt. “Katsume mõista ja anda abikätt eeskätt neile, kes kainestusmajja on sattunud kaks-kolm korda,” kinnitas ka Tomberg. “Inimene ise on õnnetu, et ta niisugusesse majja sattus, teda valdavad ahastus, süü- ja hirmutunne. Siin ongi vajalik kogemusnõustaja, kes kinnitaks, et see ei ole veel maailma lõpp ja leidub lahendusi, kui ise hakkama ei saa.”

Alkohol on liiga lihtsalt kättesaadav

Aasta eest avaldatud konjunktuuriinstituudi (EKI) uuringust selgus, et Eestis tarbiti 2021. aastal täiskasvanud (15+) elaniku kohta keskmiselt 11,1 liitrit absoluutalkoholi, mida on 2,3% rohkem kui aasta varem. Sealjuures tuli kasv peamiselt kangete alkohoolsete jookide osas nagu viski, džinn ja liköör. “Kui vaadata alkoholi kogutarbimist 15+ vanuste elanike kohta, on see viimastel aastatel paraku suurenenud,” tõdes TAI alkoholi ja tubaka valdkonna juht Anneli Sammel. “Selles mängib kindlasti kaasa alkoholi lihtne kättesaadavus ja suhteliselt odav hind.”

Korra nädalas joob 2022. aasta andmetel end purju (s.t tarvitab rohkem kui kuus ühikut absoluutalkoholi) umbes 20, 6 % meestest ja 3,6% naistest. 2018. aasta uuringu andmetel olid need näitajad meestel 26,9% ja naistel 5,2%. “Kiiremini on vähenenud meeste purju joomine,” tõi Sammel välja. “Naiste puhul on langus väiksem ja noorte naiste puhul (16-24 aastat) võib eelmise uuringuaasta andmetega võrreldes märgata isegi mõningast tõusu. Tõsi küll, kooliõpilaste tervisekäitumise uuring näitab trendi, et noored joovad ennast harvemini purju ja just poiste hulgas on toimunud suurem langus.”

Lisaraha kogemusnõustajate jaoks
Betina Beškina, sotsiaalvaldkonda kureeriv abilinnapea

“Kokkuleppel Avatud Lootuse fondiga hakkavad kogemusnõustajad linna rahastusel Tallinna kainestusmaja kliente nõustama,” lausus abilinnapea Betina Beškina.
Kainestusmajja iseäranis esimest korda sattunud kogevad kerget šokki ja just nende puhul oleks abi pakkumine tulemuslik, kui kaineks saaja mõtleb: kuidas ma sattusin oma eluga nii kaugele, et ärkan kainestusmajas? See on ilmselt õige hetk pakkuda talle võimalust teha esimest sammu. Teine lugu on inimestega, kes satuvad kainestusmajja korduvalt ja kel on harjumus alkoholiga liialdada. Võib-olla on nendega natuke raskem, kuid usume, et neilegi tasub pakkuda võimalust rääkida kogemusnõustajaga ning saada teada, et võimalused alkoholisõltuvusest vabaneda on olemas. Kogemusnõustaja teenust pakutakse kainestusmajas esialgu kahe kuu jooksul, misjärel analüüsime, kuidas pilootprojekt on läinud, on see efektiivne meede ja kas sellega minnakse ka edasi.”

Kuidas ja kust leida sõltuvuse puhul abi?

• Anonüümsete Alkohoolikute koosolekutega ühinemiseks saab valida ühingu kodulehelt https://aaestonia.com/ sobiva rühma. Tel 529 9955.
• Alkoholiprobleemist saab aimu ning abi www.alkoinfo.ee, kus on kirjas ka alkovastast ravi tegevad asutused.
• Alkoholisõltuvuse ravi pakub SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriapolikliinik. Paldiski mnt 52, tel 617 2644 (E-R kl 8.30-17) ja 617 2623, www.regionaalhaigla.ee/et/regionaalhaigla-psuhhiaatriapolikliinik
• Vivicum pakub kogemusnõustamist ja grupiteraapiat alkoholist loobumiseks. Pärnu mnt 10, tel 5352 8974, e-post viljam@vivicum.ee
• Living Israel Toetav Abi MTÜ pakub rehabilitatsiooniteenust Tallinna narko- ja alkoholisõltlastele, kodututele ja endistele vangidele, kes soovivad sõltuvusest vabaneda ja pöörduda tagasi ühiskondlikku ellu. Teenuse eesmärk: 9 kuud kestev rehabilitatsiooniprogramm. Kura 1, tel 5674 3223, e-post livingisrael.ee@gmail.com
• Päästearmee pakub tugiprogrammi sõltuvusest vabanemiseks. Laevastiku 1A, tel 656 1048, e-post elavlootus@paastearmee.ee
• Vaimse tervise keskus Libertas Keskus OÜ aitab alkoholi-, narko-, ravimi- ja kaassõltuvuse korral. Koskla 16, tel 5564 0023, e-post libertas@libertas.ee, www.libertas.ee
• MTÜ Convictus Eesti pakub psühholoogilist, sotsiaalset ja kogemusnõustamist sõltuvushäiretega inimestele ja nende lähedastele. Lastekodu 6, Sitsi 28, Plasti 23, tel 5690 0920 ja 641 4107, e-post convictus@convictus.ee, www.convictus.ee/et/
• Tallinna lastehaigla laste vaimse tervise keskus pakub nõustamisteenuseid sõltuvusprobleemidega alaealistele ja nende vanematele. Tervise 28, tel 678 7400, e-post psuhhiaatriakliinik@lastehaigla.ee. Vaimse tervise nõustamistelefon 678 7422 (E-R kl 9-10).

Uus programm vähendab alkoholi kättesaadavust alaealistele ja joobes inimestele

Et vähendada purju joomist ööeluga seotud joomiskeskkondades on TAI-l ja siseministeeriumil plaanis hakata ellu viima Rootsis häid tulemusi andnud STAD (Stockholm prevents alcohol and drug problems) projekti.
Programm hõlmab endas koolituste korraldamist alkoholimüügiga kokku puutuvatele inimestele, et vähendada alkoholi kättesaadavust nii alaealistele kui ka joobe tunnustega inimestele. Uue programmi eesmärgiks on tõsta teenindajate teadmisi ja oskusi alkoholi vastutustundlikust müügist ja serveerimisest ning tõhustada koostööd parema järelevalve teostamiseks kohalikes omavalitsustes.