«Teater, muusika, kino jt kunstiliigid pakuvad hingepidet ja lohutust. Teater saab inimesi palju muuta, tekitada head tuju, naerutada, et rahvas saaks lõdvestuda. See annab mõtteid, mida analüüsida,» lausub näitleja Elina Reinold, lisades, et Eestis saab tuntud seriaalinäitleja end tunda vabamalt kui Hollywoodis. «Meil ei joosta poes tuntud näitlejale järele ja pole ka neid jälitavaid fotograafe igal pool. Rahvas peab sind inimeseks, mitte aga multifilmi tegelaseks.»

Läbitungiv pilk on ühtlasi soe ja sõbralik. Just sellisena mõjub Elina Reinold nii elus kui ka laval. Ta on suurte ja  väikeste kindel lemmik. Lisaks salapärasele ja glamuursele Freyale «Kättemaksukontorist» on näitlejannal ette näidata hiilgavalt mängitud rolle kõige erinevamates žanrites. Seejuures pole ta sulgenud end vaid teatrimaailma hurmavasse vangistusse, vaid on alati valmis kaasa rääkima ka kõiges muus, mis teda puudutab.

Eesti filmi- ja teleauhindade tänavusel pidulikul galal tunnistati teid parimaks teleseriaali naisnäitlejaks. Kas nüüd pole tahtmist loorberitele puhkama jääda?

Kahtlemata oli see tunnustus suur asi ja andis usku iseendasse. Aga loorberitel puhkamist muidugi ei kujuta ette, ning seda eelkõige kahel põhjusel. Esiteks on kõik tööd juba ette kokku lepitud ja teiseks on minu elukutse mulle väga huvitav.

Kas olete vahel mänginud sellise mõttega, et kui elaksite Ameerikas ja töötaksite Hollywoodis, mis siis kõik teisiti oleks?

Ehk selles mõttes küll, et kui nii kaua ühte üsna vaadatud seriaali teha («Kättemaksukontor» – toim), siis minu materiaalne seis oleks seal teistsugune. Ja võib-olla tuleks ka mõned teised suured tööpakkumised tänu sellele. Samas meil … nojah, esiteks minu saadud auhind ei ole ju rahaline. Ja tööpakkumisi ei pruugi ka auhinna järel uksest ja aknast sisse sadada. Igatahes elame meie Eestis, kus on mitmed asjad teisiti. Usun, et siin on nii mõnigi asi parem kui Hollywoodis. Meil ei ole sellist hundiühiskonda ja arvan, et näitleja või üldse tuntud inimene on siin vabam igapäevastes tegemistes ja liikumises. Meil ei joosta poes tuntud inimesele massiliselt järele ja pole ka jälitavaid fotograafe igal pool. Rahvas suhtub sinusse rohkem kui inimesse, mitte kui nö multifilmi tegelasse. Kui näiteks Hollywoodis olla väga tuntud, siis sinus inimest enam eriti ei nähta. Siin on ikkagi inimesed südamlikud ja lihtsad, kõige paremas mõttes.

Ometi on «Kättemaksukontori» naisdetektiivide kolmik  väga popp, nii et ega te ikka rahu ei saa.

Jah, kui on just sellised TV3 teismeliste üritused ja kohtumised fännidega, siis see natuke meenutab Hollywoodi küll!  See, kuidas nad siis meiega pildistavad ja mismoodi käituvad. Mul on endal ka kolm last, nii et laste olemus, reaktsioonid, on mulle loomulikult tuttavad. Igatahes on lastega kohtumised alati väga toredad. Ja kui vahel kõnetab mind mõni kassapidaja, haiglaõde või keegi teine, on seegi alati pigem meeldiv.

«Kättemaksukontor»  läks esimest korda eetrisse 30. aprillil 2009. Sellest ajast saadik on teid siis satelliidina saatnud see arvukas fänniklubi. Kas ei ole mingil hetkel tekkinud tunnet, et ei jaksa enam?

Olen küll teinud juba kümme aastat seal seriaalis kaasa, kuid minu jaoks algas teletöö siiski palju varem. Kui ma lõpetasin 1994. aastal lavakooli, lõin juba kaasa seriaalis «Õnne 13», ja siis on olnud «V.E.R.I», «Brigaad», «Waba Riik» jne. See on minu jaoks olnud osa töödest, mida ma olen elus teinud. Ja teletöö on väga huvitav. Ka «Kättemaksukontor» ei saa kuidagi ebahuvitav olla, sest seal  on ju kriminaallood, üks juhtum kahe osa peale. Ikka tahad teada, kes tegi, miks tegi jne. Ja samamoodi on mul näitlejana iga kord uus lugu. Muidugi on ka huumor üks selle sarja tõmbenumbreid. Ootame koos Kadri Rämmeldi, Amanda Hermiine Künnapase ja kõigi teistega uut hooaega, milleks valmistumine ja filmimine on kohe algamas. Oleme täis indu ja väga põnevil!

