Tules hukkub meil kordades rohkem inimesi kui Põhjamaades, korstnapühkijad aga räägivad lugusid klientidest, kes neile kingitusena paika seatud suitsuanduri harjavarrega laest alla togivad, sest see andvat valehäiret. Mida teha, et andurid elu ei segaks, kuid samas tuleõnnetuse korral meie elu päästaksid?

Äsja lõppenud kütteperiood tõi kaasa rohkem ohvreid kui nii mõnelgi varasemal aastal. Ainuüksi detsembris oli üle Eesti 13 tulesurma ning mai alguseks lisandus veel 17. Kui vaadata tulesurmade statistikat Eestis, siis on see üldiselt tõusude ja mõõnadega. Teisisõnu, stabiilset langust – erinevalt näiteks Rootsist – pole me kahjuks saavutanud.

Vaeva nähtud palju, hukkunuid ikka rohkesti

Kümme aastat tagasi ehk 2013 hukkus tules 47 inimest. 2020 oli 36 hukkunuga nö hea aeg. Kuid möödunud aasta tõi taas 48 ohvrit ja seega oleme ringiga justnagu 2013. a seisu juures tagasi. Seda vaatamata tõsiasjale, et kampaania korras on päästeamet riigieelarvest eraldatud rahaga koostöös omavalitsustega muutnud alates 2018. aastast turvalisemaks mitu tuhat kodu. Toetatud on ahjude-pliitide-elektrijuhtmete uuendamist, andurite paigaldust jpm.
Optimismiks ei anna põhjust ka tänavune aasta, sest, nagu öeldud, neli kuud on toonud 17 tuleohvrit. Tallinn on siin laias laastus keskmik ehk siin ei juhtu elanike hulga kohta keskmiselt eriti rohkem ega ka vähem hukkunutega tuleõnnetusi.
Päästeameti strateegia järgi peaksime me aastaks 2025 saavutama Põhjamaade taseme, milleks on 3-4 korda vähem hukkunuid. Kuid juba tänavu aprilliks oli seda eesmärki silmas pidades n-ö norm, kui küüniliselt väljenduda, juba täis. Päästeametist öeldakse, et üks peamine probleem on töökorras suitsuandurite vähesus kodudes. Teisisõnu, liiga paljud inimesed ei ole suitsuandureid omaks võtnud.

Suitsuandur kui suitsetaja vaenlane

“Ma löön selle harjavarrega niikuinii alla, mis ta piiksub seal iga väikse asja peale,” tõi korstnapühkija Tarmo Tuisk esile eriti just vanemate inimeste seas levinud suhtumise pärast seda, kui korstnapühkija on anduri lakke kinnitanud. “Ega keegi ei saa inimest aidata, kui ta ise ennast aidata ei taha. Me ei saa siinsamas rääkida sellest, et inimesel pole endal seejuures raha anduri soetamiseks.”
Sama juttu räägivad mitmed teised korstnapühkijad: paljudes majapidamistes suhtutakse suitsuandurisse kui tüütusesse ehk et vanasti seda polnud, aga ikka elati. Suitsuandur on eluruumides kohustuslik juba 2009. a juulist ja vingugaasiandur ahiküttega majapidamistes 2022. a algusest. Uuring, mille päästeamet Kantar Emorilt möödunud sügisel tellis, näitas aga, et koguni 13%-l inimestest pole kodus suitsuandurit, kuigi see on kohustuslik. Põhjamaades on see näitaja ehk 5% või veelgi vähem.

Andureid on mõned leidlikud inimesed riputanud küll niidiga lakke, et selle valehäire korral kergesti kätte saaks, küll paigutanud seinale müügipakendis, et seaduse nõue oleks justnagu täidetud.
Päästeameti ennetustöö osakonna nõuniku Pilleriin Kure sõnul on igasuguseid põhjusi, miks paljudes kodudes andurid kas puuduvad, on maha võetud või vananenud. Ühest küljest mängib rolli raha, kuid teisest küljest elustiil. Toimiv ja ajakohane andur maksab keskmiselt siiski vaid mõnikümmend eurot ning on abiks mitu head aastat.
“Kodunõustamiste käigus näevad päästjad paraku sageli, et neis kodudes, kus siseruumides suitsetatakse, on ka suitsuandur tihti eemaldatud põhjusel, et see segab,” ütles Kurg. “Eemaldatud andur ei saa aga paraku ka õnnetusest õigel ajal märku anda.”
Korstnapühkijate sõnul ei salli andureid siiski ka paljud pahedest vabad inimesed. Andureid käivitavad asjatult nii puupliidil toidu valmistamise aurud kui ka kütmisel korraks tuppa erituvad suitsupahvakud. Samamoodi ei taha andureid oma kodus näha vesipiipude armastajad.

