Võrreldes talvega, kui Tallinna kiirabid pidid haiglatesse patsientide edasi andmiseks sabas seisma, on olukord mõnevõrra parem. Kuid endiselt tekib Ida-Tallinna Keskhaiglas vahel kiirabidest järjekord ning EMO arstid peavad kõikjal nii kaadrinappuse kui ruumipuuduse tingimustes tegelema ka perearstide tööga. „Selleks et erakorralise meditsiini keskust saaks suurendada, on vaja teha olulisi lisainvesteeringuid ja juurdeehitusi,“ märkis Lääne-Tallinna keskhaigla juht Arkadi Popov.

Talvel tekkis haiglates nokk kinni-saba lahti olukord: EMOst ei olnud sageli võimalik patsienti mõnda teise osakonda edasisele ravile saata, sest kõik kohad olid täis.

See oli omakorda põhjustatud asjaolust, et järelravi või õendusabi osakondades valitses samuti kohtade puudus. Lisaks ei ole kuhugi kadunud juba palju aastaid kestev probleem, et EMOdesse lähevad inimesed, kes ei saa kätte oma perearsti ja kelle tervisemure tegelikult ei vaja kiiret abi.

Nõnda pidi talvel iga kolmas pealinnas kiirabiga haiglasse viidud patsient pidi ootama sinna pääsemist kauem kui määrusega ette nähtud 30 minutit. Nüüdseks on olukord tänu ümberkorraldustele ja tervisekassast tulnud lisarahale paranenud. Ent kui kasutada haiglate triaažisüsteemil põhinevat liigitust patsiendi seisundi kohta, pole erakorralise meditsiini olukord enam eluohtlik ehk oranž. Kuid vajab siiski endiselt nii diagnostikat kui ravi.

EMOde suurendamine üksi ei aita

Kui talvel kajastus EMOde mure peamiselt kiirabide sabas seismises, ja halvematel juhtudel tuli haige viia mõnda maakonnahaiglasse, kus leidus vabu võimalusi, siis viimasel ajal kaebavad sageli pikkade järjekordade üle omal jalal abi otsima tulnud inimesed. Sotsiaalmeedias on viidatud ootesaalide rahvarohkuse üle, ja et halva enesetundega tuleb tunde oodata.

Just ise kohale tulevad inimesed aga moodustavad põhilise osa EMO patsientidest. Tervise Arengu Instituudi andmetel pöördub üle 70% EMO patsientidest sinna otse või on siis omaste või sõprade toodud. Kiirabiga sõidutatakse kohale umbes 20%. Ülejäänud on siis kas politsei saatel saabujad või teistest raviasutustest suunatud patsiendid.

Peaminister Kaja Kallas ütles 10. mail Riigikogu infotunnis saadik Aleksandr Tšaplõgini arupärimisele vastates, et esialgsed lahendused EMOde koormatusele leiti veebruaris.

Aruteludes sotsiaalministeeriumi, haiglate ja kiirabi esindajatega lepiti Kallase sõnul kokku, et haiglad optimeerivad sisemist töökorraldust. Seda oleks vaja, et kiirendada patsientide viimist erakorralise meditsiini osakonnast edasi: raviosakonda.

Lisaks on Tervisekassa alates 1. aprillist 2023. andnud haiglatele lisaraha just lisavalveringide jaoks ja täiendava triaažiõe töötasu. Triaažiõde otsustab erakorralise meditsiini osakonnas, kellega on kiire ja kellega on rohkem aega. Valveringi all aga peetakse silmas, et erinevate erialade arstid käivad kohapeal vajadusel EMO kolleege nõustamas.

Tööle on pandud ka Terviseameti staabivalve, mis peaks siis saatma kiirabi patsiendiga sellesse haiglasse, kus pole järjekorda või saab kiiremini abi.

Võrreldes jaanuari-veebruariga on pilt tõe poolest nüüdseks paranenud ja inimesi aidatakse rutemini. Kuid nõnda nagu möönis Lääne Tallinna Keskhaigla juht Arkadi Popov, pikemas vaates on vaja tõhusamaid meetmeid.

„Üheks murekohaks, millele kiiret lahendust ei ole, on erakorralise meditsiini keskuse ruumid, mis on erakorralise töö mahu kasvades jäänud kitsaks,“ ütles Popov. „Praegused ruumid projekteeriti ja ehitati aastatel 2005-2007. Kui 2004. aastal oli Lääne-Tallinna Keskhaiglas erakorralisi pöördumisi ca 6800, siis 2022. aastal oli pöördumiste arv üle 20 000. See arv on märkimisväärselt kasvanud, kuid ruumid on endiselt samad. Oleme keskuses töötava personali arvu suurendanud nii palju kui võimalik, aga lõpmatuseni ei saa seda teha, sest piiriks on voodikohtade arv. Voodikohtade arvule seab aga omakorda piirangud ruumide suurus. Teisisõnu, selleks et erakorralise meditsiini keskust saaks suurendada, on vaja teha olulisi lisainvesteeringuid ja juurdeehitusi.“

Sellega omakorda aga käivad Popovi sõnul käsikäes teised küsimused nagu labori ja radioloogia võimekuse ning haigla voodifondi kasvatamine.

