“Mis haigla see on, kes valib endale võimalikult terved inimesed, et siis deklareerida, et haiglas on suremus võimalikult madal?” võrdleb Pelgulinna gümnaasiumi direktor Tõnu Piibur riigieksamite edetabelit raviasutusega. “Haigla on loodud selleks, et seal ravida inimesi, kes abi vajavad, mitte deklareerida edetabelis: meie haiglas on kõige madalam suremus! Aga koolid mingil põhjusel nii teevad.”

Põhikoolide lõpetajad otsivad endale gümnaasiumi osaliselt ka igal aastal meedias ilmuvate riigieksamite tulemuste põhjal. Koolijuhid leiavad, et see ei anna sugugi adekvaatset pilti koolide tasemest või headusest. “Saan aru, miks riigieksamite tulemuste põhjal koolide pingeridasid tehakse –  see on inimestele põnev lugemine ning riigieksami tulemused on statistika, mida on võimalik mõõta,” lausus Gustav Adolfi gümnaasiumi direktor Henrik Salum. “Siiski arvan, et koolide pingeritta panemine eksamitulemuste põhjal võib olla kaheldava väärtusega. Igapäeva koolielus on olulisi kriteeriume ikkagi oluliselt rohkem. Need on õpilaste vaimne tervis, heaolu, koolirõõm. Aga neid on ju oluliselt keerulisem või ehk täitsa võimatu mõõta. Nende põhjal hakata pingeridasid koostama – see nõuaks tohutut uurimistööd.”

Kihistumise kasvulava

Piibur leiab, et kuigi õpilaste eesmärk peaks olema õppida maksimaalselt hästi ja saavutada iseseisvalt tulemusi, on õppimise mõte keeratud üleriigiliselt äraspidiseks just sedasorti edetabelite koostamisega. “Mis haigla see on, kes valib endale võimalikult terved inimesed, et siis deklareerida, et haiglas on suremus võimalikult madal?” tõi Piibur võrdluse. “Haigla on loodud selleks, et seal ravida inimesi, kes abi vajavad, mitte deklareerida edetabelis: meie haiglas on kõige madalam suremus! Aga koolid mingil põhjusel nii teevad, see kiidetakse riiklikult heaks ning rahvas arvab, et meie ei pea koolis õppima, vaid panema oma lapsed nn tarkade laste kooli, kus saavutatakse paremaid tulemusi! Ma panen oma vanaema siis sellesse haiglasse, kus suremust ei ole, aga ärme teda ravi ja ärgu ta tervislikult käitugu ka – küll see grupi keskmine tõestab statistikas ära, et ta jääb elama!”
Kas koolide edetabelid on osake nn kastiühiskonna ehitamisest? “Jah, kuvand on kiire tekkima ja selle muutmine on oluliselt pikem ja keerulisem protsess,” nentis Salum. “Eks see ikka põhjustab n-ö kihistumist. Mulle termin nagu “eliitkool” üldse ei meeldi – ma ei saa aru, mis selle all mõeldakse. Ma ise väga väldin seda sõna, pigem kasutan väljendit “hea kool.” Gustav Adolfi gümnaasium ei ole mõeldud ainult eliidile!”

Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi kasvatusteaduste dotsendi Tiiu Kuurme arvates loovad koolid seisuste ühiskonda, tulevasi toiduahelaid ning heade töökohtade ringlust tutvuse kaudu.”Mida suurem on koolide maine vahe, seda tõenäolisem on ebavõrdne konkurents – enesele maine loonud kool tõmbab enesele parimad õpilased, teised leppigu sellega, mis jääb järele,” nentis Kuurme. “Kokku on see kõik karjuvalt ebaeetiline! Seevastu Põhjamaad nii ei tee, nemad kannavad hoolt, et kõik koolid oleksid head ning koolide õhkkond demokraatlik ja võrdväärsust väärtustav. Põhjamaad on ka õnneindeksis kõige kõrgematel kohtadel. Nii et koolisüsteemil ja õnneindeksil võib olla omavahel seos.”
“Meedia tekitab koolide edetabeleid avaldades pigem paksu verd – inimesele, kes on koolikaugem või ei saagi teada tagamaid, tundubki, et kool, kes jäi pingerea lõppu, on tohutult halb,” tõdes Henrik Salum. Isegi kui kool on eksamitulemuste põhjal pingerea teises pooles, ei pruugi see tegelikult tähendada, et tegu oleks halva kooliga. “Võib-olla seal tehakse ekstra rohkem, et just sellised tulemused saavutada?” tõi Salum välja.

