Tartu Ülikooli muutuste juhtimise eriala magistrant Meelis Lindpere kirjutas Maalehes linnadesse kavandatavatest perearstide valvekeskustest, mis peaksid EMO-de tööd vähendama. Kuna perearsti jutule on keeruline pääseda, minnaksegi sageli EMO-sse hädadega, millega ei peaks tegelema kiirabimeedikud. 67% Eesti elanikest on saanud oma perearsti või pereõega nõu pidada kuni kolme päeva jooksul. Samal päeval on tervisemure tekkides jutule saanud ainult 27% elanikest.
Mullusest Kantar Emori uuringust selgus, et inimeste üldine rahulolu meditsiinisüsteemiga on tugevalt seotud sellega, kui kiiresti on nad arstiabi saanud. Lindpere kirjutab, et seadusest tulenevalt ei ole aga kiirabil õigust keelduda ühestki häirekeskuse edastatud väljasõidu korraldusest, olgu siis tegu erakorralise või mitteerakorralise probleemiga.
2022. aastal kutsus üks inimene endale viie kuu jooksul kiirabi 66 korda. Sellest ei ole aga kasu, kui kiirabi pidevalt käib krooniliste kaebustega patsiendi juures, kes ei vaja erakorralist abi, vaid regulaarselt (vahel kättesaamatu) perearsti nõu ja tuge. Paraku aga lähebki kiirabil väga suur aur sellele, et tegeleda inimestega, keda vaevavad kroonilised tõved, mille ravimine kuulub perearstide kompetentsi.
Meelis Lindpere tähelepanekutele võib lisada, et ehkki sotsiaalministeeriumi käivitatav perearstide valvekeskuste projekt paistab paljutõotav, on praegu väga raske ette kujutada, kust sinna tööjõud leitakse. Juba praeguse seisuga on puudu sadakond perearsti. Ja on selge, et kaadrit tuleb valvekeskuste jaoks juurde leida, sest perearstid ei ole nõus enda koormust suurendama. Küsimus on ka, kuidas valvekeskuse tööd korraldada.