“Kui tuleb õhuhäire, on sul põhimõtteliselt kaheksa minutit aega, et otsustada, mida edasi teha. Olen küll ja veel varjendisse jooksnud,” räägib pikaaegne diplomaat Kaimo Kuusk, kes on näinud massihaua lahtikaevamist, käinud eesliinil, vooderdanud Eesti saatkonna aknaid liivakottidega ning vaadanud nukralt koolide ja elamute varemeid. “Mõeldes massihaua lahtikaevamisele Izjumis, mida minagi pealt nägin, või siis Butšale ja Irpinile, siis ega ukrainlastel muud võimalust pole kui võita. Nad teavad, mis juhtub ukrainlastega, kes okupatsiooni alla jäävad,” lisab ta.

Kuusk asus Ukrainas Eesti suursaadikuna ametisse juba 2019. aasta suvel. Nüüd on ta jälginud “suure sõja puhkemist”, nagu mees ise ütleb, mitme eri nurga alt. Traagilistele kogemustele vaatamata usub ta veendunult, et Ukraina võidab sõja Venemaaga ning taastab ka oma territoriaalse terviklikkuse – Euroopa aga peab seda ühtsust hoidma ja kasvatama. Just seda tasub saadiku sõnul tänase Euroopa päeva puhul ka meenutada.

Kui lähedal olete ise olnud ohtlikele olukordadele ja kui napilt pääsenud?

Ma olen käinud nulli peal. Niimoodi nimetatakse viimastel kaitsepositsioonidel asumist, kust vastane sulle juba ka näha on ning sina vastasele. See juhtus tegelikult juba enne suure sõja algust – umbes viiekümne meetri kaugusel olid vastased meist. Lahingutegevust tol hetkel parajasti ei toimunud, aga umbes tund aega enne meie käimist oli seal ka lastud.
Kui rääkida aga suure sõja aegadest, siis on kõige ohtlikumad ilmselt need korrad, kui Kiievis parajasti raketi- ja droonirünnakud toimuvad. Kõige lähem plahvatus leidis aset minust umbes kilomeetri kaugusel. Eks saab hakkama. Osa sellega ei harju, aga mina olen seni toime tulnud.

Kuidas ukrainlased teie turvalisuse eest hoolitsevad?

No ukrainlased suutsid ju venelased Kiievi juurest tagasi tõrjuda. Ka õhutõrje on läinud üha paremaks. Kõik raketid ja droonid, mis nad suudavad maha võtta, aitavad samamoodi kaasa kõikide inimeste turvalisusele, kes neis piirkondades asuvad – olgu selleks siis Ameerika Ühendriikide suursaadik või mõni Ukraina laps, kes kusagil sealses paneelmajas elab.
Aga eks meil on saatkonnaga kokkulepped ka näiteks rahvuskaardiga. Diplomaatide turvalisuse tagamine on siiski eeskätt meie, Eesti Vabariigi teha. Selle eest peavad hoolitsema välisministeerium ja meie enda meeskond.

Kui suureks hinnatakse riski, et te võiksite Ukrainas viibiva Eesti suursaadikuna sattuda venelaste rünnaku sihtmärgiks?

Ega seda välistada ei saa. Venemaa tahaks ju katkestada relvaabi, mis tuleb läänest, ja osa sellest läänest tähendab ka Eestit. Nii et loomulikult peab selle võimalusega arvestama. Tuleb ette mõelda ja võtta tarvitusele vastavad abinõud, et ennast võimalike rünnakute eest kaitsta. Ma ise olen alati seda meelt, et kodutöö tuleb õigel ajal ära teha. Et poleks sellist õhkamist hiljem, et oh, oleks ikka selle ja teise ära teinud, siis oleks suutnud üht ja teist ka ära hoida. Ei, teha tuleb kohe nii palju, kui on parajasti võimalik.

Sõja puhkedes lahkusite korraks Ukrainast, kuid pöördusite ühena esimestest tagasi. Kas teil Ukrainasse naasmise ees hirmu polnud?

Jah, sõja esimesel päeval olime veel Kiievis. Teise päeva hommikul hakkasime aga Lvivi suunas liikuma ja olime kakskümmend üks tundi teel. Seejärel olime paar nädalat Lvivis, siis läksime mõneks nädalaks Poolasse ja sealt juba tagasi Kiievisse. No sinna lihtsalt pidi tagasi minema, sest töö asus ju seal. Töötamine liikus ainult lühiajaliselt Poola ja Lvivi, sest Ukraina hajutas ise oma valitsust.
Aga tagasi mineku osas – no eks ma kalkuleerisin ja analüüsisin, et mis see olukord on ja mida peaks edasi tegema. Kas saab tagasi minna, millistel tingimustel seda teha saab, kas peaks näiteks saatkonnahoonega midagi ette võtma ja muud sellist. Keldrikorruse poolaknad vooderdasimegi igatahes liivakottidega ära, aga päris ametlik varjend ta meil ikkagi ei ole. Lätlased näiteks valavad praegu oma saatkonnahoones betooni, et teha sealne kelder päriselt varjendiks.