Ütlesite, et teil on järgmise kevadeni näitlemise graafik täis. See pole vist sugugi paha?

On olnud ka teistsuguseid aegu. Muidugi on hea, et saan otsustada, millise töö vastu võtan. Teisalt on vabakutselise elu ikkagi väga kaootiline. Sa pead delikaatselt hoidma suhteid. Rollist keeldudes tuleb otsust ausalt ja ilusasti põhjendada, lihtsalt «ei» ütlemisest ei piisa. Sõbralikkus ja sisemine kultuur on need asjad, mis hoiavad suhteid ja annavad ka edaspidi tööd.

Üldiselt on elu olnud lahke ja see tööpakkumine, mis minu juurde tuleb, väärt tegemist. Kas seal on olnud toredad partnerid või tore lavastaja või tore materjal või tore mängukoht. Ma tõesti ei ole pidanud väga palju ära ütlema. Ütleme nii, et kui vabakutseline teeb tohutult palju tööd hommikust õhtuni ilma puhkepäevadeta, siis ta võib-olla teenib paar tuhat eurot rohkem kui vaba päeva võttes. Aga kui töötad teatris ja sul on selline normaalne aasta kahe-kolme rolliga, siis see on ikka ka midagi väärt. Tunned rõõmu puhkepäevadest ja võib-olla teenid tuhat eurot vähem, aga enesetunne maksab ka midagi. Muidugi võib teha töiseid perioode, kuid siis tuleb mingil ajal puhkust võtta järjest. Ilma tööta on enesetunne sant. Meil oli koroonaaeg ja väga paljudes kohtades jäid mitu planeeritud tööd üldse ära või nihkusid edasi. Need perioodid, kui ei ole tööd mitu kuud ja sa ei näe tulevikuks ühtegi kokkulepet, viivad tegelikult suurde masendusse. Ma kaotan enesekindluse. Need on olnud sellised inimkatsed vabakutseliseks olemise juures. Depressiooni ei aita leevendada ka teadmine, et nii on ju ennegi olnud ja lõpuks on alati töö jälle tulnud ja vaikelu ei kesta igavesti. Aga kui on töö ette teada, siis on loomulikult hoopis teine tunne.

Kas pole tulnud mõtet siis ise midagi lavastada? Nii mõnigi näitleja on ka sel moel tühiseisust välja tulnud.

Veel ei ole. Aga ma õpetan muusika- ja teatriakadeemias juba kaheksa või üheksa aastat. Mul on seal kevadeti üks valikaine muusikutele ja neile, kes muusikateooriat õpivad. 30 akadeemilist tundi lavakunsti ABC-d. See on näitlejameisterlikkuse algkursus või lavalise oleku algkursus. Õpetame seal, miks üldse lavale minna, ja kui minna, siis kuidas sellega toime tulla, millele keskenduda. Ma teen nendega ka katkendeid ja stseenikesi, nii et sellist lavastamise sarnast tegevust mul on ette tulnud. Ja nüüd poolteist aastat õpetan välistudengitele muusika- ja teatriakadeemias näitlemist. Teeme katkendeid «Romeost ja Juliast» või «Kolmest õest». Lavastamiseks ma seda ei nimetaks, pigem näitejuhtimiseks või näitleja assisteerimiseks.

Mul oli ka Nõmme kultuurimajas näitering. Tegelikult koroona ajal oligi mingi pool aastat selline aeg, kui etendusi teatrites üldse ei mängitud. Siis minul need kooli- ja näiteringitunnid ikkagi olid kaks kuni neli tundi päevas. Ma tundsin ennast täiesti õpetajana, see oli selline kummaline avastus ühel hetkel. Samas oli see natuke selline kurvastav tunne ka, sest ma siiski nii väga tahtsin ise näidelda, ise lavale minna.

Aga kas õpetamine on ka teile endale tuge andev tegevus?