Suitsu palju, tuld eriti mitte

Väga sageli puuduvad andurid aga siiski just suitsetajate kodudes ja sageli lõpeb selline kombinatsioon inimohvritega.
“Kui vaatame eelmise aasta jooksul eluhoonete tulekahjudes hukkunute andmeid täpsemalt, siis näeme, et sagedaseim tulekahju tekkepõhjus oli hooletu suitsetamine,” rääkis Pilleriin Kurg päästeametist. “Suitsetamisest algas üle Eesti 18 eluhoonetulekahju, milles hukkus 23 inimest. Nendes hukkunutest enam kui pooled olid joobes või joobekahtlusega. Toimiv suitsuandur oli hukkunuga eluhoonetulekahjude puhul vaid üheksas kodus (23%). Need andmed näitavad, et suuresti on hukkunuga eluhoonepõlengute põhjus paraku sotsiaalse iseloomuga.”

Alles tänavu veebruaris puhkes üks tüüpiline tulekahju Majaka t ühes korterelamus. Päästjad leidsid põlemas neljanda korruse korteri, kust tuli oli praktiliselt kogu hapniku ära söönud. Üks korterist leitud mees viidi haiglasse ja ta jäi ellu, tema kahel kaaslasel kahjuks nii palju ei vedanud.
“Tulekahju nägi välja väga igavana,” kommenteeris toona juhtunut Põhja päästekeskuse välijuht Gert Teder. “Leeke peaaegu polnudki, palju oli suitsu. Tuli ise põletab ruumis hapniku ära ja kustutab tasapisi iseennast. Alles jääb ruum, mis on täis mürgiseid gaase ja suitsu.”
Kõneldes tulesurmade nö klassikast, siis see tulekahju kuulus Tederi sõnul just nende hulka. “Suitsetamine seal, kus seda teha ei tohi. Suitsuanduri puudumine – ning tulemus niisugune, nagu see oli.”
Või siis samasugune õnnetus tänavu märtsist Paldiski mnt korteris. Ka seal ei saa rääkida isegi mitte niivõrd tulekahjust, kuivõrd suitsu- ja vingumürgitusest, mille tõttu hukkus korterist leitud meesterahvas. Suitsuandurit laes ei olnud.
Kui lugeda päästeameti igapäevaseid operatiivteateid, leiab taolisi juhtumeid sageli. Näiteks Õismäel, kus leegid aknast juba välja lõid ja üks naisterahvas hukkus.

Hukkuvad üksikud vanemad inimesed

Samas ei saa ka öelda, et päästjad oleks reageerinud kuidagi aeglaselt ja kiirem saabumine oleks kedagi päästnud. Elupäästevõimekusega päästemeeskond jõudis hukkunuga eluhoonetulekahjudele keskmiselt 11 minuti 12 sekundiga.
Millest tuleb Eestis aga tulekahjusurmade hüplikkus – mullu oli ohvrite arvuks 48, aga 2020. a 36 –, siis sellele ei oska analüütikud konkreetset vastust anda.
“Külmade ilmade puhul küll tõuseb kodude kütmise intensiivsus ning suureneb oht, et hooldamata või katkisest küttesüsteemist võib alguse saada tulekahju,” rääkis Kurg. “Samuti suureneb oht, et elektrikütte puhul ei pea vananenud või rikkis elektrisüsteem suurele koormusele vastu, kuid üheselt ei saa väita, et põhjus peitub külmades ilmades.”
Seda, et asi pole vaid miinuskraadides, näitab ka asjaolu, et äsjane küttehooaeg pigem soojapoolsel talvel lõppes ikkagi paljude ohvritega. Võibolla oli 2020-21. a väiksem hukkunute arv pigem anomaalia, mis põhjendatav asjaoluga, et inimesed olid rohkem kodus ja kuidagi seetõttu hoolikamad? Selget vastust ei ole.