On teil tekkinud ka olukordi, kus olete pidanud saatkonna varjendisse pakku jooksma?

Oi, küll ja küll, loomulikult. Kui toimuvad õhuhäired, siis on sul põhimõtteliselt kaheksa minutit aega, et otsustada, mida edasi teha. Info liikumine on paremaks läinud – seda nii liitlastel omavahel kui ka ukrainlaste jagatava osas. Paari minuti jooksul peale häire algust saad täpsemalt teada, millega tegemist on, ja selle pealt siis otsustad, kas minna varjendisse. Kui ikka droonid lendavad Kiievi suunas, siis tuleb seda teha – pageda saatkonna keldrisse, mida me omavahel varjendiks hüüame.

Kus asuvad teie lapsed ja pere ning kas nad muretsevad teie pärast palju?

Pere on mul siin, Eestis. Mul on neli tütart ja oma peret ma endaga kindlasti kaasa ei võtaks. Kui sul on õhuhäire, siis pead ju kiiresti võtma enda kohta mingi otsuse vastu. Kui sa pead aga samal ajal mõtlema veel ka sellele, et kas mu tütar ikka pääses lasteaias või koolis varjendisse, siis võib see töötegemist kardetavasti pärssima hakata.
Mu pereliikmed on väga vaprad ja saavad hästi hakkama. Keegi pole mulle öelnud, et peaksin äkki hakkama mingi muu karjääri peale mõtlema. Ilmselt nad tunnevad mind ka piisavalt hästi, et teavad, et kui ma juba mingi otsuse oma peas olen vastu võtnud, siis on mind ümber veenda ikka jube keeruline. Kui need neli tööaastat nüüd täis saavad, tahan perega koos olla. Eemalviibimine on ikka üsna raske.

Aga sellist kõhklust teil siis kordagi ei olnud, et äkki ei läheks tagasi, hoopis jätaks oma töö ja hoiaks ennast? Mõnes teises riigis oleks suursaadiku töö päris kerge…

Ei no sellist asja, et ma oma nelja-aastase lähetuse lühemaks teeksin – sellist mõtet tõepoolest ei tekkinud. Nagu ma juba ka ütlesin, siis kõike saab teha. Olen samasuguse lähenemisega ka muus osas – kõik on võimalik, aga selleks tuleb kodutöö ära teha. Nii et kui midagi on puudu, ka turvalisuse koha pealt, siis tuleb katsuda see lünk lihtsalt ära täita. Nii saab kõike teha.
Eks need on ikka eelarvamused, et saadikud muud ei teegi, kui käivad ja kõlistavad šampanjaklaase. (Naerab.) Šampanjaklaase võib ju ka kõlistada, aga sellel peab olema mingi mõte – sul on vaja näiteks kellegagi kokku saada, et mingisugune kokkulepe sõlmida. Või siis pead lihtsalt infot hankima. Sel juhul võib klaase ka kõlistada, aga sõja ajal pigem mitte.

Aga on teil erakorralisi, sõjaga seotud tööülesandeid?

Üks asi on kindlasti relvaabi korraldamine, mida suursaadikud tavapäraselt ei tee. Olen pidanud ka öösel kell kolm üles ärkama, et aidata üks Eesti relvasaadetis tollist läbi. Mingisugune paber oli seal valesti vormistatud ja tolliametnik ei tahtnud saadetist läbi lasta. Kõigepealt tuli aga üldse aru saada, miks meie kaitseatašee mulle keset ööd helistab. Siis toibud mõne minuti, seejärel saad juba järje peale ja siis hakkadki mõtlema, et mida ma praegu teha saan, et meie relvasaadetis ikkagi tollist läbi ja õigel ajal õigesse kohta jõuaks. Sain tõepoolest ka vajalikul viisil sekkuda, nii et hommikuks oli koorem jälle liikumas.

Uskumatu. Ilma selleta polekski relvad siis tollist läbi pääsenud?

Küllap ikka oleks, aga see oleks võtnud oluliselt kauem aega. Paraku on aeg sõjas kriitilise tähtsusega. Probleem oligi lihtsalt selles, et kuna keset ööd tuli välja, et üks paber on valesti vormistatud, siis see kohapealne tolliametnik ei julgenud võtta vastu otsust, et saadetis ikkagi läbi lasta. Mis sest, et selle tõid eestlased, kaasas olid ka Eesti saatjad ning kõik ülejäänud paberid olid korras. Vaja oli aga üht julgustavat kõnet sellele tolliametnikule – mitte küll minu poolt, vaid Ukraina asekaitseministrilt.

