“Tallinnas on lastel palju mugavam koolis käia kui suures Milanos,” räägib Itaaliast perega siia kolinud ja pitsaäri avanud Margaret. Äsja valminud rändeprognoos ütleb, et  nii välismaalt kui ka meie väiksematest kohtadest ümberasujad kasvatavad pealinna rahvastikku 2050. aastaks pea 500 000 inimeseni. Samas soovitavad teadlased, et linn sekkuks elamuehitusse rohkem, et ei kujuneks jõukate ja vaeste rajoone.

Margareti ja tema abikaasa Francesco pitsaküpsetuskojast tulvab hõrku lõhnu, mida on tunda juba kümnete meetrite kauguselt. Tavalise nõukogudeaegse kortermaja esimesel korrusel paiknevas toidukohas hõlmab suurima osa ruumist köök: Francesco miniatuurne kuningriik, kus ta külaliste silme ees pitsasid vuhib teha. On ka paar lauakest istumisvõimalusega, kuid klientuur on valdavalt harjunud kaasa ostma.

“Tallinnas on lastel palju mugavam koolis käia kui suures Milanos,” räägib Margaret. “Nad saavad siin ka üksi, ilma saatjata igal pool liikuda. See oli üks peamine põhjus, miks Tallinna kolisime.”
Francesco lisab pitsatainast keerutades, et oluline oli veel soov avada omaenda äri. Itaalias on see bürokraatlikult keerulisem, aga Eestis saab kümne minutiga. Eestis oli ta varem käinud mõned korrad turistina ja hakkas meeldima.

“Varem töötasin pitsameistrina Milanos võõras äris,” räägib mees, ise vilunult pitsapõhja määrides. “Tallinnal on palju häid omadusi, näiteks et saab linnas tasuta bussiga sõita. Meil ajaliselt väga vedas kolimisega, sest veel viis aastat tagasi olid kinnisvarahinnad siin märksa madalamad ja me saime endale korteri osta.”

“Pizza oli suurepärane!” seisab kunstiakadeemia tudengite jäetud postkaardil, mis uhkelt letil ilutseb. Margaret ja Francesco on koos oma kahe teismeeas lapsega igal juhul juured siia tugevasti kinnitanud. Enda sõnul ei igatse nad koju, ehkki rahva temperament ja ilmad on siin külmemad.

Rändepööre oli juba 2015

Taolistest välismaalt Tallinna tulnutest ja tulijatest räägitakse numbrite keeles päris palju Tartu Ülikooli teadlaste äsja valminud uurimistöös. Selles on juttu Tallinna rahvastiku kasvust kuni aastani 2050. Öeldakse, et Tallinna elanike arvu suurenemist mõjutab kõige enam välisränne ehk siis teistest riikidest elanike siia kolimine. Selle arvelt saab toimuda ka peamine rahvastiku kasv tulevikus.

Samas ei ole välismaalaste Tallinna asumise suundumustes ka midagi uut. Rändepööre, kui sellist terminit kasutada, leidis aset juba 2015. aastal. Ja juba alates sellest ajast on Tallinna elanike arv kasvanud peamiselt välisrände arvelt, sest sündimusega ei ole Tallinnas, nagu kogu Eestis, lood kiita.
Aastatel 2015-2021 on välisrände tõttu kõige enam rahvastikku lisandunud Kesklinna, Mustamäele ja Lasnamäele. Neisse kahte paneel-linnaossa enam-vähem sama palju ehk üle 3000.

Omaette huvitav on, et kuigi alates 2000. aastast on Tallinna rahvaarv pidevalt kasvanud, ei ole see veel jõudnud 1989. aasta tasemeni. Siis elas Tallinnas 479 000 inimest. Kümned tuhanded lahkusid hiljem seoses Nõukogude Liidu lagunemisega – sealhulgas paljud liidulise alluvusega tehaste töölised.
Alates 1989. aastast on Tallinna elanike arv kahanenud kokku 9%, ja kogu elanike arvu kahanemine jääbki 1990. aastatesse. Uuesti hakkas Tallinna rahvastik kasvama alles 2000. aastast ning on tõusnud nüüdseks 460 000 inimeseni, jäädes omaaegsele rekordile ikka veel mõnekümne tuhande võrra alla.

