“Kui kolisime oma uude Lasnamäe korterisse, siis selgus, et kõik kraanid ja dušid olid seinalt minema viidud. Majavalitsusest aga öeldi, et miks me kohe lukke ära ei vahetanud, sest võtmed olid ka ehitajatel,” meenutas kunstnik Epp-Maria Kokamägi nõukaaegset Lasnamäed. “Nüüd on seal ilus ja korras ning keegi ei usugi, et kord oli ka nii hull aeg.”

Tänavu tähistab Lasnamäe oma 30. sünnipäeva. Enne linnaosaks kuulutamist nägi see uuselamurajoon aga välja nagu suhteliselt trööstitu kivikõrb. Toona sai seal uue korteri teiste seas ka kunstnik Epp-Maria Kokamägi. “Kui läksime oma korterisse, siis selgus, et kõik kraanid ja dušid olid seinalt maha ära keeratud ja minema viidud,” meenutas ta. “Ja kui me läksime majavalitsusse ütlema, et meil on sees käidud, siis vastati lihtsalt, et kuidas te küll nii rumalad olite – oleksite pidanud kohe, kui võtmed kätte saite, lukud ära vahetama, sest võtmed olid ka ehitajatel. Olime sel ajal naiivsed noored kunstnikud ja ei osanud nõukogude tegelikkuses käituda. Aga kõigest saime siiski üle, ostsime uued asjad.”

Paneelmajad rabaserval

Kokamägi meenutas, et inimesed kolisid Lasnamäele juba enne, kui seal jõuti korralikud teed välja ehitada ja transporti korraldada. “Taheti inimestele väga ruttu korterid kätte anda, aga kõik muu oli tegemata. Ikka tuli läbi pori koju sumbata. Liftid ei töötanud ja pidime jala viimasele korrusele kõmpima. Kõikjal valitses suur segadus, oli tunda, et tohutu suur projekt on ette võetud, aga hammas ei hakka hästi sellele kõigele peale. Lastele olid eesti-vene segakoolid. Poes käisin mööda paepinnasesse lõhatud kraavi, kus nüüd on lai Laagna tee. Sealt läks meie kandi ainukese poe juurde kõige otsem tee. Nii ma siis käisingi oma ratastega kotiga mööda kivist kraavi. Siis veel mingit liiklust seal kraavis ei olnud. Lõhkamistööd alles käisid ja kui lõhati, siis kivid lendasid. See oli väga suur töö, et niisugusesse paepinnasesse nii suur tee lõpuks valmis saadi.”

Vana-aasta õhtul pani terve Lasnamägi oma elektriahjud tööle ja siis muidugi kõigile enam elektrit ei jätkunud. “Kartulid läksid ahjus siniseks ja praad ei saanudki valmis. Mäletan, meil olid siis sõbrad Pärnust külla tulemas, lubasime neile uusaasta prae, aga läks nässu,” meenutas Kokamägi.

Kunstnik elas kolmandas mikrorajoonis, mis tookord oli viimane. “Sealt edasi algas raba,” lausus Kokamägi. “Meil oli koer, kellega käisime rabas jalutamas. Seal elasid ussid ja konnad, loodus oli ehe.”
Nüüd on Kokamäe sõnul Lasnamäele palju juurde ehitatud ja linnaosal hoopis teine nägu. “Kõik on ilus ja korras  ja keegi ei usugi, et kord oli nii hull aeg ka,” mainis ta. “Kes on linnainimese hingega, see vist elab praegu rõõmsalt Lasnamäel. Kõik poed ja muu vajalik peaks olema käe-jala juures.”

Lasnamäe linnaosa 30. aastapäeva puhul korraldabki linnaosavalitsus muude ürituste kõrval elanikele tasuta loenguid Lasnamäe ajaloo kohta. “Piisab kasvõi põgusast jalutuskäigust linnaosas, et aru saada: 30 aastat tagasi elasime sootuks teistmoodi,” ütles ajalooloengute pidaja Ivan Lavrentjev. “See, mis mõnele on hiljutine mälestus, on osale noorematele juba ajalugu. Sellest räägimegi.”

Linnaosavanem Julia Jurtšenko sõnul oli Lasnamäe loomulikult olemas juba varem kui 30 aastat tagasi. “Lihtsalt taasiseseisvunud Eesti pealinna linnaosana on ta eksisteerinud nüüd juba 30 aastat ja seda me nüüd ka tähistame,” lausus ta. “Inimese elus on juubel õige aeg heita pilk minevikku ning teha plaane tulevikuks. Nii soovime meiegi linnaosa juubeli puhul tuua välja mitte ainult seda, mis meil on olemas ja kuhu me pürgime, vaid tutvustada ja tuletada meelde ka linnaosa ajalugu.”