Missugused on olnud kõige hullemad sõjaga seotud vaatepildid, mida olete ise näinud?

Kõige hullem oli kahtlemata septembris, kui käisime koos teiste suursaadikutega vaatamas just vabastatud Izjumi ja meid viidi massihaua lahtikaevamise juurde. Sealt tõsteti laipu parajasti välja. Minuga kaasas olnud ihukaitsja, kes on politsei taustaga, ütles, et kui sa korra elus seda lõhna tunned, siis ei lähe see enam iialgi meelest. Hiljem sama lõhna haistes tead kohe, millega tegemist, ilma et sa midagi nägemagi peaksid.

See koht, kus massihauda lahti kaevati, meenutas Nõmmet. Samamoodi kena männimets ja liiv. Ainult et kõige selle keskel siis lugematud augud, kust tõsteti välja ukrainlasi, kes olid venelaste poolt kas maha lastud või muul moel tapetud. See pilt tõesti ei taha hästi meelest minna.
Kui sa oled suure sõja sees, siis ei peagi selliste asjade nägemiseks kusagile minema – need purustused tulevad ise sinu juurde. Lähimad purustused kas minu residentsist või siis saatkonnast jäävad kilomeetri kaugusele. Meenub ka vene spetsnaz (Venemaa erijõud – toim), kes surus esimestel päevadel linna sisse ja üritas jõuda just valitsuskvartalisse. Nii et kahe kilomeetri kaugusel meist käis lahing, kus siis venelased lõpuks ka ära kustutati.
Enne suure sõja algust sai käidud Ukraina idaosas, seitsmesaja kilomeetri kaugusel Kiievist. Seal siis vaatad neid puruks lastud elamuid, ilmselt kellegi kunagist koolimaja. Nüüd on see pagana sõda jõudnud raketirünnakute kaudu juba igale poole Ukrainasse – on ehk vaid mõni üksik oblast, mis veel enam-vähem puutumatuks jäänud. Näiteks Taga-Karpaatia ja Tšernõvtsõ. Samuti Kiievis mõned osad. Aga põhimõtteliselt on purustused näha idast kuni Lvivini välja – see imeilus Kesk-Euroopa pärl on ju samuti pommirünnakutes pihta saanud.

Kuidas hindate praegust olukorda Ukrainas ja mismoodi on see suursaadikuks olemise aja jooksul muutunud?

Nüüd olen töötanud seal juba peaaegu neli aastat. Alguses läksin sinna ju kogu perega – saatsin nad tagasi Eestisse alles kaks nädalat enne suure sõja algust. Eks riik oli ju ka enne seda Venemaa vastu sõjas, sõda oli seal siis juba kuus aastat käinud. Aga lahingud käisid Kiievist 700 kilomeetri kaugusel, mis on ikkagi üüratu vahemaa. Eestlasel, kes pole väga palju reisinud, on seda üsna raske ette kujutada. Olen näiteks toonud, et 700 kilomeetrit on sama palju kui Pärnust Varssavisse – just nii kaugele jäi rinne tollal Kiievist, kui ma oma lähetust alles alustasin.

Vahepeal, nii aasta eest, kevadel ja mai alguses, kui olime Kiievis tagasi, oli see ikka täielik tondilinn. Neljast miljonist inimesest – mis on ju samuti üüratu number, peaaegu sama palju, kui tuleb kokku eestlasi ja leedukaid – no neist neljast miljonist oli seal tolleks hetkeks järgi vaid 700 000! Ülejäänud olid kõik ära põgenenud. See tähendab, et sa võid väga laial peatänaval keset sõiduteed kõndida, sest seal pole lihtsalt mingit liiklust.
Praegu on liiklus jälle olemas, sest inimesed tulevad tagasi. Osalt on need põgenikud, kes on idast pisut lääne poole liikunud. Teisalt jällegi need, kes on oma kodulinna tagasi tulnud. Aga neli aastat tagasi, kui me sinna läksime, raketid veel Kiievis ei lennanud. See ongi suure sõja üks kõige ilmsemaid erinevusi, et vastase, agressori rünnak võib sind tabada üle kogu Ukraina.
Samas – ukrainlased on jube hakkajad. Üha rohkem on kõikjal näha Ukraina lippe ja elemente nende kultuurist. Nad tähistasid võšõvanka päeva (võšõvanka on tikitud pluus – toim) juba siis, kui me perega sinna läksime, aga nüüd pühendutakse sellele veelgi enam. Päeva tähistamiseks kantakse siis spetsiaalset rahvariidesärki, naised ka kleiti. Tundsin isegi natukene kadedust neid vaadates. Eestlased panevad rahvariided reeglina selga ainult laulu- ja tantsupeol ning riidekomplektid on väga kallid. Vahepeal oli meil küll selline lahe nähtus, et trükiti ketse näiteks mulgi mustriga. Olen ka ise, muide, Mulgimaalt pärit. Aga see, et sul on üks päev mai lõpus, kus kolmveerand ukrainlastest tuleb tänavatele võšõvankades – no see on ikka tõeliselt ilus vaatepilt.