Kui sa oled 50-aastane ja 30 aastat seda tööd teinud, siis on täitsa loogiline, et võid ühel hetkel õpetama sattuda. Nõmme kultuurikeskuses draamaringi õpetajana oli mul võrratu kogemus näha, kuidas  tuleb 14-aastane noor inimene ja sa näed tema arengut, mis on nii tohutult kiire selles vanuses. See oli ääretult liigutav. Sain seda oma noorte puhul jälgida kuni gümnaasiumi lõpuni. Aga mõni jäi ka veel kõrgkooli kõrvalt käima. Näha inimese arengut on väga põnev, suurepärane elukogemus. Ja tegelikult ma nägin ka seda, kui oluline on teatriga tegeleda. Et see siiski on teraapiline, see on elu mõtestav, mis on ju teismelisele tähtis teema iseenda leidmisel – elu ja inimeste mõtestamine enda ümber.

Teie värskeim osatäitmine on äsja lavale tulnud bluusimuusikalis «Mehistumise viisid». Mida see endast kujutab?

Eks see otsib vist elu mõtet ikka, kui üldistada. Milline peaks üks noor mees olema, mida ta peaks elus tegema. Puutume kokku eelarvamustega ja liiga suurte nõudmistega endale. Loomulikult uurime, millised on naiste nõudmised meestele. Jõutakse lihtsa tõeni, et kõigepealt korista oma tuba ära. Et äkki siis saad maailmas ka midagi muud ära teha.

Jah, see on minu jaoks väga vaimustav, et ma võin sattuda projektidesse, mis on nii erinevad üksteisest, nagu nüüd see bluusikal. Kui palju on väärt see, et sa satud kokku täiesti võõraste inimestega, kellega on võimalik leida ühine keel ja sujuv koostöö! Ma väga naudin seda! Meil on ka nii-öelda seal massi mängimas neli noormeest, kes teevad muidu täiesti teistsugust tööd, aga on tulnud sinna laulma ja näitlema. See on, jah, teistsugune teatritöö, mis on täidetud lauludega. Võtsingi selle töö vastu, et saaksin laulda. Iga kord enne etendust laulan oma lood läbi ja siis veel Kaisa Lingiga harjutame, mille peale mõelda. Laulmine on minu jaoks olnud õppimisprotsess, ma jätkuvalt otsin pidepunkte, millele mõelda laulu ajal. Milline on rütm, mis on just need asjad, millest peab kinni hoidma, kui ma seda laulu esitan.

Mõne aasta eest käisite arengukoostöö ja humanitaarabiga tegeleva organisatsiooni Mondo eestvõttel Aafrikas. Tutvusite seal koos poeg Jakopiga Ghana koolisüsteemiga. Kas lisaks tutvumisele oli sõidul teisigi eesmärke?

Mind kutsuti, kuna ma olin Mondoga enne teinud koostööd Iraanis,  näitlemise töötoas sealsetele tudengitele. Mondo 10. tegutsemisaasta puhul nad kutsusid mind, et teha telesaadet sellest, millega tegeleb nende organisatsioon. Nad tahtsid, et mina siis nii-öelda kõnniks nendes paikades, kus nemad oma missioone korraldavad. Näiteks koolides, tutvuks naiste ühistegevusega jne. Seal on korvipunujad naised ja sheavõid valmistavad naised. Mondo aitab neil siis toodangut eksportida ja organiseerida seda eksporti. Ja mina siis mitte ainult ei jalutaks neid kohti läbi, kus nemad tegutsevad, vaid ka jutustaks inimestega, kuidas on Mondo neid aidanud ja toetanud. Ühesõnaga, näitaksin Mondo tegevust seal. See oli minu mehe mõte, et võta Jakob kaasa,  kui sa sinna kooli lähed. Ja see oli tegelikult kihvt mõte, kuna saade saigi lõpuks tehtud pigem läbi Eestist tuleva koolipoisi silmade. Sai näha, kuidas ta on sealses koolis ja tutvub nende lastega. Ta koges seda, mis on ühist ja mis erinevat. See oli väga võimas käik, tohutult arendav ja silmi avardav iseendale!

Kui vabalt te suutsite suhelda kohalike inimestega ja süüvida nende hingeellu?

