Emadepäeva puhul küsisime tuntud linlastelt, mida neile enda emad on õpetanud ning millest tänapäevaemad enim puudust tunnevad.

Milline on hea ema?

Liisa Pakosta: Hea ema aitab ja toetab last nii, nagu olud ja oskused lubavad. Suutmissurvet on liiga palju – emadelt oodatakse mõnikord täiesti ebareaalseid asju, alates lapsele mingite imeroogade kokkamisest enda kasvatatud juurikatest, lõpetades koduse järele aitamisega kvantfüüsikas! Säravpuhtas kodus on emal lokid peas, maniküür laitmatu ning ka tööasjad kolleegide eest veel ära tehtud!

Emad saavad selliste asjadega loomulikult hakkama, aga kas ühiskonna nõudmised ikka peavad nii palju suuremad olema just emade suhtes? Igaüks teeb ju oma parimat ja teiste tänitamine ei aita mitte kedagi, pigem võtab tahtmise ära veel lapsi saada.

Raivo E. Tamm: Usun, et milline on hea ema, oskab iga inimene isemoodi vastata. Kellegi jaoks on oma ema hea kõige parem, kellegi jaoks võib olla hea ema keegi, keda ta kõrvalt näeb oma lastele hea olevat. Mina saan öelda, et minu ema oli hea – ta oli minu heaks kõigeks valmis. Julgen seda väita näite põhjal, mil ta oli valmis korraldama juhtnööride järgi isast fiktiivse lahutuse, et paberite järgi jääksin mina tema kui II grupi invaliidi ainukeseks toitjaks, pääseksin seeläbi Nõukogude armeest ja saaksin jätkata õpinguid teatrikoolis. Meil oli emaga tugev side, ta hoidis mind väga ja mina teda väga – terve oma puberteediea pidin just mina talle lausa paar korda iga nädal maja kõrvalt telefoniputkast käima kiirabi kutsumas, kui tal olid toonaste kehvade rohtude tõttu rängad astmahood.

Milline on teie ema ja mida on teile kõige enam õpetanud?

Liisa Pakosta: Mu oma ema on maailma parim ema. Temalt olen peaaegu kõike õppinud: näiteks täiesti tingimusteta armastust, katkematut abivalmidust ja seda, millise jõu annab lastele ema usk neisse. Abivalmidus millal tahes ja milles tahes on ikkagi täiuslikult piiritu. Püüan samamoodi – täiesti isetult – olla olemas oma laste jaoks. Vanemaks saades olen aru saanud, et olen oma emalt õppinud ka emaks olemise nautimist. Ühiskonnas on kõige rohkem puudu heatahtlikkusest emade vastu, aga ka töö- ja pereelu ühitamise sujuvast korraldusest ning peresid ja lapsi aitavatest teenustest.

Raivo E. Tamm: Kogu kooliaja mäletan, et kuulasin öösiti, kas ema ikka hingab veel, on ta ikka elus. Tundus, et see inimene on siia ilma tulnud ainult kannatusteks. Ja mu ema õpetas oma võimsa oleku ja elutahtega vastupidavust ja kannatlikkust. Samuti nägin tema puhul suurt kokkuhoidlikkust. Ega mulle igat asja ei ostetud, mida hing ihkas, kuid samas lubas ta oma ainsa poja päris varakult reisima – küll turismirongiga Baltimaadesse kui mägimatkale Lääne-Kaukasusse. Ema ise polnud halva tervise tõttu reisida saanud ja säästudest oli varmas minu reisime heaks kohe raha välja andma. Otsesõnu õpetusi jagades aga korrutas ema ikka, et inimeses peab kõik ilus olema, seega manitses ta mind välimuse eest hoolt kandma ja korrektne olema.

Gaute Kivistik: Minu ema on aastaid juba siitilmast ära – nii vanadel inimestel nagu mina kipub paraku juba nii olema! Siiski valdav tunne, mis emast on meelde jäänud ja siiani alles, on selline, et tema oli tõeline emalõvi: terve elu oli tunne nagu oleksid suure raudse emalõvi selja taga.