Kahe otsaga asi

Salumi sõnul tekitab see tõenäoliselt ka õpetajates stressi. Olgugi, et koolitöötajad teavad, kuidas pingeridu koostatakse ning oskavad numbrite taha näha – neil on taustainfo olemas. Küll aga võib edetabeli põhjal tekkida koolile üldine kuvand ning õpilased (ja nende vanemad) hakkavad koolivalikut selle põhjal kaaluma, kuigi teha ainult riigieksamite tulemuste põhjal otsus, kuhu kooli minna, on kahe otsaga asi.

Reaalkooli direktori Ene Saare kinnitusel ei püstita ükski kool eesmärki, et olla esimene. “Eesmärk on see, et õpilased on läbinud riikliku õppekava ja saanud targaks,” kinnitas Saar. “Samuti, et nad suudavad rahulikult sooritada kõik oma väljundipõhised tulemused, liiguvad oma elus järgmistele teekondadele ja me oleme neid selleks ette valmistanud.”

Piiburi veendumust mööda peab teadmiste kontroll olema õpilastele üks õppimise osa, et saada tagasisidet enda õpingute ja kogu õpitava muutmise, parandamise või edasiarendamise kohta. “Aga kui riigieksamid toimuvad pärast õppeperioodi lõppu – siis, kui enam midagi muuta ei saa –, ei ole see enam teadmiste kontrollina vajalik, vaid pigem elu määrav sooritus, mille nimel hakatakse eraldi pingutama, et saada võimalikult head tulemust,” leidis Piibur. “Siis juhtubki, et õpilased ja õpetajad ei tegele enam teadmiste omandamise, vaid nii-öelda saavutamisega – õppimise eesmärk muutub.”
Tegelikud teadmised jäävad avastamata

Viimast on Piiburi sõnul uurinud ka teadlased üle maailma ning tõdenud, et kui selline elu määrav sooritus panna õppeperioodi lõppu, muutub selle tulemusena õppimise sisuline kese enesearendusest soorituse peale. “Mõnel õpilasel peavad närvid vastu, mõnel ei pea… valdavalt ei pea, sest nad on rohkem pinges ega suuda anda edasi oma tegelikke teadmisi,” nentis Piibur. “Kõige parema tulemuse saavutab kool, kes on valinud endale õpilased, kes on võimelisemad sooritama paremaid eksamitulemusi lõpus. Nüüd on küsimus kogu Eesti rahva seisukohalt: kas me kõik tahame sooritada hästi või et rahvas oleks laiapõhjaliselt haritud?”

Ka haridus- ja teadusministeeriumi peaekspert Pille Kõiv rõhutab, et hariduse kvaliteet on mitmetahuline teema. “Koolide järjestamine eksamitulemuste põhjal on lihtsasti teostatav ja kiiresti kuvatav, toidab avalikkuse uudishimu, teeb pai pingerea tipus olevatele koolijuhtidele ning kogub meedias lugejate klikke, aga kohtleb sellega koole ebavõrdselt, arvestamata kooli tegevuse tausta ja rolli Eesti haridusmaastikul,” rõhutas Kõiv. “Näiteks on samal pulgal koolid, kes pühenduvad erivajadustega laste õpetamisele koolidega, ja teised, kes valivad väga hoolsalt oma õpilasi. Seega ei väljenda koolide tabelid õpilaste ja õpetajate tegelikku õppimisel tehtud pingutust, sest ei arvesta õpilaste lähtetaseme ja muude eeldustega.”