Eelnevalt mõtlesin, et suudan niimoodi vabalt suhelda küll. Aga esimesel päeval, kui kaamera läks käima, mul tuli kõndida mööda tänavaid ja rääkida, mida ma näen, siis oli kõik teistmoodi. Ma olin täiesti tumm! Ma ei olnud võimeline midagi kõnelema, sest oli kohutavalt palav. Mäletan, kuidas  meil oli paus seal võtetel, pidime liikuma paar kilomeetrit ühest kohast teise. Siin Eestis võib üheksa-aastane Jakob kukkuda jalgu trampima ja jonnima, et lähme rutem. Seal aga oli palavus nii suur, et poiss kõndis vaid puust puuni, mida kasvas seal võib-olla saja meetri peale üks igerik. Tal ainult pisarad voolasid, et jõuaks juba kiiremini kuhugi katuse alla. Samas mitte üht virinat ei tulnud temalt, selles mõttes oli olukord nii teistsugune. Me pidime lõpuks hakkama saama. Ja siis tulid inimesed meid vaatama kui tulnukat. Aga see ei olnud ebameeldiv, nad võisid küll meid katsuda ka, aga nad on uudistavad ja heatahtlikud. See oli selline Kongo küla, kuhu turiste ei satu. Äärmisel juhul on seal mõni Mondo tegelane, vabatahtlik õpetaja koolis või meditsiiniõde. Aga neid on väga vähe. Kohalik rahvas ei ole näinud valget inimest. Vaesus on väga suur, selles mõttes avardas see käik maailmapilti tohutult.

Kas siit võib järeldada, et teid ikka väga puudutab inimeste toimetulek, hinnad, maksud, keskkond ja ka  Ukraina sõda?

No ma arvan, et puudutab väga, jah. Teine asi on see, mis ma teha saan. Ma väga elan kaasa kõigele, mis toimub poliitikas. Kõigele sellele, mida lubatakse kõigile ja mis siis muutub teistsuguseks, kui valituks saadakse. Nüüd on mul näiteks muusika. ja teatriakadeemias kaks Ukraina tudengit. Küsin neilt, mida nemad mõtlevad. Mu oma vanem poeg on praegu kaitseväes, nii et elu minu ümber puudutab mind küll, kõik rasked rusuvad asjad lähevad korda. Aga usun ka sellesse, et teater, muusika, kino ja teised kunstiliigid pakuvad hingepidet, kui vaja, siis lohutust. Näiteks löön kaasa Rakvere teatri etenduses «Karmoškakamraadid», kus saab palju naerda. Ja ma arvan, et see on väga oluline. On tohutult tore inimestele head tuju tekitada. Ja sama võib öelda läinud aasta suvelavastuse «Diktaator, naljamees ja liiderdaja» kohta, mida selgi aastal Kernus ja Loobul mängime. See on küll sõjateemaline, tegevus toimub 1920. aastal Narvas, aga asja võib siiski nimetada humoorikaks fantaasiaks. Nii et see on see, mida mina saan teha. Olen ka kogu aeg järjepidevalt annetanud. Ma arvan küll, et teater saab palju muuta inimesi. Kõigepealt tekitada head tuju, naerutada, et rahvas saaks lõdvestuda, ja teiseks anda mõtteid, mida analüüsida. Järjekorda võib ka muuta.

Nii et kui minna pahas tujus näiteks kinno «Seenelkäiku» vaatama, siis väljud seal raudkindlalt heas tujus. Teie kehastatud Viivi Kägu on täiesti oivaline osatäitmine.

Mul on väga hea meel, et see tuli niimoodi õnnestunult välja kogu tehnilise ja loomingulise poole pealt. Asi üllatas mind juba siis, kui ma lugesin Toomas Hussari stsenaariumit. Mulle meeldis see väga, selles mõttes ma olin ka lootusrikas, et see tuleb hästi välja. Ja suurepärase režissööritöö taga on samuti Toomas Hussari nimi.

Millised põhitõed saite kaasa oma lapsepõlvekodust, mida nüüd ühtlasi ka oma kolmele lapsele edasi annate?

Minu mõlemad vanemad olid ja on väga südamlikud inimesed. Olen lapsena  saanud palju armastust tunda. Ma olin ainus laps. Samas polnud ka teab mis suurt hellitamist, isa oli üsna range, kui vaja. Minuga on räägitud lapsest peale, on tähele pandud mu torssis olekut, küsitud põhjuseid. Kui me oleme läinud tülli vanematega, siis on alati lepitud. Ja sama põhimõtet olen ma ka oma lastega järginud, et ei ole vaja tagasi hoida pahameelt, aga samas on vaja seda põhjendada, läbi rääkida. Ja kui on olnud tüli, siis ei pea minema paha tujuga magama, enne tuleks ikka ära leppida. Näiteks meie isaga olime käredamad omavahel. Tülitsesime, ja kui olin teismeline, läksin oma tuppa nutma. Siis ma kuulsin, kuidas ema juba läks isa juurde, et mine nüüd tema juurde, räägi temaga. Mine palu vabandust. Aga mina olin juba ette leebunud, kui kuulsin, et ema niimoodi isale ütleb, ja isa siis tuligi. Ja tegelikult täpselt sedasama teen ka mina edasi. On vaja end välja elada ja on vaja leppida. Ei ole vaja mitu päeva vimma hoida.