Missugustel tingimustel ja kas üldse võiks Ukraina kaaluda läbirääkimisi Venemaaga või ehk teatavatest aladest loobumist selleks, et sõda lõpetada?

Läbi räägitakse praegu vahendajate kaudu ja eeskätt vangide tagasisaamise teemal. Ka viljalepe on üks läbiräägitavatest teemadest. Lisaks muidugi nende laste küsimus, kes on ära röövitud ja deporteeritud ning kellele on valetatud, et nende vanemad on neist lahti öelnud. Aga jah, läbirääkimised käivad ainult vahendajate kaudu.

Praegu sellist tunnet küll ei ole, et ukrainlased millestki loobuda tahaksid. Nemad suutsid rinde pidama saada, said tagasi pool territooriumi, mis nad eelmisel kevadel kaotasid – no ja nüüd tahavad nad kõik tagasi võtta! Nii et ma arvan küll, et ukrainlased lähevad ikkagi võiduka lõpuni.
Ega neil polegi ju teist varianti. Mõeldes sellele samale massihaua lahtikaevamisele Izjumis, mida minagi pealt nägin, või siis Butšale ja Irpinile, siis ega neil selles osas mingeid illusioone pole. Nad teavad, mis juhtub ukrainlastega, kes okupatsiooni alla jäävad. Seepärast ei saagi neid sinna jätta – seda ei saa teha ei Ukraina valitsus ega ka rahvas.

Kuidas ukrainlased selles keerulises sõjaolukorras psühholoogiliselt vastu peavad – kui palju näete hüsteeriat või seda, et pisaraid ei suudeta tagasi hoida?

Eks see on loomulikult raske, kogu see olukord, nii et psühholoogi abi läheb ukrainlastel kohe kindlasti vaja – nii praegu kui ka edaspidi. Paanika kohta ütleksin siiski, et seda ma pigem näinud ei ole. Aga see, et inimestel on vaja psühholoogilist abi – see on kohe sada protsenti kindel ja seda vajadust olen ka oma silmaga näinud.

Mida tähendaks Eestile, Euroopale ja kogu maailmale sõja kaotamine – ja teistpidi, mida muudaks ja tooks kaasa võit?

No kaotust ma hetkel ei näe, ukrainlased lähevad igatahes edasi. Meie asi ongi Ukrainat selles toetada, et nad kindlasti võidaksid. See on meile oluline, sest koloniaalajastu võiks ju jääda 19. ja 20. sajandisse. Me ei saa leppida, et üks riik läheb oma naabrit koloniseerima. Ei taha ju meie, eestlasedki, olla mingis hüpoteetilises olukorras, kus meilt küsitakse, kas me ei tahaks loobuda nurgakesest oma riigis. No ega ikka ei taha küll! Ja ega me ei pea ka, sest me oleme ikkagi NATO-s ja Euroopa Liidus.
Kui Ukraina oleks eelmisel aastal langenud, siis oleksid doominokivid hakanud ilmselt järjepanu kukkuma: kõigepealt Moldova, siis Gruusia. Eestit ma sellesse ritta siiski ei paneks. Ei maksa unustada, et me oleme siiski NATO-s, või õigupoolest – me ise olemegi NATO. Seda kipume siin mõnikord meelest laskma, aga ärme lase!

Euroopa päev ja Euroopa Liit said alguse ideest lõpetada sõjad esmajoones just siin, meie koduses maailmajaos. Kas me peaksime siis nüüd enesele tuhka pähe raputama ja leidma, et Ukraina sõja puhkemine näitab euroliidu läbikukkumist?

