Palju vastakaid arvamusi tekitanud idees rajada Raekoja platsile nn taskupark pole midagi uut. Juba 13. sajandil rajasid kloostrid linnamüüride vahele oma aiad ning tuntud arhitekt Herbert Johanson tegi saja aasta eest ettepaneku parandada Raekoja platsi välimust puude istutamisega.
Tallinna oli piisavalt põhjust nimetada roheliseks linnaks juba palju sajandeid enne praeguse aunimetuse Euroopa roheline pealinn 2023 omistamist.
Hiljuti välja kuulutatud idee rajada sel suvel Raekoja platsile ajutine improviseeritud minipark tekitas ühiskonnas vastuolulisi arvamusi. Samas on vanalinna hoonete vahel aegade algusest peale kasvanud puid ja terveid aedu. Tallinn pole kunagi olnud “kividžungel”.
Tõenäoliselt oli mõlemal Revali kloostril juba asutamise ajast 13. sajandil oma aed – nii dominiiklaste oma praegusel Vene tänaval kui ka tsistertslaste omal Suur-Kloostri tänaval. Tsistertslastele kuulus eriti uhke õunaaed, nende ordu põhikirigi soovitas pühendada rohkem aega mitte intellektuaalsele, vaid füüsilisele tööle. Reformatsiooni ajal 16. sajandil lõpetasid kloostrid Tallinnas tegevuse. Tsistertslaste aed kestis aga kauem kui klooster ise. On teada, et Rootsi ajal kutsuti seda vahel ka gümnaasiumi aiaks, sest Gustav Adolfi gümnaasium tegutses pärast asutamist 1631. aastal endiste kloostrikambrite ruumides.
Aiad nii all- kui ka ülalinnas
Toonase linna kõige suuremat aeda tabas saatuslik tund 17. sajandi kolmandal veerandil, mil magistraat andis korralduse müüa ehituseks aia maatükid, mis asuvad praeguste aadresside järgi Lai 15 ja 17. Rootsi võimu lõpul lisandus kahele vastvalminud barokkhäärberile veel massiivne viljaait Aida tänaval. Nii sai iidse kloostriaia ala peaaegu täielikult hoonestatuks. Ent isegi 1825. aasta linnaplaanil on endises tsistertslaste ordu kloostri kirikus asuval aidahoone ja Issandamuutmise katedraali müüri vahelisel alal märgitud haljasalasid.
Endisel dominiiklaste aial ei olnud rohkem õnne. See eksisteeris kuni üle-eelmise sajandi seitsmekümnendateni, mil andis lõpuks teed kahekorruselisele kivihoonele aadressil Vene 12a.
Tuntud on lugu sellest, kuidas lahingu eelõhtul oma sõbra Huecki majas pidutsenud tsaar Peeter andis omanikule õiguse istutada tänavale veranda ette kaks pärna. Pole küll teada, kas Lai 29 maja ette on puud tõesti istutatud monarhi isiklikul loal 1718. aasta juulis.
Samas teatakse kindlalt selle maja omaniku kirge haljasalade vastu: aeda, mille ta oma hoovi rajas, mainiti esmakordselt juba 1701. aasta dokumentides. Saja aasta taguste ajaleheväljaannete järgi imetles Huecki hoovis asuvat aeda linna esimese teatri rajaja August von Kotzebue, kelle kujutisega postkaarte avaldati kuni Teise maailmasõjani. Samas polnud Huecki aed ainuke omataoline. 1825. aasta linnaplaanil olid joonistatud Suur-Kloostri 3 hoovi puuvõrad ja isegi baroksed pargipaviljonid.
Kui isegi all-linna kodanikud püüdsid kakssada aastat tagasi oma aedu rajada, siis mida öelda ülalinna aadli kohta, kellel olid palju suuremad maatükid ja rohkem raha? Omamoodi etaloniks oli siin 1820. aastatel Toompea lossi idaseina lähedale rajatud Kuberneri aed. Suuruselt teine oli aed, mida praegu kutsutakse Piiskopi aiaks ja mis asub kellatorni jalamil Toomkiriku lääneküljel.
19. sajandi keskpaigaks rajati Pika jala tänava poolsele Toompea nõlvale dekoratiivsed aiad. Samal ajal hakkas praegusesse Taani kuninga aeda linnaplaanide järgi otsustades kujunema roheline oaas.
Nunne tänava plats, kus seisab Jaan Koorti metskitseskulptuur, on palju hilisemat päritolu – see rajati lammutatud hoonete kohale alles eelmise sajandi kahekümnendatel aastatel.
Revali provintsilinna venelased nimetasid tsaariajal Niguliste kirikut “Pärna kirikuks”. Mõneti ootamatult kõlav nimi on kergesti seletatav: pärast seda, kui Katariina II käskis 1772. aastal kalmistud üle kogu riigi linnade piiridest välja viia, kaotati ka iidne kalmistu kiriku müüride lähedalt. Selle asemele istutati pärn, mis on säilinud tänaseni – hoolimata kiriku põlengust märtsipommitamise ajal. Tõsi, praegused puud on siin mõnedel andmetel kasvanud alles 19. sajandist.
Nimega pärn Niguliste juures
Vana Tallinna territooriumil kasvavatest puudest vanim on neist aga palju eakam: kui uskuda dendrolooge, siis on ta kindlasti ületanud 300 aasta piiri. Arvatakse, et luteri usu preester ja viimase Rootsi ajal kirjutatud Revali kroonika autor Christian Kelch istutas Niguliste kiriku pastoraadi müüride äärde noore kleepuva puu, mis sõjas hukkus. Puud nimetatakse traditsiooniliselt Kelchi pärnaks ja vaatamata tugevale õõnsusele õnnestub tal õitseda tänapäevalgi.
Aga kuidas on ideega rajada Raekoja platsile nn taskupark? Selgub, et see on ühtlasi kinnitus tõele, et kõik uus on hästi unustatud vana. 1925. aastal tegi arhitekt Herbert Johanson ettepaneku korrastada tollal Raekoja platsi servas asunud renessansiaegse vaekoja välimust. Voorimehe tänava poolt külgnesid kaaluhoonega mitmed hilisemad hooned, nagu linna tuletõrjevaguni kuur, mida polnud pikka aega kasutatud. Nende taga oli risustatud sisehoov. Johanson tegi ettepaneku sisehoovi kenamaks muuta, istutades sinna muuhulgas kolm lehtpuud. Need pidid peitma ka Mündi ja Kinga tänava vahele jääva massiivse kortermaja kaks esimest korrust. Seda ettepanekut ellu ei viidud. Aga kui isegi sada aastat tagasi tekkisid professionaalidel sellised mõtted, siis miks mitte proovida midagi sarnast nüüd ellu viia – vähemalt üheks hooajaks?