Lavakunstikoolis oli teil palju unustamatuid õpetajaid. Kas võiksite nende räägitu ja ette näidatu seast välja noppida sellised pärlid, mis on nüüd teid iljem töös aidanud?

See kõik on hiljem välja tulnud ja ma olen sellest hiljem aru saanud. Näiteks olen ma olnud tubli muretseja ja mäletan,  kuidas ükskord meie stepptantsu õpetaja Inge Põder ütles, et lepi ära nüüd endaga ja ole kuidagi mõnusalt. Ma ei saanud esimese hooga üldse aru, millest ta räägib. Aga siis hakkasin järgmistes tundides ennast jälgima ja tõepoolest – sel ajal, kui ma steppi tegin või õppisin, ma podisesin ja riidlesin endaga, sest mul ei tulnud ju tants välja, eks. Aga ma polnud enne üldse märganud, et mul on selline kalduvus. Nii ma olengi pidanud elu jooksul õppima, kuidas olla endaga rohkem sõber. Kriitiline olek enese suhtes ei tule mingil hetkel enam kasuks. Mäletan, et neljanda kursuse lõpus ütles Ingo Normet igaühele mingi lühikese õpetussõna kooli lõpu puhul. Ja minule ütles, et Reinold, ära mõtle nii palju. Huvitav, eks ole, sest väga tihti võiks ju näitlejale öelda pigem vastupidi, et mõtle! Ära kuku kohe näitlema ja vehkima, vaid mõtle pisut. Aga mina sain siis sellise täiesti vastupidise juhendi endale eluks kaasa. Vähemalt laval ei maksa ennast kogu aeg hinnata. Proovides on teine asi, seal tuleb proovida ja analüüsida. Aga sel hetkel, kui sa oled juba laval või isegi teed proovi laval, tuleb end vabaks lasta.

Kas eelmainitud õpetussõnad on ära kulunud ka muudes elulistes situatsioonides?

Loomulikult on näitlemine tihedalt argieluga seotud. Ja igal juhul otsin ma elust näiteid iseendast või oma tuttavate hulgast. Ikka olen midagi märganud, mida saab lavale võtta, see kõik on nii tihedalt seotud ja väga tihti tundub, et kui mõni näidend on töös, siis sa hakkad samal ajal nägema sarnaseid asju oma elus.

Kuidas te mõtestate lahti märksõnu Elina Reinold ja loodus?

Mul on maakoht, kus puhkan tegelikult juba 20 aastat. Ka lapsena olen maal olnud palju. See asub Väike-Maarja lähedal. Lähen sinna niipea, kui lastel koolid lõpevad. Ja kui kool algab, siis oleme Tallinnas tagasi. Olen tõesti regulaarselt püüdnud maal elada paarkümmend aastat järjest, seal on metsa ja aasa, avarus on mulle väga tähtis. Mulle meeldib üle põllu ja metsa vaatamine ja metsas kõndimine. Suve jooksul kogun endale kõik ravimtaimed ja rohud, et terve talv oma teesid juua. See on väga hea, siis on see maakodu talvel ka kaasas. Mul praegu ei ole seal sellist maja, kuhu saaksin talvel minna, aga  võib-olla saab seegi mõne aasta jooksul ehitatud.

Kuidas te end vormis hoiate – ma olen kuulnud midagi puu otsa ronimisest jm kartmatutest harjutustest. Kas see käib ka praeguse aja kohta?

Ma ei tea, kust see puu otsa ronimine tuli, kuskil ma olen seda öelnud. Aga tegelikult hoian end vormis vahelduva eduga. Olen teinud järjepidevalt joogat ja siis selliseid aeroobsemaid asju. Veel olen ma iseenda jaoks nüüd regulaarselt seljateraapiat teinud, samas tekivad ka sellised paar kuud, kui ei tee midagi. Kuigi venitusharjutusi teen ikka 10-15 minutit ja kindlasti iga päev.

See on siis vahelduva eduga vormis hoidmine, peate ennast sundima?

Jah, vahepeal peab sundima. Praegu on olnud nii palju tööd, et on jäänud ka seda aega napiks. See näeb välja nii, et hommikul 11-ks lähen ja võib-olla tulen väljasõidult pärast keskööd alles. See on viimased kuud niimoodi olnud, ja siis nagu tõesti ei jõua enam midagi muud teha. Aga suvel on mul plaanis ennast kätte võtta ja jälle korralikult võimelda.