Põhjamaades juhtub tulesurmasid rahvaarvu arvestades siiski üle nelja korra vähem. Turvafirma G4S on oma võrguküljel tänavu märtsis avaldanud Rootsi tsiviilteabeameti tuleohutuse spetsialisti Stefan Särdqvisti arvamused sellest, milles seisneb edu võti.
Tulekahjusid puhkeb Rootsis aga rahvaarvu arvestades samas mitte vähem kui Eestis. Ometi sai neis näiteks 2021. aastal hukka vaid 65 inimest, ehkki elanikke on seal ümmarguselt 10,5 miljonit.
Rootsi võttis 2010. aastal nimelt vastu riikliku strateegia tuleohutuse tugevdamiseks. Ja seni on see toiminud, sest hukkunute statistika ei näe välja hüplik või sinusoidne nagu meil, vaid aasta-aastalt pidevalt langev.
Rootslaste edu saladus seisneb üheltpoolt massiivses ja pidevas üleriigilises kampaanias, millega jagatakse teavet andurite vajalikkusest. Teisalt tehakse koostööd otse n-ö sihtrühmaga ehk vanemate ja abitumate inimestega, ja siin on abiks nii sotsiaal- kui ka tervishoiuasutused.

Teisisõnu, seal ei ole andurite vajalikkusest rääkimine jäetud peamiselt vaid korstnapühkijate ja päästeametnike mureks nagu meil, vaid sellega tegelevad muuhulgas koduvisiitidel käivad arstid. Rääkimata, et sotsiaalhoolekanne on Rootsis kui vanas heaoluriigis muidugi meist märksa paremal järjel.
Päästeameti analüütikud on kokku pannud n-ö keskmise tulekahjuhukkunu portree. Tegemist on valdavalt üksi elava vanema inimesega, keskmise vanusega 63, kes suitsetab, vahel võtab napsi ning kelle side järeltulijatega on katkenud või üsna konarlik. 61% on pensionärid. Mehi on ohvrite hulgas pisut rohkem kui naisi.
Kure sõnul tõuseb hukkunute hulgas aasta-aastalt ühtlasi terviseprobleemidega, sh liikumisraskustega inimeste osakaal. Eakamate osa on samuti aastatega kasvanud. Selle põhjal võibki teha järelduse, et tulesurmad on peamiselt sotsiaalprobleem, mille taga on üksindus ja igas mõttes vilets toimetulek.
“See omakorda viitab tõsiasjale, et meie hulgas elavad inimesed, kes vajavadki abi oma koduse ohutuse tagamisel,” ütles Kurg. “Oluline, et märkaksime abivajajaid enda ümber ning ulataksime neile abikäe.”

Miks igasugused aurud signaali käivitavad?

Kas ei ole asi siiski ka mitte ainult inimeste lohakuses, vaid ka andurite ülitundlikkuses? Miks peaks näiteks toidukeetmise aur selle käivitama?
Alarmsüsteemidega tegeleva ettevõtja Ants Väinsalu sõnul kasutatakse madala tulekahjudes hukkunute arvuga Rootsis samasuguseid andureid ja süsteeme nagu Eestis. Laiemaks taustaks on seega meie inimeste endi lohakus, mitte andurite ülitundlikkus.
“Kui pole köögikubu või tehakse toas vesipiipu, siis andur peabki häiret andma,” lisas ta.
Väinsalu sõnul on aga olemas pisut kallimaid, vähem kui poolsada eurot maksvaid andureid kodudele, mille puhul on valehäiretega arvestatud.
Summutuslüliti abil on võimalik vaigistada suitsuanduri häiresignaal 10-15 minutiks juhul, kui näiteks söögitegemisel või kamina süütamisel tekkinud suits on selle põhjustanud. Andur teavitab summutamisest piiksu või punase tulega.
Juhul, kui suits õhust umbes veerand tunni jooksul ei haju või puhkeb siiski tulekahju, tühistab suitsu kontsentratsioon õhus automaatselt summutuskäskluse. Anduri alarmseade hakkab seega undama.
Muidugi on kasvõi igat senti lugevale pensionärile raske sellise väljamineku vajalikkust selgeks teha. Vestlustest korstnapühkijatega on kuulda, et mitmetel neist on harjavarrega andurite peksjate jaoks oma strateegia välja kujundatud.
“Me oleme suitsuanduri pannud vahel mitte lakke, vaid sellisesse kohta seinal, kust vanainimene selle kergesti kätte saab,” sõnas korstnapühkija Rain Kuusik. “Mina soovitaksin panna andur eraldi veel elektrikilpide juurde, sest sealt saavad vahel tulekahjud alguse.”
Väinsalu arvates on taoline lähenemine õige. Ehkki klassikaliselt lähenedes nii ei tohiks.
Siiski, kuigi teaduslikult on tõestatud, et kõige efektiivsem on anduri paiknemine laes, läheb see üldiselt tööle ka siis, kui asub näiteks öökapi peal. “See on ikka parem kui mitte midagi,” lisas Väinsalu.
“Näiteks tasub kööki, kus tehakse sageli süüa ning kasutatakse ka puuküttepliiti, mis ilmast ja rõhkkonnast olenevalt võib vahel suitsu sisse ajada, paigaldada klassikalise suitsuanduri asemel näiteks temperatuuriandur,” lausus Kurg.
Ka muudel juhtudel tasub spetsialistiga konsulteerida ja andurite ning teiste ohutusest märku andvate seadmete õige paigaldus üle vaadata.
Ekspert Väinsalu toonitas lisaks, et ääretult oluline on ahiküttega või kaminaga kodudes paika seada vingugaasiandur. See on eluruumides, kuhu võib kütmisel ving tekkida, kohustuslik alates 2022. a algusest.
“Mulle endale andis see häiret enne magama jäämist,” rääkis Väinsalu, et kui ahju siiber on liiga vara suletud, hakkab vingugaas ruumi kogunema vähehaaval, kuni saavutab õhus tapva kontsentratsiooni. Seetõttu ei pruugi alguses arugi saada, et midagi on valesti, ning vikatimees võib saabuda öösel, une pealt.