Euroopa Liit pole kindlasti läbi kukkunud, vastupidi – see ja NATO on minu silmis ainukesed organisatsioonid maailmas, mis on ka toiminud, suutes oma põhieesmärke seni täita ja täites neid ka edaspidi. Just seepärast tahabki Ukraina saada NATO ja Euroopa Liidu liikmeks – seal nähakse, et need kaks organisatsiooni ka toimivad. Oleks Ukraina nende organisatsioonide liige olnud, siis oleks 2022. aasta tulnud ilmselt teistmoodi. Nii et me saame teha sellest kõigest järeldusi ja Eesti saab olla ka häälekas ning välja öelda, et osa Euroopa Liidu välispoliitikast pole ehk kõige paremini korraldatud. Mõte, et seome kellegi ebameeldiva enda külge ja väldime sellega näiteks sõja puhkemist – no ma arvan, et selle kohta oleme nüüd näinud, et niimoodi need asjad paraku ei toimi. Tuleb talitada ikka vana ladinakeelse ütluse järgi, et kui tahad rahu, siis valmistu sõjaks – ja valmistu kohe päris tõsiselt.

Euroopa päeva kontekstis on sobiv aeg mõelda sellelegi, missugune on liiduriikide vaheline sisekliima – millistes küsimustes on Euroopa riigid ühte meelt ja millistes mitte?

Ühte meelt oleme selgelt Ukraina aitamises. Kõik mõistavad, et just koostööd tehes suudame Euroopa kontinendi selgelt arenevana ja rahus olevana hoida. Diskussioonid käivad ehk selles osas, kuidas liidus otsuseid vastu võetakse. Samas ma ei ütleks, et selles osas otseseid põrkumisi on. See ongi tore, et liitlastel on võimalik omavahel läbi rääkida. Mäletan, et kui välisministeeriumisse tulin, siis kasutati seda sõna üsna sageli – ikka ja jälle toimusid meil “konstruktiivsed läbirääkimised”. Vaatasin koguni õigekeelsussõnaraamatust järele, et mida see sõna ikkagi tähendab – et kas siis, kui üksteise peale ei karjuta, on tegemist juba konstruktiivse aruteluga. No tegelikult see asi siiski nii pole.

Arvan, et Euroopa Liit on ühel meelel ka selles, et peaksime laienemist jätkama – et need samad riigid, kes tahavad meiega liituda, peaksid saama ka võimaluse seda teha. See projekt, mis viiekümnendatel alguse sai, on minu jaoks üks kahest toimivast projektist üldse, ja kihvt, et me 9. mail Euroopa päeva tähistame. Ka ukrainlased tähistavad seda päeva üha rohkem. Mai teises pooles on seal eri oblastites Euroopa päevasid kohe riburada – meie läheme sel korral Euroopa päeva tähistama Odessasse, aga see toimub juba peale 9. maid. Kui me tahame Euroopana olla suur jõud, siis peame suutma ennast kehtestada ka Euroopa naabruses ning mitte lasta suvalisel autoritaarsel riigil siin laamendama hakata.
Välisministeerium korraldab sel aastal Euroopa päeval, 9. mail, aga Vabaduse väljakul kontserti, kus hoiame samuti au sees Ukrainat. Kontserdil esineb läinud aastal Eurovisioni võitnud Kalush Orchestra Ukrainast. Osalema on oodatud kõik huvilised, kontsert on kõigile tasuta.

Mida see sõda siis ikkagi globaalsel areenil muutnud on?

Ma arvan, et see muutus alles kestab. Juba on palju muutusi toimunud. Oleme näinud, kuidas Soome on NATO-ga liitunud, Rootsi teeb seda kohe-kohe. Näeme ka, kuidas Saksamaa on oma rahukrambist üle saamas – nad ei muutu mitte verejanuliseks riigiks, vaid saavad aru, et enda ja oma liitlaste relvastamine ning üksteise eest seismine on mõistlik. Arvan, et see suur sõda on loksutanud paika eeskätt väärtused. Kui me ostame autoritaarselt ja agressiivselt riigilt kokku suures osas ressursse, siis me tegelikult ju toidame tema enda repressiivaparaati ja sõjamasinat.
Olen ka kuulnud, kuidas üks Müncheni konverentsi juht ütles kord Kiievis, YES konverentsil Ukrainas, et näe, külma sõja ajal lääs ju ostis Venemaalt gaasi ja kõik oli okei. Mina viskasin siis kohe käe püsti ja selgitasin, et meile see polnud ju okei – meie olime ju sel ajal okupeeritud. Võib-olla juhul, kui nafta ja gaasi eest poleks seda rahavoogu sinna läinud, oleks ka meie okupatsioon lõppenud kümme aastat varem? Ma ei ütle, et seda poleks üldse toimunud. Aga küsimus ongi selles, et me ei tea, mis oleks juhtunud, kui sellel kolossil oleks raha otsa saanud enne, kui tähesõjad ja plaanimajandus nad lõplikult välja kurnasid. Nii et ma tahaksin väga loota, et oleme sellest kõigest õppinud ja saanud aru, et ei ole nii, et majandus on kuidagi vaakumis, julgeolek asub aga toa teises otsas.

