Ametlik Eurovisiooni küla võõrustab igal aastal sadu tuhandeid fänne. Eurovision Village ehk euroküla ehk eurofännide ametlik kogunemispaik asub tänavu Liverpooli südames Mersey jõe kaldal, umbes pooleteise kilomeetri kaugusel Liverpool Arenast, kus kõik artistid lavale astuvad. Saate “Eesti otsib superstaari” kaheksanda hooaja võitja Alika Milova (20) astub üles juna täna Liverpoolis lavale väga isikliku sisuga looga “Bridges”.

Olete laulnud juba lapsepõlvest ning suure meelelahutusäriga tuttav. Kus täpsemalt on tulnud esineda?

Kõige suurem ülesastumine, mida mäletan, toimus siis, kui olin üheksa aastat vana. Aastal 2012 leidis Ukrainas, Krimmis aset üle-Euroopaline laulukonkurss New Wave Junior, kuhu võeti 15 finalisti läbi mitme vooru. Igaüks sai esitada kaks laulu suurel Artek staadionil, publikuks umbes 10 000 inimest; samuti näidati laulukonkurssi teleekraanidel. Kui õigesti mäletan, sain kuuenda koha. Laureaatide hulka ma ei pääsenud, aga olin ju ka vaid üheksa aastat vana ega arvanud algusest peale ühtegi protsenti, et ma üldse eelvoorudest läbi saan. Kui Riias toimus Euroopa voor, olid kõik nii valmistunud ja soojendasid enda häält nii hirmutavalt hästi, et ma ei lootnud ega arvanud, et sellest saab minu jaoks midagi suuremat. Kui mind lõppude lõpuks finalistiks valiti, ma lihtsalt nutsin sel hetkel õnnest, ja väga kõvasti! See oli enne superstaari saadet mu kõige mahukam ja värvilisem kogemus.

Olete Eesti Laulu üks favoriitidest. Mida peate enda eelisteks teiste konkurentide ees?

Eelistuste peale ma ei ole otseselt mõelnud, aga olen alati end muusika kaudu välja elanud. Laul «Bridges,» mida me kirjutasime produtsent Wouter Hardydiga Hollandis, on hästi isiklik – laulu meloodia ja sõnad olid algusest peale minu omad. Lõpuks muutsime natukene mingisuguseid fraase sõnades, et hääl kõlaks puhtamalt. Mina olen väga ballaadide inimene, ei kujutaks oma lauljakarjääri ilma nendega ette! Tunnen end hästi kui laul kannab ja saan end väljendada. Ma elan läbi muusika seal laval kolm minutit ainult kuulajatele ja annan seda energiat läbi enda.

Kes on Teie lemmikud või iidolid lauljate/muusikute seas?

Iidoleid ei ole mul kunagi olnud. Pigem on artistid, kes mulle kõige rohkem meeldivad; iidoliteks ei oska neid nimetada, sest iidol tähendab, et ma proovin kuidagi justkui kellegi moodi olla, kasvõi alateadvuses. Sünnist saati kuulasin Zemfirat. Ka olen lapsena palju rokki kuulanud. Eestist on mu lemmikartist Arg Part, hästi tore bänd. Aga neid, kes inspireerivad mind oma muusika ja oskustega, on veel kümneid ja kümneid.

Mis on võidu ja võiduloo valem?

Ma olen selle peale aastaid mõelnud ja aru saanud, et tegelikult on see faktor nähtamatu. Sageli öeldakse, et Eurovisiooniks tehakse spetsiaalselt laule, mis sobivad sellesse formaati. Aga minu arvates seda formaati – niimoodi nagu kõik mõtlevad – tegelikult ei olegi. Kui me vaatame Eurovisiooni võitjaid eelmisel, üle-eelmisel ja varasematel aastatel, saame aru, et tegelikult see ei ole niivõrd formaat, mis lõpuks heaks osutub, vaid laulul on mingisugune faktor, mille tõttu see lugu inimesi huvitab. Aga mis see faktor on? Nähtamatu asi!

Teil on vene taust, kuid räägite suurepärast eesti keelt. Kuidas see juhtus?