Ainsana kõigist linnaosadest on viimasel ajal ehk 2015-21 kaotanud elanikke Nõmme: mitte küll palju, ehk 800 inimese võrra. Kõige enam on aga elanikke tulnud aastatel 2015-2021 juurde kesklinna: ligi 8000.

Eesti jaoks suur, globaalses mõttes väike

Maakler Hille, kes otsib Tallinnas kortereid välismaalastele, räägib, et tema klientide hulgas on paljude rahvuste esindajaid. On mustanahalisi, näiteks somaallasi, pakistanlasi, ja muidugi ukrainlasi. Ta on vahendanud muuhulgas kortereid IT-töötajatele paljudest Euroopa maadest, viimati Prantsusmaalt.”IT-sektori inimesed muidugi erinevad teistest selle poolet, et jaksavad siin Tallinnas korterit endale osta,” sõnab Hille.

Seetõttu on nad väga head kliendid, et pangad on nõus neid kõrgete palkade tõttu finantseerima. Mitmetel juhtudel on Eestist pärit peredele lubatud pangast laenu, aga siis on ikkagi tagasikäik antud ja leitud, et sissetulekutest ei piisa. Pangad on Hille sõnul muutunud seoses hinnatõusudega laenude andmisel ettevaatlikumaks ning hindavad tagatisi madalamalt kui varem.

Vestlustest mõnede teiste maakleritega selgub, et mitte ainult IT-töötajad, vaid ka paljud teised siia saabunud spetsialistid on väärt kunded, sest tavaliselt on nad meie kohalikest jõukamad. Muidugi leidub ka sisserännanute hulgas inimesi seinast seina. Kuid vaesema rahva sisseränne Tallinna on Ukraina põgenike tõttu kasvanud üürihindade tõttu siiski pärsitud.

Kokku on kasvanud Tallinna elanike arv perioodil 2000-2021 38 000 inimese võrra. Kas uuringust ilmnenud teadmine, et Tallinna elanikkond kasvab järgmisel 30 aasta jooksul märksa kiiremini kui seni, ehk ligi 100 000 inimese võrra, on hea või halb uudis? Ja arvestades, et valdavalt välismaalaste toel?
Uuringu ühe autori, inimgeograafi Rivo Noorkõivu arvates tuleks Tallinna suurusest ja selle kasvamisest rääkides vaadata seda nagu mitme otsaga vorsti.

“Jah, Eesti jaoks on Tallinn, ja eriti koos lähivaldadega, ehk liiga suur, nagu kaks Tartut, aga seoses rahvusvahelise konkurentsiga linnade vahel peaksime ikkagi Tallinna arenemist edasi toetama,” arvab ta.
Näiteks 2021. a oli sisemajanduse kogutoodang 31 miljardit eurot, millest Harjumaa osa moodustas 20 miljardit ja sellest omakorda 16 miljardit tuli Tallinnast. Viimase rahvaloenduse andmetel elab Tallinnas 33% Eesti elanikest ja siin asub 43% töökohtadest. Jutt käib nn Väike-Tallinnast ehk linnast ilma rõngasvaldadeta.

Siin ongi Noorkõivu arvates koht, kus tuleb rääkida Tallinna püsimisest rahvusvahelises konkurentsis. Teisisõnu, me ei saa Tallinna võrrelda Eesti teiste keskustega ja ohata, et liiga suur, hakkame kuidagi pidurdama. Eriti praeguses majanduskriisis muutub rabelemine töökohtade ülemeelitamise nimel ühest riigist teise üha hullemaks. Pigem on see hea uudis, kui Tallinna kolitakse ja leitakse, et siin on hea elada ja mugav äri ajada. Rail Balticu ühendus tunneli kaudu Helsingiga annaks majandusele omakorda kõvasti juurde, usub Noorkõiv.

Raskeima surve all on väikelinnad

Eesti-sisese rände kaudu ei ole aga Tallinn rahvastikku väga palju juurde saanud. Teisest küljest on eriti viimastel aastatel kaotatud elanikke tagamaale ehk rõngasvaldadele, sest seal on odavam kinnisvara. Kõige tõenäolisemalt võib siseränne Eestist endast lisada Tallinna kuni 2050. aastani väikelinna jagu ehk 8000-9000 uut elanikku. Seda on umbes veerandi võrra enam kui ajavahemikul 2015-22.