Mõistagi on üksjagu keeruline öelda, milliseid parameetreid riigieksamite tulemuste asemel peaks hindama. “Riigieksamite tulemused on konkreetsed numbrilised näitajad – selle põhjal on ju väga mugav panna koole järjekorda,” tõdes Henrik Salum. “Kuna seda on ajakirjandusel justkui lihtne ja objektiivne teha ja see tekitab alati ka laialdast huvi, sest lugejal on põnev jälgida, kus mingi kool asub, ei ole mõtet luua illusioone, et koolide eksamitulemuste põhjal edetabelisse panemine lõpeks päevapealt.”

Pigem oluline positiivne hoiak

Kuurme soovitab edetabeli põhjal koolivaliku kaalumise asemel teha vanematel seiret, milline on kool tervikuna, milline kasvukeskkond on seal lastele, kui suur tuleb klass, kes on klassijuhataja, millised huviringid on koolis olemas, milline õpiõhkkond jms. “Eliitgümnaasium võib – ehkki ei pruugi – olla ka julm ja anonüümne koht, kus laps tegelikult kannatab ja kus tema seisund kedagi ei huvita,” tõdes Kuurme. “Kui tahta, et meie haridusvõrk säiliks ühtlaselt üle kogu maa, pangu vanem oma lapsed kodulähedasse kooli. Ja aidaku panustada, et koolist kujuneks tõeliselt hea kool. Siin on iga vanema mõju sootuks suurem kui mingi kauge gümnaasiumi osas. Osaletagu hoolekogus ja arendatagu kooli! Rõõmus elujaatav õhkkond on väga suur väärtus.”

Ka leidis Tiiu Kuurme, et edetabeleid võiks ju koostada, kui see pakub kellelegi võrdluse mõttes huvi, ent parem, kui neid ei levitataks meedias avalikult, sest nende tõeväärtus on kaheldav. “On palju näitajaid, mis räägivad kooli headusest, nt kooli atmosfäär, huvitegevuste võimalused, kaunis keskkond jms,” märkis Kuurme. “Anda üheainsa näitaja abil hinnanguid koolile on pealiskaudne ja vastutustundetu.”
Hinded pole ainus näitaja

Kõiv usub, et oluline on keskenduda sellele, kuidas koolis saaks päriselt ja sisuliselt õppida. “Toetav tagasiside on selle juures määrava tähtsusega,” märkis Kõiv. “Eksamid on vaid üks viis saada tagasisidet õppetöö tulemuslikkuse kohta, kuid selle kõrvale peavad samaväärselt asetuma ka teised hindamis- ja tulemusnäitajad, näiteks kooliga rahul olevate õpilaste osakaal, gümnaasiumi panus õpilaste edasijõudmisse, gümnaasiumiastme nominaalajaga lõpetajate osakaal, õppetöö katkestajate osakaal ja edasiõppijate osakaal gümnaasiumi lõpetanutest.” Lisaks on iga näitaja hindamisel alati vaja silmas pidada ka konteksti, milles kool tegutseb. “Pannes koolid kolme eksami tulemuste põhjal pingeritta, näeme vaid väga kitsast vaadet meie haridusmaastikust,” tõdes Kõiv. “Pingeread kallutavad vanemate valikut juba last kooli pannes, sest tahtes oma lapsele nn helgemat tulevikku, soovivad ema-isad lapse panna ju kooli, mille kohta näitab tabel paremaid eksamitulemusi. Sama lootus kõnetab kergesti noori endid juba gümnaasiumit valides.” Ent just eriti põhikoolis õppekoha valikul oleks Kõivu sõnul vaja keskenduda laiemalt lapse heaolule, kooli asukohale ja arengukeskkonnale, mis kujuneb kooli ja kooliväliste võimaluste koosmõjus. “Pingutada ja häid tulemusi saab näidata igas koolis ning akadeemilised tulemused ei ole kaugeltki ainsad, mida koolis omandama peab, et kiiresti muutuvas maailmas kohaneda,” lisas Kõiv.

Milleks õpetada oluliste teadmiste asemel hoopis seda, kuidas eksamit edukalt ära teha?

