Linnal asus Veskimetsas oma mõis ja veski, mille tööst saadud rahaga maksti palka nii raeametnikele kui ka õpetajatele.

Vanemad inimesed ehk mäletavad veel, et 1983. aasta juunini asus loomaaed Kadrioru ääres Lasnamäe nõlva all. Loomaaia praeguses paigas Veskimetsas olid aga hoopis sõjaväelaod.
Veskimetsa ajalugu mahukas ja rikkalik. Kõigepealt – millest tuleneb see kohanimi? Kopli lahe tuul on looduslikul künkal puhunud peaaegu lakkamatult. Niisiis asus seal Haabersti mõisale kuulunud tuulik. Haabersti mõis eksisteeris juba 16. sajandi lõpul ning see oli eriline, sest kuulus linnale. Linna talupojad jahvatasid siin teraviljast jahu, mille eest saadud rahaga maksti osa linnatöötajate palkadest – alates raekoja ametnikest ja lõpetades gümnaasiumiõpetajatega.

Varjupaik vigastatud sõduritele

Selle linnamõisa koosseisu kuulusid Fismeistri, Jõeküla, Järvaküla, Kadaka, Kakumäe, Õismäe, Mustjõe ja Pikaliiva küla, kelle talupojad siis mõisa heaks tööd tegid. Kohustusena tuli teha linnale 36 teopäeva hobusega. Põlluharimise kõrval püüti kala Harku järvel ja merel. Talupojad aitasid ka mitmete töödega linnas. Raivo Pullati uurimuses “18. sajandi linnarahvastik” on kirjas 1754. aasta septembris-oktoobris koostatud Haabersti mõisa elanike nimekiri. Selle järgi elas linnamõisas 60 majaperemeest, 81 last ja saksa teenijat ning 15 mittesaksa teenijat. 156 inimest moodustas 2,4% kogu tolleaegsest Tallinna elanikkonnast. Haabersti linnamõisas polnud talupoegadel vaja mõisniku omavoli ja peksu karta, sest seal kehtis linnaõigus.

Raske öelda, millal Veskimetsale nime andnud tuulik oma töö ja pärast seda olemasolu lõpetas. Kahjuks pole tänaseni säilinud fotosid ega visandeid.

Nimi aga jäi ning selle põlistamiseks veeti 1997. aastal Saaremaalt loomaaia sissepääsu lähedale taas tuulik. Selle pani püsti laevamehaanik Johannes Tõrs. Loomaaia juhtkond lootis, et veski abil saab ka loomasöödaks teravilja jahvatada. Veski seisis loomaaia sissepääsu juures künkal üle kahe aastakümne, kuni puhkenud vaidluste tulemusena viis omanik Tõrs selle 2018. aastal Lagedile erasõjaväemuuseumi territooriumile. Tallinna Veskimetsast jäi taas vaid üks nimi.

Aga põikame korraks veel enam kui saja aasta tagusesse aega. 1915. aasta sügisel oli Paldiski maantee äärne küngas tavatult rahvarohke: maamõõtjad ja geodeedid uurisid hoolega ala Haabersti mõisa vastas.
Esimene maailmasõda venis ning ohvrite arv kasvas, nagu ka rindelt vigastatuna naasvate soldatite arv. Revali linnavõim otsustas: sandistatud sõdurite ja nende pereliikmete majutamiseks tuleks mõnda lähimasse eeslinna rajada spetsiaalne varjupaik. Valik langes Veskimetsa kandi künkale.

“Valdavalt tammemetsaga kaetud Veskimäest ida pool jääb 12 aakri suurune krunt, mille nõlval asuks varjupaiga hooned,” seisab projekti saatekirjas. Autorid ei täpsustanud, miks see sinna luua plaaniti. Samas lisasid nad, et pinnas on üsna haritav ehk sobib juurviljaaedadele, millest uusasukad toituks.
Arendus pidi kavandatama ümber ümmarguse väljaku, mille keskele oli plaanis rajada koht laste mänguväljaku korrastamiseks. Küla keskusest Paldiski maanteele viiv tee pidi ääristatama puudega.
Kokku plaaniti koloonia territooriumile ehitada neli maja peredele mõeldud korteritega, kaks poissmeeste korteritega maja, 36-toaline hostel ühise söögitoa ja lugemissaaliga ning lisaks veel eraldi pesumaja ja saun.

Kõik oleks ehitatud toonase moodsaima stiili järgi. Haabersti mõisa lähiümbruse metsane ala oleks mõne aastaga saanud hoopis teise näo. Ajalugu määras aga teisiti: peagi halvenes olukord Vene impeeriumi rinnetel kiiresti, siis puhkes revolutsioon ja plaan jäigi ellu viimata.

Hinnatud pikniku- ja matkakoht

Kahe ilmasõja vahel oli Veskimetsa linnarahva seas hinnatud ajaveetmiskoht. “Selle hooaja esimene retk loodusesse on Veskimetsas!” reklaamis Päewaleht 1939. aasta juunis. “Metsas on avatud rikkalik puhvet.”
Kaks aastat varem ajalehe Esmaspäev lehekülgedel ilmunud ülevaade pealinna lähiümbruse nädalavahetuse puhkusekohtadest kinnitab, et Veskimetsa ei jää palju alla Pirita ja Nõmme lemmikutele. “Erilist tähelepanu köidab siin ennekõike lopsakas lehtmets, mida Tallinna lähistel harva kohtab,” kirjeldas reporter. “Kõrge ja kuiv küngas sobib ideaalselt jalutuskäikudeks ja piknikuks.”

Ajakirjanik soovitas tõelistel loodusetundjatel minna Veskimetsa võimalusel argipäeviti, kui siin on vähe jalutajaid. Siis võib metsas kohata jänest või nurmkana ja nautida kümnete linnuliikide laulu. “Pühapäeval avaneb täiesti erinev pilt,” jätkas ajaleht. “Veskimetsa on täis karastusjooke, hapukurki, võileibu, jõllitavaid inimesi ja üksinduse armastajatele jäävad vaid väiksed lagendikud põõsaste vahel.”

Puhkajad jõid roheluses ka kangemaid jooke. Nii registreeriti ajalehe Kaja andmetel 1934. aasta juuni ühel nädalavahetusel Haabersti mõisa lähedal metsas kaks kaklust vigastustega. Sündmuskohale saabunud politseinikud selgitasid välja, et mõlemal juhul kaklesid omavahel vennad ning kannatanud haiglasse viinud kiirabitöötajad nimetasid juhtunu põhjuseks joovet.

Nõukogude ajal Veskimetsa populaarsus loodusmatkade kohana langes. Lasteleht Säde kirjutas aga sealsetest kooliklassidega väljasõitudest kuni 1950. aastate keskpaigani. Siis aga rajati Veskimetsa mereväe laod ning pühapäevastele jalutuskäikudele nende läheduses ei tasunud mõeldagi.

Veel 1962. aasta kevadel kirjutasid ajalehed, et arhitekt Jekaterina Veršovskaja asus Tallinna loomaaia tulevikku kujundama. See, et puuride ja linnumajade korrastamine Kadriorus oli ajutine meede, polnud tol ajal kellelegi saladus. Ja Veskimetsas olid nii loomade kui ka külastajate tingimused palju avaramad, vabamad ja mugavamad. Uues kohas avas loomaaed oma värske ja stiilse värava siiski alles 26. juunil 1983.