Kuidas käib võitlus korruptsiooniga Ukrainas?

Korruptsioon on selline toksiline asi, et ega see ei oota mingit konkreetset olukorda ega võimalust, vaid katsub ise neid võimalusi leida – olgu siis rahu või ka sõja ajal. See, et me korruptsioonist üha rohkem kuuleme ja seda ka päevavalgele tuuakse, näitab, et ukrainlased on oma korruptsioonivastase võitlusega õigel teel. Kohati küll Euroopa survel, aga samas nad tahavad ka ise olukorda parandada.

Kui kõik need inimesed, kes Ukraina rindel praegu sõdivad, ükskord ka tagasi tulevad, siis võib arvata, et nende lähedased on hoopis teistsuguse suhtumisega kui varem, mil teatud liigutusi ei nimetatudki korruptsiooniks. Täpselt samamoodi nagu meilgi, kes me tuleme Nõukogude Liidu okupatsiooni alt, kus peeti täiesti normaalseks liigutada ümbrikuga raha näiteks arstile või omavalitsuse ametnikule, et oma veidike veidrale majaprojektile allkiri alla saada. Siis ei võetud seda mitte niivõrd korruptsioonina, vaid pigemini nagu määrdeainena, mis rattad paremini liikuma paneb. No aga tegelikult pole see muidugi mingi määrdeaine, vaid hoopis roostet tekitav soolane merevesi. Sellest saavad ukrainlased nüüd juba aru küll.

Korruptsioon tuleb igatahes kontrolli alla saada. Ega nulli ei saa seda kusagil viia, vaadakem või Eestisse või Euroopa Liidu poole, kus Euroopa parlamendi asepresident hiljuti vahele võeti. Aga korruptsioon peab olema kontrolli all, et need vanad kolhoosiesimehed või nende koolkonna usinad õpilased ei saaks Ukrainat või teisi riike edasi mürgitada. Praegune korralik Venemaast lahti raiumine peaks ka sellele kaasa aitama. Ma olen alati öelnud, et kõige suurem korruptsiooni eksportija maailmas on Venemaa, aga las nad siis olla seda seal omaette.

Kuidas kommenteerite süüdistusi MTÜ Slava Ukraina arvele kantud rahade ebakorrektse kasutamise osas – kas näete Eesti poolel süüd või vähemalt süü kahtlust või usute MTÜ juhtide puhtsüdamlikult esitatud väiteid, nagu poleks Eesti pool rahade ebakorrektsest kasutamisest midagi teadnud ega seda isegi kahtlustada osanud?

Antud juhtumi puhul ma detaile ei tea. Siin tundubki kõige olulisem, et tehtaks audit ja pandaks uurimine peale. Kogu see heategevus saab ju alguse õhinast ja see õhin ongi väga äge. Aga sellega peab kaasa tulema ka süsteemne lähenemine organisatsiooni ja selle tegevuse kontrollimisele. Paralleel tekib taas varaste taasiseseisvumisaegadega, üheksakümnendate või juba ka nullindate Eestiga, kui ettevõtetes samuti auditit ega sisekontrolli eriti oluliseks ei peetud. Toona oli see säärane pagendamise koht: et saadame ta ära sinna, saab jalust ära. Aga tulemust sellisele teguviisile ka ei tulnud ja nii hakatigi lõpuks aru saama, et ei kasutata ilmselt kõige efektiivsemaid vahendeid.
Nii et – mina ei ole kohtunik ega hakka ka kellegi peale näpuga näitama. Aga kui küsida, kas oleks saanud midagi teisiti teha, siis on vastus, et kindlasti oleks. Kui summad lähevad suureks, siis on ka vaja, et organisatsioon oma korralduses kaasnevale vastutusele järgi tuleks. Kõik need elemendid, mis on õigusriigis välja mõeldud, ei ole mõeldud nalja pärast. Me küll kirume kõvasti bürokraatiat, aga vaat kui hea, kui see bürokraatia oleks olnud kohal ja olemas näiteks kolmveerand aastat tagasi. Nii et ärme naeruväärista heas mõttes bürokraatiat, mis ei takista meie tegevust, aga hoiab asjad korras.

Kui palju koordineerib Eesti saatkond seda, et meie abi jõuaks tõesti abivajajani?