Gustav Adolfi gümnaasiumi direktor Henrik Salum
Mul on olnud õpilane, kes sai riigieksamil 100 punktist 94 ja oli tohutult pettunud. Teine õpilane, kes sai 100 punktist 52, oli tohutult tänulik ja õnnelik. Riigieksamite tulemustes mängivad rolli muuhulgas ka linnas või maal elamine, õpilase sotsiaalmajanduslik taust ja vaimne tervis. Lisaks on taustal lihtne asi nagu kooli suurus: mida suurem on kool, seda kõikuvamad kipuvad olema eksamite tulemused, mis mõjutab jällegi keskmist. Kui koolis on vähe õpilasi, nad kõik on väga tublid ja saavutavad häid tulemusi, on keskmine ka kohe kõrgem. Taust võib olla hoopis teine, kui numbrid ja statistika näitavad. See, kui kool näeb end pingerea päris lõpus, ei tekita loomulikult head tunnet, eriti kui kool ise teab, mismoodi on pingutatud ja toimetatud.

Eksam kui selline on ju teadmiste kontroll, mis annab tagasisidet, kuhu on jõutud. Ka õpetajana ei ole ma seda meelt, et eksamiks eraldi peaks õpetama. On riike, kus haridussüsteem ongi väga paljus üles ehitatud igasugustele edetabelitele ja mõõtmistele. Üks oht, mida seal märgatakse, on see, et hakataksegi õpetama õpilasi eksamiteks. Ei õpetata mitte olulist, vaid seda, kuidas eksamit edukalt lahendada, ja need on kaks eri asja.

Koolide pingeridade uurimine on sama mõttetu kui koerte pikkuse võrdlemine

Pelgulinna gümnaasiumi direktor Tõnu Piibur
Ükski haridusteadlane koolide pingeridu ei avalda, sest haridusteadlane annab endale aru, et mingisugust grupi keskmist ei ole. Haridus peaks põhinema ikkagi teadusuuringutel! Sama tark on mõõta koerte pikkust Tallinna eri linnaosades. Võtame näiteks Pelgulinnas elavad koerad, mõõdame nende pikkuse ära ja avastame, et Pirita koerad on suuremad! Ja siis tõdeme: no küll Pirital on ikka vägev elu!

Teise paralleelina võiks tuua, et kui me võtame teatud kogumi õpilasi, kes on tulnud kesklinna koolidesse, on nad konkursil kandideerinud ja sisse on saanud juba algselt võimekamad. Siis me tõdeme, et üllatus-üllatus: konkursi tulemusena valiti välja võimekamad! Kas sellega peab riik tegelema maksumaksja raha eest? Võib-olla peaks ikkagi tegema nii, et kõik Eesti kodanikud õpiksid maksimaalselt enda võimeid ületades? Ühel õnnestub see paremini, teisel võib-olla kehvemini, ja igaüks peaks leidma elus õige tee. Ei ole mõtet koostada edetabelit grupiviisiliselt. Me võime näiteks väita, et Leisi küla inimeste grupi keskmine on kõrgem kui Aruküla inimeste oma. Ja siis me ütleme, et vaat, Arukülas on veidi imelikud, ärge jumala eest Aruküla kooli minge – nad said teise koha, sest Leisi küla inimesed on targemad. Kõik see põhjustabki kihistumist ja siltide kleepimist! Tavaline, tubli ja lihtne inimene mõtleb: no kuhu kooli ma oma lapse panen? Paneme ikka sinna, kus on targemad!

Lõpueksamite edetabel on kardinaalselt äraspidine õppimise mõtte seisukohalt. Näiteks on kaitseväes eesmärk tabada sihtmärki. Meil on näiteks 10 000 kaitseväelast, kellest me valime välja 100, kes tabavad sihtmärki väga täpselt. Me paneme nad kõik ühte roodu ja mis ülejäänud teevad – söövad sõdurisuppi? Kõikide eesmärk on ju harjutada, saavutada parem tulemus ja tabada sihtmärki!