Kas tulevikus jätkub ränne väiksematest Eesti kohtadest Tallinna? See sõltub muu hulgas, kui kauaks jääb kestma sõda Ukrainas. Üürieluasemed on defitsiit, sest siia saabunud põgenikud on vajanud elamispinda. Kui üürihinnad langeksid, leiduks ümberasujaid väikelinnadest Tallinna kindlasti märksa enam.
Noorkõiv ütleb mõtlemapaneva fakti: vaid kuuest omavalitsusest tuleb kokku üle 53% sündidest. Need on suuremad linnad. Kokku on Eestis omavalitsusi teatavasti 79.
Väiksematest kohtadest kolivad Tallinna ennekõike väikelinnade noored. See oli nii, on nii ja saab ka olema.

Vaid 16-aastane Loveli Piirson elab Rakveres ning otsib kuulutuse kaudu koos sõbrannaga korterit Tallinna, et siin õppida ja tööl käia. “Tundsin, et oleks aeg muutusteks,” räägib ta. “Ma vajan kiiremat eluviisi kui Rakvere seda pakub. Tallinnas on lisaks kõik käe-jala juures, ei pea midagi postiga tellima, vaid saad kõike, mis tahad, otse poest kätte. Otsin korterit Kristiinesse, Mustamäele või midagi sellist. Mul endal üks vanematest töötab Tallinnas, käib iga päev Rakverest.”

Ei korrata esivanemate vigu

Loveli loodab Tallinnas tööle saada klienditeenindajana. Võib mõista, miks ta tahab Talllinnas ka elada, sest muidu tuleks autos edasi-tagasi pendeldades veeta suur osa elust. “Kõige suurema surve all seoses elanike lahkumisega Tallinna on väikelinnad,” tõdeb Noorkõiv. Ta toob lisaks esile mentaliteedi muutuse noorema põlvkonna hulgas ning ütleb, et valglinnastumine tõenäoliselt pidurdub ning algab tagasilinnastumine.

“Mõned noored on põhjendanud, miks nad ei taha elama minna Viimsisse – et seal Haabneemes näeb pilt välja juba nagu Lasnamäel ja lisaks ma pean linnas käimiseks endast ikkagi jätma suure jalajälje ja palju kütust kulutama,” räägib Noorkõiv. Teisiti väljendudes: kui nende vanemad on valdavalt vaikides leppinud taksojuhi rolliga, siis juba suureks sirguvad lapsed sellist saatust ei soovi.

Lisaks süvenevale soovimatusele pendelrändes osaleda mängib tagasilinnastumises rolli edaspidi vähemalt osa Ukraina põgenike siirdumine koju. See peaks kinnisvara-, ennekõike üürihindu Tallinnas tublisti alla tooma. Lisaks on Noorkõivu arvates tagasilinnastumisel väga hea, kui õnnestub rakendada planeerimisel 15-minuti linna programmi, nagu seda ka paljudes teistes Euroopa linnades üritatakse. Kõik eluks vajalik oleks lühikese retke kaugusel. See peaks rõngasvaldade elanikele näitama, kuivõrd mugav on ikkagi elu ilma pendeldamiseta.

Uuring rahvastikusuundumustest Tallinnas on märkimisväärne veel põhjusel, et seal soovitatakse linnal hakata planeeringutesse otsesemalt sekkuma. Et hoida ära jõukamate ja vaesemate koondumine eraldi rajoonidesse.

Umbes samas mahus, nagu geograafid ennustavad elanike kasvu 2050. aastaks, valmib ka elamispindu. Kokku lisanduks Tallinnas detailplaneeringute alusel kortereid 110 000 inimesele. Kui lisada ka üldplaneeringute arengualad, siis juba 164 000 inimesele. Nüüd on küsimus, kas jätkata selle suure massi korteritega nõnda nagu seni, et turg paneb kõik paika, või püüda sekkuda, vaheldades linnaosades uusehituste puhul eritüübilisi elamispindu.

Põhjamaadest asi kaugel

Teatavasti on Eestis 1990ndate algusest saadik viljeletud üliliberaalset eluasemepoliitikat. Turgu kontrollivad eraettevõtjad. Kui näiteks Lääne-Euroopa ja Põhjala riikides on erasektori omandis keskmiselt 60% ringis korteritest, siis Eestis umbes 95.

2002. aastal võeti vastu programm “5000 eluaset Tallinnasse”. Selle eesmärk oli leevendada omandireformist tulenevat ebaõiglust. Kui lisada ka sotsiaalmajutusüksuste pinnad, siis on programm enam-vähem täidetud.

