„Paarkümmend aastat tagasi tuli üks karu Rocca al Mare kaudu, Tiskre poolt linna sisse. Sealt jõudis ta läbi Merimetsa Sõle tänavani välja, siis sattus aga tupikusse ja pidi kiiresti mõne uru või peitumiskoha leidma. Lõpuks nägi karu ühe kortermaja esimese korruse avatud akent ja hüppas sealt kiiresti sisse. Nõnda siis oligi, et kui korteriomanik õhtul koju jõudis, leidis karu oma kodust. Istunud teine kenasti diivani peal,“ rääkis ökoloog Lauri Klein Tallinna RoheFesti avamisel linna sattuvatest ja siin elavatest loomadest.

Värske uuringu järgi elutseb pealinna rohealadel mitusada rebast, metskitse ja jänest ning kuni poolsada põtra. Erinevatest linnaosadest leiab ka rohkelt mutte, siile ja oravaid. Samuti mitmesuguseid konni, sisalikke, madusid ja koguni vesilikke. See pole aga sugugi kõik.

„Üks huvitav loom, kes Tallinnas üsna püsivalt elab, on näiteks kobras,“ rääkis üks uuringu autoritest, ökoloog Lauri Klein täna alanud RoheFestil. Viis aastat kestnud uuringuga registreeriti kokku kuni 1500 imetajat.

„Koprale meeldivad sellised rohealad, kus asuvad ka talle sobivad veekogud,“ rääkis Klein. „See loom tunneb end hästi näiteks Pääsküla rabas. Samuti Ülemiste järve ääres asuva Kurna jõe suudmes.“

Lisaks kobraste olemasolule on ühe Euroopa linna kohta üsna haruldane seegi, et meie pealinnas asub koguni mitu mägralinnakut. Leidub ka kährikuid, samuti saarmaid. Kõigele lisaks satub linna mõnikord koguni päris erakordseid külalisi, karudest huntide ja ilvesteni välja.

„Põhiline põhjus, miks suurkiskjad linna satuvad, tuleb sellest, kui loomad on suureks kasvanud ning ema juurest ära aetud. Nüüd on nad segaduses ja peavad endale uue eluala leidma. Need eksirännakud võivadki suured loomad linna tuua,“ selgitas Klein.

Kui viimane kehtib karude ja huntide, aga ka näiteks põtrade kohta, siis ilvestega on lood veidi teised. Need suured kaslased võivad linna – või vähemalt osa sellest – endale koguni elukohaks võtta. „Ilvese eluala on väga suur ja võib osaliselt ulatuda ka linna. See tähendab, et ta jalutab linnas oma territooriumilt samuti läbi ja märgistab talle kuuluva ala piirid.“

Karu hüppas kortermaja aknast sisse

Enamasti leiavad loomad kas ise tagasitee või siis antakse neist teada, peale mida loomad linnast välja aidatakse. On aga juhtunud ka kentsakamaid lugusid. „Paarkümmend aastat tagasi tuli üks karu Rocca al Mare kaudu, Tiskre poolt linna sisse. Sealt jõudis ta läbi Merimetsa Sõle tänavani välja, siis sattus aga tupikusse ja pidi kiiresti mõne uru või peitumiskoha leidma.“

Lõpuks nägi karu ühe kortermaja esimese korruse avatud akent ja hüppas sealt kiiresti sisse.

„Nõnda siis oligi, et korteri elanik, kui ta õhtul koju jõudis, leidis karu oma kodust diivani pealt istumas,“ rääkis Klein.

See, et Tallinnas elab sedavõrd palju suurulukeid, on ökoloogi sõnul hea näitaja. „See annab meile märku, et siin on endiselt palju rohelust ja ka suured loomad pääsevad hästi liikuma,“ kinnitas ta.

Klein nentis, et ehkki loodusteadlaste uuring näitas, nagu oleksid ühendused rohealade vahel kitsaks jäänud, siis on üldised näitajad endiselt väga head.

Ka pani ökoloog kõigile linlastele südamele, et suurulukiga kohtudes ei pea teda kartma ega paanikasse sattuma. „Kohtudes varahommikul või hilisel õhtutunnil põdra või kitsega, aga miks mitte ka karuga, siis pidage meeles, et enamasti põgenevad need loomad juba enne, kui neid isegi märgata jõutakse. Mõned põdrad võivad olla siiski üsna julged – kui nad teid aga vaatama jäävad, siis ei maksa neid kohe nunnutama ja patsutama minna. Las nemad elavad ikka oma elu,“ tähendas Klein.

Ökoloog rääkis ka võimalustest, mida kõik linnas elavate metsloomade heaks teha saavad. „Näiteks siilid ei pääse tihtipeale liikuma, sest inimesed on oma aiad liiga maa lähedale ehitanud. Nende aitamiseks polegi vaja muud teha, kui mõnel latil väikese jupi alt ära võtma ja siil pääsebki liikuma. Inimese jaoks on see väike liigutus, siilile aga tõeliselt oluline pääsetee.“

Pane loomadele vett

Klein toonitas sedagi, et loomade toitmine linnas ei ole tegelikult vajalik, kuna süüa suudavad nad ka ise leida. Küll aga on viimased suved näidanud, et veega on lood hoopis teised. „Väikestele loomadele on vett väga vaja,“ kinnitas Klein. „Mul on koduaias kokku vist küll viis või kuus vana panni maas, kuhu aeg-ajalt vett juurde valan. Seal käivad nii linnud kui siilid joomas ning on kohe näha, et see sobib neile väga hästi. Nii et selle väikese liigutusega saab meelitada oma aeda kõikvõimalikku elurikkust – varsti näed seal juba konnasid ja su koduloodus läheb kiiresti õitsele.“

Elurikkuse hoidmine ja kasvatamine on ökoloogi sõnul aga seepärast oluline, et niimoodi hoitakse ka inimeste vaimset tervist ja tagatakse meie ellu jäämine maal. „Mida rohkem on elu meie ümber, seda rohkem oleme ka ise elus,“ tähendas Klein, kelle sõnul pole linna rohealad olemas ainult selleks, et toota värsket õhku või infiltreerida vett – vajalikud on need ka inimeste vaimse tervise jaoks.

„On tehtud mitmeid uuringuid selle kohta, milline on roheluse keskel elavate inimeste vaimne tervis võrreldes nendega, kes elavad kaugemal – ja alati jõutakse tulemusteni, et ilmselgelt on vaimne tervis parem seal, kus elatakse roheluse, loomade ja looduse keskel,“ rääkis ökoloog. „Kui me aga vaimselt enam terved pole, siis hakkame ka füüsiliselt haigeks jääma.“

Kui loomi enam linnas pole, siis hakkab seal elavate inimeste tervis Kleini sõnul kiiresti alla käima. „Ilmselt määratakse kehvemaks muutuvale tervisele alguses hoopis mingi teine põhjus, aga kokkuvõttes on asja juur ikkagi selles, et kuna meiegi oleme osa elurikkusest, siis teiste liikide kadumise korral ei pea ka meie kaua vastu. Juba ainuüksi vaimse tervise allakäigu pärast.“

Uuringu “Suur- ja väikeimetajate levik ning elupaikade sidusus Tallinnas” lõpparuannet saab lugeda siit.