Ma käisin vene lasteaias, eesti keelt õppisin algkoolist alates, sest vanemad saatsid mind eesti kooli. Ma olen neile väga tänulik, et sain eesti keele selgeks.

Räägitakse, et eesti keel on keeruline… aga järelikult on seda ikka võimalik õppida?

Eesti keeles on 14 käänet! Mina isiklikult olen eesti keelt juba nii ammu õppinud, et ei arva nagu oleks selle õppimine raske. Põhikoolis tundsin, et eesti keele tunnid olid mulle lihtsad, aga teistele mitte ning seda oli huvitav jälgida, sest ma ei teadnudki, et neil on raskusi. Mul läks eesti keelega kuidagi loomulikult, kuna õppisin seda juba lapsepõlves.

Kas usute, et parim muusika sünnib läbi piinade, isikliku valu ja nukrate minevikukogemuste?

Ma arvan, et igal inimesel on raskeid kogemusi ja mingisuguseid halbu emotsioone. Muusikutel on nii-öelda privileeg, et nemad saavad sellest rääkida ja oma emotsioone läbi muusika väljendada. Mulle on alati meeldinud kirjutada muusikat just siis kui mul on halb tuju või halb periood – siis tuleb kõige paremini välja.

Kui palju Teid tänaval ära tuntakse ja kui hästi end suureneva kuulsuse keskel tunnete?

Mõnikord tuntakse ikka, aga need on alati väga rõõmsad ja energiarikkad hetked. Mul on hea meel, kui inimesed ütlevad mulle häid soove ja soovivad edu. Mul on komme jääda vestlema nendega, kes tulevad mu juurde juttu rääkima. Mulle siiralt meeldib küsida näiteks koolilastelt, kuidas päev läks – see pakub mulle alati rõõmu.

Kas on midagi, mis Teid praeguses muusikaäris häirib, vihastab, kurvastab?

Arvan, et palju sõltub sellest, mis meeskond artisti taga on. Mänedžerid on erinevad. Minu Universali meeskond on väga tore, mõistlik ja toetav. Ma praegusel hetkel ei tunne, et miski häiriks. Ja veel muidugi ma kasutan enda suud, et rääkida, kui miski ei meeldi – see on ka hästi oluline. Mina olen üldiselt väga otsekohene! Muidugi alguses mu suu võib-olla ei avanenud nii palju nagu praegu, aga viimasel ajal olen rohkem aru saanud, kuidas olla. Ma väga loodan, et enamusel muusikutel on kõik hästi ja nad saavad pingetega hakkama. Alati saab ju öelda, kui miski ei meeldi!

Mis Teid argipäevas rõõmustab, inspireerib, käima tõmbab, jõudu annab?

Rõõmustab lihtsalt igapäevane elu. Joonistamine, millegi üles kirjutamine, klaveri mängimine, laulutunnid Ithaka Maria juures. Iga päev on midagi teha ja toimetada.

Kus näete end viie aasta pärast?

See on mulle juba kooliajast miskipärast väga traumatiseeriv küsimus! Mina olen väga olevikuinimene, minevikule ja tulevikule väga palju ei mõtle. Ma ei tea, mis juhtub minuga näiteks nädala pärast – kui toimub Eesti Laulu finaal! Seda enam ei tea ma viie aasta pärast kus ma olen. Liigun väikeste sammudega, ja elan hetkes.

Kas loodate, et laulmine saab põhitööks, mis võimaldaks ära elada?

Muidugi soovin! Eelmisel aastal see nii oligi. Ma kindlasti proovin, olen valmis ja juba töötan selle nimel, et ka see aasta võiks nii kujuneda, samuti edaspidine.

Kuidas Teile Tallinnas meeldib?

Tallinn on megapolis, siin on kiire elu. Muidugi ei saa Tallinna võrrelda suurte linnadega nagu New York, millega kõrvutades on meil just aeglane elu. Kui ma 13aastaselt pealinna kolisin, elasin vana-Mustamäel, seal oli hästi tore: mets, terviserada, rohelus lähedal. Praegu üürin korterit kesklinnas, kus sooviks rohkem loodust näha – kesklinna piirkond võiks olla veel rohelisem.