30. sünnipäeva puhul kingib linnaosavalitsus koolidele  töövihiku, mille 20 ülesannet aitavad õpilastel tutvuda oma linnaosa ajalooga. Lasnamäe muuseumi töövihik on eelkõige abiks ajalooõpetajatele, kuigi sobib hästi ka ühiskonnaõpetuse, geograafia jt ainete õpetamiseks.

Filmikontsert ja mänguhommikud

Juubeli programm pakub linnaosavanema sõnul üritusi igale maitsele.  “Filmikontsert tõotab tulla väga ilmekas ning olen kindel, et külalised saavad tõelise muusikaelamuse osaks,” ütles ta.
Linnaosa juubeliprogramm “Lasnamäe 30” kestab maist septembrini ning hõlmab üle 50 eri tegevuse ja ürituse. Suurem osa programmist on jagatud sarjadeks. Näiteks on olemas laste mänguhommikute sari, ekskursioonide sari, jalgpallitreeningute sari, pargikontsertide sari. Programmist leiab ka linnaosa sotsiaalkeskuse, noortekeskuse, spordikompleksi, lastekeskuse ja Lindakivi kultuurikeskuse tegevusi, mis on pühendatud linnaosa juubelile. Programm lõpeb 2. septembril Eestis enneolematult suurejoonelise  kontserdiga Pae pargis. “Võin juba nüüd öelda, et sellist kontserti ei ole Eestis varem toimunud,”  kinnitas Jurtšenko.

Lisaks juubeliprogrammile on tänavu tulemas ka kõik traditsioonilised Lasnamäe üritused: jaanipäev, laadad, pirukafestival. Järgmine traditsiooniline suurüritus, Pae pargi rahvajooks, on kavas juba 25. mail.
Täpsem info ürituste ja tegevuste kohta on leitav linnaosa kodulehel www.tallinn.ee/lasnamäe, sotsiaalmeedias www.facebook.com/Lasnamae ja linnaosa lehes mõni aeg enne ürituse toimumist.

ANNI ARRO: Lapsepõlve kodutänav Lasnamäel kannab nüüd minu nime

“Maja lähedal oli raba ja seal oli tunne nagu maal. Kui me toonasele kodutänavale elama asusime, siis oli see veel päris linna serv,” meenutas kokk Anni Arro oma lapsepõlve Lasnamäel. “Meie lähedal elasid mustlased ja neil oli isegi lehm, kes sõi paneelmaja ees rohtu.”

Oma lapsepõlvest Lasnamäel meenuvad Arrole kunstnikele mõeldud stuudiokorterid, millest ühes ta ka oma vanematega elas. “Meie korter oli läbi kahe korruse. See oli natuke nagu kultuurikeskus heas mõttes. Meil käis palju kunstnikke, muusikuid ja kirjanikke külas. Vaatamata sellele, et ümbrus oli üsna trööstitu, oli meie kodus elu ikkagi väga ilus ja kirev.”

Õues laiusid paekiviväljad ja suured majamüürid. “Ega lapsi toona üksinda välja ei lastudki. Seal oli ikka päris metsik elu, polnud õieti korralikke teidki. Ei olnud rohealasid, mänguväljakutest rääkimata,” meenutas Arro. “Õieti ei olnud seal peale majade midagi. Maja lähedal oli raba ja seal oli tunne nagu maal. Kui me sinna elama asusime, siis oli see veel päris linna serv. Meie lähedal elasid mustlased ja neil oli isegi lehm, kes elas  maja ees. See vaatepilt oli päris jabur. Suur paneelmaja ja selle kõrval ilus musta-valgekirju lehmake. Küllap nad arvasid, et saavad turul piima müüma hakata. See meenutas päris agulielu kohe. Mäletan, et seal paekivide vahel hakkasid esimesena kevadel õitsema paiselehed. Muud midagi seal eriti ei kasvanudki.”

Nõukogude ajal asus maja, kus Arro elas, revolutsionääride Lumiste ja Kullmanni nime kandnud tänavate nurgal. “Nüüd asub minu endine kodumaja Anni tänaval. See on minu nimi, mis seisab mitmes kohas suurte tähtedega maja fassaadil,” rääkis Arro. “Olen end selle taustal pildistanud. Mõjub väga humoorikalt, et mina elasin kunagi majas, mille peal on nüüd mitu korda minu nimi suurelt. Nüüd on need majad Lasnamäel korda tehtud, kõik on väga muutunud võrreldes selle ajaga, mil mina seal elasin.”