No märksõnaks on siinkohal just ülesehitus. Me olime ju üks esimesi, kes teatas, et võtame ühe piirkonna, täpsemalt siis Žõtõmõri oblasti endale fookusesse. Seal lööme ülesehitusprotsessis loomulikult ka kaasa. Kohe-kohe saame valmis lasteaia, mis on projekteeritud Eestis ja selles mõttes nii meile kui ka ukrainlastele uudne, kuna see on lasteaed koos varjendiga. Varem pole Ukrainas selliseid asju tehtud. Kui käisime kohapeal ja meie meeskonna liikmed vestlesid oblasti elanikega, siis üks naine rääkis, et tal abikaasa on rindel, aga tööle minna ei saa, sest ei taha saata lapsi lasteaeda, mis on ehitatud kuuskümmend aastat tagasi ja ilma varjendita. Just selle südamerahu tagamiseks olemegi lasteaiale korraliku varjendi lisanud.
Koos Žõtõmõri omadega ehitame ka silda, samuti oleme aidanud riigi humanitaarabi kohale tuua ja õigetesse paikadesse toimetada. Žõtõmõri oblast on saanud ka busse (need on saatnud sinna välisministeerium koostöös majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ja transpordiametiga). Mulle tõesti meeldib, et me oleme jõudnud sinna, kus saame juba ise saata abivajajatele kasutatud busse, mis tegelikult veel täiesti korralikult sõidavad – samamoodi, nagu me ise võtsime selliseid busse üheksakümnendatel humanitaarabi korras vastu Rootsist või Norrast. Nüüd saame siis juba meie sellist abi saata ja saatsimegi üle 40 täiesti korraliku bussi, mille saame välja vahetada juba uuemate vastu. Aga need on vaid mõned näited sellest, kuidas ja mida me sealse piirkonna abiks teinud oleme.

Kuidas iseloomustate ukrainlasi inimestena?

Nad on üsna meie moodi tegelikult, austavad väga eraomandit. Neil on ka tõeliselt hea huumorimeel ja neile meeldib väga laulda – võib-olla mitte laulupidudel, aga muidu kohe korralikult. Enne suurt sõda käisin muu seas ka jalgpalli vaatamas ja võin kinnitada, et kui ikka 40 000 fänni laulab üheskoos Ukraina hümni, siis see on võimas elamus küll. Nad on vabadust armastav rahvas ja neid juba orjaks ei muuda – enam kindlasti mitte. Minevikus pidi ukrainlasi ikka jubedal hulgal maha tapma, et neid endale allutada, aga enam see rahvas seda endale sündida ei laseks. Kui Eestis sõidab riigivisiidil olev korteež läbi linna, siis kõik vaatavad vaikselt ja kannatlikult pealt. Aga Ukrainas kukutakse sel puhul kohe signaalitama – vähemalt enne suurt sõda oli nii. Nüüd mõeldakse, et ehk käib selle visiidiga kaasas mingi abi, aga enne oli lihtsalt, et mis pagan – te panete meil liikluse kinni. Ei lähe läbi! Temperamenti on neil seega tublisti.

Millised on olnud kõige positiivsemad kogemused teie töös?

Kindlasti see, et ukrainlased on vastu saanud. Olen ka näinud tõeliselt imelisi paikasid. Olen naernud koos ukrainlastega ja olen saanud neid aidata. Ukraina köök ja nende huumor on samuti lihtsalt imelised. Mäletan, kuidas lugesime märtsis meie emakeelepäeval Ukraina lastele “Sipsikut” ette – see sai kunagi nimelt ukraina keelde tõlgitud. Pool peatükki lugesin mina ette eesti keeles, pool luges ukrainlannast raamatukogu märtsis meie emakeelepäeval ukraina keeles. Siiamaani meenub, kuidas laste näod sellest ettelugemisest särasid. Enamik neist oli tulnud veel võšõvankades. Sellised hetked on imelised ja jäävad mind saatma kogu eluks.

Kui palju te teiste saadikute seas lobitööd teete, et Ukrainat rohkem abistataks?

Ega me lobi ei peagi otseselt tegema – ikka pigemini koostööd. Enne suurt sõda saime näiteks sakslased kaasa lööma sellesse, et Ukrainasse välihaiglad tuua. Lugu oli nii, et meie kaitseatašee tuli mu kabinetti ja näitas, et näe, meil on selline välihaigla – Eestil nii palju raha pole, et seda Ukrainale kinkida, aga äkki ikka saaks midagi teha. No mul tuligi siis mõte, et küsiks sakslastelt – see oli veel enne suurt sõda ja relvade toomist nad tollal rahastada ei tahtnud, küll aga mõtlesime, et äkki nad välihaiglale oleksid nõus raha andma. Ja olidki, nii et saime sakslaste toel koguni kaks välihaiglat Ukrainasse tekitatud. Kolmanda tegime nüüd kahasse norrakate ja hollandlastega. NATO-ga teeme muidugi ka väga palju koostööd Ukraina heaks.
Mõne riigiga on muidugi keerulisem. Näiteks ungarlased on otsustanud jonniajamise poliitika kasuks ja sel juhul pole lihtsalt midagi teha – ei aita ka veenmine, kui pealinnast tulevad teised suunised.