Täna on mul endal kolm poega ja meie pere ema on ainuke naine majas. Selgitamine, kuidas mehe ja naise ning emade ja laste vaheline suhtemaailm töötab, on suuresti minu õlul – mehed peavad ju ikka omavahel need asjad ära rääkima. Emadepäeval on meie peres kindel koht. Katsume ikka nii teha, et aastas ei oleks vaid üks päev, mil ema ei pea süüa tegema, vaid püüdnud meesperega asja hoopis nii ära katta, et ta peab üsna harva pliidi ääres seisma. Nõnda juhtubki, et kui ema teeb süüa, ongi juba eriline päev ja olukord – siis saab ikka natuke paremat süüa!

Mida saab teha riik, et emad oleksid rohkem hoitud?

Liisa Pakosta: Heasoovlikkus ei maksa selle juures mitte sentigi. Ja kui lapsega on koolis või lasteaias mingi mure, võib õpetaja vabalt ka isale helistada! Perevägivald emade-vanaemade vastu on mure, millest rääkimine aitab stigmadest üle saada ja abivajajatel kergemini abini jõuda. Valdavas osas peredes saab ema õnneks ikkagi igati väljateenitult enda emaks olemise ime üle siirast õnne tunda – tunda end hoitu ja armastatuna

Raivo E. Tamm: Kas peresiseselt hoolitakse meil emadest piisavalt oleneb mõistagi perest, kuid kasvõi sotsiaalmeediat jälgides kohtab väga palju kõikvõimalike suguvõsakokkutulekute ja eakamate vanemate tähtpäevade tähistamise postitusi. Mulle tundub, et hoolitakse küll. Mehed ja isad saavad teha palju selleks, et emad oleksid õnnelikumad: teha head iga päev oma pere heaks, et kõik oleks hästi ja et kogu pere oleks õnnelik.

Riik võiks toetada tervet peret, mitte ema üksi. Usun, et emadele on toetust vaja laiemalt: riiklikku peretoetust, ka mehele tasuvat tööd ja head palka, mitte kõri kinninöörivaid maksutõuse. Nii nagu isad ja mehed peaksid hoolitsema terve pere eest, et emad saaks olla õnnelikud, peaks ka riik hoolitsema tervete perede eest – siis oleksid ju omakorda emad õnnelikud ja rahul, kui kõigil on kõik hästi.

Gaute Kivistik: Mõtiskledes, mida saaks riigi poolt ära teha, et emad õnnelikud oleksid, on küllap kõige peamine inimesele ikkagi aeg – kui seda rohkem oleks! Võib-olla peaks riik selle kaudu püüdma emadele rohkem tähelepanu osutada? Minu meelest võiks inimese korraline puhkus olla kasvõi ühe nädala võrra aastas pikem kui lapsi on rohkem kui üks. Ega raha olegi alati see, mis kõik inimese probleemid lahendab. Vahest võiks ühiskondlikul ja riigi tasandil rohkem märgata seda lõputut käsikivi tööd, mis kaob kogu aeg loojangusse… Igaüks, kes koduseid töid on teinud, teab, et päevatöö tasu on see, et kõik on nagu tavaliselt – korras, ja ei saa arugi, mida sa kodus teed päev otsa, kõik on nii nagu eilegi.

Mõnikord öeldakse, et üks päev aastas tuleb meelde ema, kes muidu ainult orjab. Me oleme oma peres kodused tööd-tegemised katsunud ikka aasta peale ära jagada. Ehk on see ka üldiselt aastatega paremaks läinud ja mehed tulevad järjest rohkem kaasa. Siiski arvan, et vaekauss on ikkagi olulisel määral emade poole kaldu – ema teeb asja juba enne ära kui isa üldse märkabki töötegemise võimalust kodus. Siis jääbki meestel vaid imestada: «Ma oleksin teinud küll, aga on juba ära tehtud!»