Siiski on Tallinnas munitsipaalmaju väiksemapalgalistele spetsialistidele väga vähe, kui võrrelda kasvõi Helsingiga, kus on suurusjärgus 80 000 sotsiaal-, munitsipaal- ja soodusüürikorterit. Ikka selleks, et kesklinnas jm nn heades rajoonides elamine poleks vaid jõukate privileeg. Muidugi on taolistele pindadele pikad järjekorrad. Näiteks õpetajat peetaks juba niihästi makstuks, et ta ei peaks odavkorterit taotlema.
Tartu teadlaste uuringus öeldakse, et kui linn hakkaks rohkem suunama,  jaotuks uuselamuehitus linnaosade vahel ühtlasemalt. Uutes elamupiirkondades tekiks ka taskukohasemaid elamispindasid ning vanemates kortermajades leiaks aset ulatuslikum renoveerimine.

Lisatakse, et  vajadus taskukohaste hindade ja üüripindade järele pealinnas üha suureneb. Kaasa aitaks era- ja avaliku sektori koostöö, et proovida rajada ambitsioonikatesse piirkondadesse vähem ambitsioonikaid elumaju. Kui aga jätkata praeguseni kestva turupõhise lähenemisega, siis süvenevad vaeste-Tallinna ja jõukate-Tallinna lõhed: paremal järjel rahvas koondub üha enam vaid Kesklinna, Põhja-Tallinna ning Haaberstisse.

“Planeerimine muutus nagu sõimusõnaks,” nõustub inimgeograaf Rivo Noorkõiv, et turu nähtamatu käe austamise tulemeid võime juba linnapildis näha. Kõrgema ühiskondliku staatusega ametite pidajad või siis paremini makstud spetsialistid on koondunud Kesklinna ja Põhja-Tallinna. Madalamate ametirühmade esindajad aga Lasnamäele. Näiteks Pirita paistab silma polariseermise poolest, ehk siis sinna kolivad üha rohkem paremate ametite pidajad, vahetades välja madalama palgalisi. Sotsiaaleluasemete rajamist subsideeritakse tavaliselt maksumaksja rahast: eraldades finantstoetust investeerijatele. Seda kas otsetoetuste, intressisubsiidiumide või sooduslaenude kaudu.

Linna suunatud elamuarendus tooks rohkem elanikke ja väldiks vaeste ja rikaste rajoone

• Kui jätkub ainult turujõudude põhine arendamine, kasvaks linna rahvastik 2050. aastaks mõnevõrra vähem kui see kasvaks linna suunatud arengu puhul.
• Detailplaneeringud realiseeruvad osades linnaosades järgmistel kümnenditel 80%, mujal 100%.
• 2050. aastal elaks Tallinnas linna sunnatud elamuehituse puhul 535 000 elanikku. Umbes 107 000 lisaks välisränne ning 9000-10 000 siseränne. Loomulik iive jääb samas mõnekümne tuhandega negatiivseks. Turupõhine areng, kus arendajatel on üldiselt vabad käed, tooks linna aga umbes 7000-8000 võrra vähem elanikke.
• Mõnedes piirkondades täituvad lisaks detailplaneeringutele ka üldplaneeringutes ette nähtud arengualad: elupinda tekib linnas juurde 117 000 inimesele.
• Uuselamuehitus jaotuks, kui linn rohkem arengut suunaks, linnaosade vahel ühtlasemalt kui senise turupõhise lähenemise korral.
• Arendustegevuse potentsiaal on Kesklinnas järk-järgult ammendumas; suuremad arenduste koondumisalad saavad olema Põhja-Tallinnas ja Haaberstis.
• Elanike arvu kasv on aeglasem prognoosiperioodi algul ning suureneb peale 2030. aastat märgatavalt.
• Kõige enam on välisrändest seni võitnud Kesklinna, Lasnamäe ja Mustamäe linnaosa.
• Linnaosade vahelise rände kaudu paikneb rahvastik samuti olulisel viisil ümber. Viimastel aastatel on linnasisese rände kaudu rahvastikku juurde võitnud Haabersti ja Pirita.
• Sisseränne aeglustab mõnevõrra elanike vananemist. Kaasneb ka kultuurilise ja etnilise mitmekesisuse kasv, sisseränne kolmandatest riikidest suureneb.