Kuidas kommenteeriksite USA rolli ja huvisid praeguses sõjas – kas näete USA-d pigem Euroopa kaheldamatu liitlasena? Või on sellegi suurriigi puhul ehk mängus ka mingeid oma huvisid, mille suhtes peaksime valvel olema ning mille suhtes teadlikkust hoidma?

Ameerika Ühendriigid on ikka kohe kindlasti üks kõige usaldusväärsemaid partnereid, kes NATO-l ülepea on – nii Ukraina toetamisel kui ka meie endi julgeoleku tagamisel. See relvaabi maht, mis USA on andnud, või ka need konkreetsed relvatüübid, mis sealt tuuakse, on ikka väga muljetavaldavad. Ilma Ühendriikideta oleks väga keeruline Venele vastu saada ja ja Euroopal oleks oluliselt keerulisem toetada Ukrainat ja tagada enda julgeolek. Nii et selles osas pole kohe mitte küsimustki. Lisaks USA-le on teiste seas ka britid Ukrainat tublisti aidanud.
Kui nüüd küsida, kas neil on selles asjas ka mingid oma huvid, siis peab vastama, et kõigil riikidel on oma huvid. Ameerika Ühendriikide huvides on vaba Ukraina püsimine ja arenemine ning ka Euroopa Liitu astumine, sest see ankurdab Ukraina samasse väärtusruumi, kus asuvad ka Ameerika Ühendriigid. Neil on kindlasti meeles seegi, et üks teine autoritaarne riik vaatab samuti väga hoolikalt, kuidas oma naabri ründamisele reageeritakse – pean antud juhul silmas Hiinat. Nii et USA ei saa jätta Ukrainat ka seepärast, et see annaks ehk innustust agressioonideks ühele teisele riigile.

Lõpetuseks küsiksin veel, et missugune on see sõnum, mida tahaksite meile kõigile seoses praeguse olukorra ja Euroopa päeva tähistamisega edasi anda.

Tuleb endasse uskuda. See ei tähenda ainult Eestisse, vaid kogu Euroopasse uskumist. Sest meie olemegi Euroopa ja meie oleme ka NATO. Nii et rohkem eneseusku ja aidakem neid, kes abi vajavad, sest nemad on lubanud aidata meid, kui meie peaksime hätta sattuma.

Enne diplomaadielu töötas luurajana

• Kaimo Kuusk on sündinud 5. detsembril 1975, ta on pärit Abja-Paluojalt.
• Kuusk on Eesti diplomaat, kes teenib alates 2019. aasta 1. augustist Eesti suursaadikuna Ukrainas. Tema ametiaeg lõpeb 2023. aasta suvel.
• Enne välisteenistusega liitumist töötas Kuusk aastaid välisluureametis, olles aastail 1998-2008 osakonnajuhataja ja 2008–2019 peadirektori asetäitja. 2019 asus ta tööle välisministeeriumis, töötades Ida-Euroopa ja Kesk-Aasia büroo lauaülemana.
• Tänavu septembrist asub Kuusk tööle Eesti saatkonnas Vilniuses.

Euroopa päev saabub Tanel Padari ja Kalush Orchestraga

• Kella 12-17 toimub orienteerumismäng klassidele, kus auhinnaks reis. Mängu reeglid leiad https://estonia.representation.ec.europa.eu/system/files/2023-04/M%C3%A4ngu_juhis_2023.pdf
• Euroopa elamuskeskuse (Rävala pst 4) orienteerumismäng kõigile huvilistele ja iga mängu läbinu saab auhinna. Elamuskeskus on avatud esmaspäevast reedeni kella 10-18.
• Kell 12 Euroopa päeva seminar ja aasta eurooplase auhinna üleandmine. Üritust saab otseülekande vahendusel jälgida https://estonia.representation.ec.europa.eu/events/euroopa-paeva-seminar-2023-05-09_et ja Facebookis.
• Kella 15-18 elurikkusele pühendatud Euroopa päev ehk RoheFest Vabaduse väljakul. Kohal on ka CLEVON nutikas pakirobot ja AuveTech oma isesõitva bussiga.
• Kella 18-21 Euroopa päeva tasuta kontsert Vabaduse väljakul ja otseülekanne ETV-s (kella 19.30-21).
• Esinevad Kalush Orchestra Ukrainast, samuti Tanel Padar ja Stefan. Märgi ennast osalejaks https://www.facebook.com/events/527164636207503