Kuidas suitsuandur tulekahju avastab?

Tulekahjule reageerimise järgi jagatakse suitsuandurid kahte ossa: ioon- ja optilised. Tööpõhimõttelt on need pisut erinevad, kuid mõlemad on efektiivsed.
• Ioonsuitsuandurid avastavad eriti tõhusalt eri lahtise leegiga põlengukoldeid nagu näiteks pannil süttinud õli. Seda tüüpi andurid on ka kõige odavamad ja kättesaadavamad, nende hind jääb 5 ja 10 euro vahele.
• Optilised suitsuandurid aitavad avastada hõõgumisega seotud tulekoldeid, näiteks ülekuumenenud elektrijuhtmeid. Sellised andurid põhjustavad vähem valehäireid. Optiliste andurite hinnad algavad viiest eurost.
• Kuna nende kahe anduri tööpõhimõtted teineteist täiendavad, oleks kõige turvalisema tulemuse saavutamiseks mõistlik paigaldada eri ruumidesse eri tüüpi andurid.
• Kuigi koju on paigaldatud suitsuandurid, juhtub üsna tihti, et unustatakse nende töökorras olekut regulaarselt kontrollida või siis vahetada seadme patareisid. Seetõttu on kasulik paigaldada suitsuandurisse võimalikult pikaealised patareid.
• Standard 9V tüüpi patareidel töötavad suitsuandurid on meil saadaolevatest kõige tavalisemad. Taolisi patareisid tuleb vahetada kord aastas.
• Kümneaastase tööajaga patareitoitel töötavad suitsuandurid on pisut kallimad, kuid kokkuhoid saavutatakse vajaduse pealt osta uus patarei alles kümne aasta pärast.
• Elektrivõrku ühendatud andurid saavad voolu hoone elektrivõrgust, mistõttu pole neil vaja patareisid kontrollida ega vahetada. Sellist andurit aga ise paigaldada ei tohi, vaid selleks tuleb kohale kutsuda kvalifitseeritud elektrik. 
• Miinimumnõue on, et ühekorruselises elamus tuleb suitsuandur paigaldada eelkõige magamistubade uste lähedusse. Mitmekorruselises elamus tuleb lisaandurid paigaldada veel igale korrusele.
• Kord nädalas võiks anduri testimisnupu umbes viieks sekundiks alla vajutada, andur annab häiresignaali edastamisega märku oma töökorras olekust. Suitsuandur on varustatud standardse patareiga, mille tööiga on üldjuhul 9-12 kuud. 
Allikas: firest-consult.ee

Väiksema sissetulekuga inimesed saavad abi projektilt “Kodud tuleohutuks”

Kui keegi kahtleb oma kodu tuleohutuses ja soovib nõustamist, siis võib anda sellest teada riigiinfo telefonil 1247. Toetuse saamise eeldus on igal juhul, et päästeametnik tuleb kõigepealt kohale ja vaatab asja üle.

Üle Eesti tehti 2022. aastal projekti käigus turvalisemaks 255 kodu ning abi anti enam kui 683 000 euro väärtuses. Tänavu on projekti jaoks eraldatud riigieelarvest miljon eurot, millele lisandub kohalike omavalitsuste panus. See tähendab, et abi saab senisest veel enam kodusid.