Tavaliselt jõuab erakorralise meditsiini keskusesse rohkem patsiente esmaspäeviti ja reedeti ning vahetult pärast riigipühi. Just nendel aegadel võivad ootejärjekorrad olla tavapärasest pikemad.

Järjekord siis, kui korraga rohkem kiirabisid

Popov märkis veel, et olenemata päevast määrab EMO-sse pöörduja ooteaja pikkuse, kui tõsine on patsiendi seisund.

Kui seisund on eluohtlik ehk tegemist on nii-öelda punase triaažikategooria patsiendiga, tuleb talle anda arstiabi kohe, olenemata sellest, kas ta pöördub EMO-sse kiirabiga või tuleb ise.

Samas pöördub EMO-sse Popovi sõnul endiselt ka neid inimesi, kelle seisund ei vaja erakorralist sekkumist – need on nii-öelda rohelise ja sinise triaažikategooria patsiendid. Nende patsientide ooteaeg kuni arsti vastuvõtuni võib ulatuda „rohelise“ kategooria patsientidel kuni kolme ja „sinistel“ kuni kuue tunnini.

Päevasel ajal korraldab erakorralise meditsiini keskuse ülemarst operatiivselt patsientide logistikat, et EMO-sse saabunud patsientide vastuvõtt kulgeks sujuvalt. Lisaks sellele on Popovi sõnul Lääne-Tallinna Keskhaiglas lähitulevikus plaanis luua eraldi operatiivjuhi ametikoht ning ka võimestada haigla vastutava arsti rolli.

Mis puudutab Ida-Tallinna Keskhaiglat, siis sealgi ei ole erakorralise meditsiini keskusesse pöördujate arv võrreldes talvega oluliselt vähenenud: keskmiselt 160-200 inimest ööpäevas.

„Kiirabi järjekordasid on natuke vähemaks jäänud, kuid neid siiski tekib, eriti, kui kiirabisid tuleb palju,“ ütles Erakorralise Meditsiini Keskuse (EMK) juhataja Kristiina Mäemets. „Kiirabide tulek ei ole ühtlaselt päeva peale ära jaotatud, vaid neid võib suur hulk saabuda ühe väikese perioodi jooksul, mis põhjustabki järjekorra. Teeme paremat koostööd osakondadega, et patsiendid, kes vajavad haiglaravi, liiguksid kiiremini EMO-st osakonda. Kuid ainult erakorralise meditsiini keskuse põhiselt ei ole võimalik kiirabi järjekorda likvideerida. Perearsti kättesaadavuse paranemise osas pole muutusi. Palju patsiente veedavad aega EMK-s sotsiaalsetel põhjustel – ka see pool pole muutunud.“

Perearstide valvekeskus võiks tegeleda triaažiga

EMOde tööga seotud arstid räägivad juba väga palju aastaid, et liiga palju tuleb tegeleda inimestega, kes ei vaja erakorraliselt kiiret abi. Sotsiaalministeeriumist on sel kevadel teatatud soovist käivitada esialgu prooviks valvekeskus, kuhu inimesed saaksid oma tervisemuredega pöörduda kui nad perearsti visiiti ei jõuta ära oodata, kuid EMO-sse pöördumiseks pole seisund piisavalt kriitiline. Seega peaks valvekeskus EMO järjekordi leevendama.

Teisalt pole teada, kuidas leida nendesse valvekeskustesse lisatööjõudu olukorras, kus niigi on üle riigi kokku puudu sadakond perearsti, ja eriti kehv on lugu kaadriga muidugi maapiirkondades. Praegu töötatakse valvekeskuste kontseptsiooni välja, kuid ametlikult pole öeldud, millal see tööle võiks hakata.

Kui kasutada perearstide juhi Le Vallikivi sõnu, siis on perearstinduse kriis kestnud sama kaua kui 30 aastane sõda. Kas ja kuivõrd loodavad valvekeskused inimesi aitavad, on keeruline isegi arvata.

MTÜ Eesti Noored Perearstid juhatuse liikme Anu Parvelo sõnul annaksid valvekeskused tulemuse, kui need ei töötaks eraldi, vaid toimiksid koostöös perearstide ja EMO süsteemiga.

See tähendaks põhimõtteliselt, et valvekliinikust on võimalik teada anda perearstile, et vajalik on täiendav visiit näiteks järgmisel tööpäeval või on võimalik patsient edasi suunata EMOsse. Taolise valvekeskuse üheks missiooniks oleks patsientide triaaž ja nõustamine telefonitsi, et kui pole otseseid ohusümptomeid, mida siis edasi tuleks teha.

Parvelo tõi näiteks kõrvavaluga viieaastase lapse: tegemist võib olla viirusega, mida saab ravida kodusel teel valuraviga, praegu on aga emal ainus teadmine, et kui perearsti kiiresti kätte ei saa, tuleb helistada 112 või minna EMOsse. Tänaseni on muide kõrvaldamata juba palju aastaid räägitud puudujääk, et kui inimene on saanud abi EMOst, ei saa sellest perearst teada, sest tema jaoks kuhugi märget ei teki.

EMOde koormus on aasta-aastalt kasvanud ja juba see näitab üha süvenevat kriisi meditsiinis.

EMO patsientide arv üha suurem

Näiteks 2017. aastal pöördus EMOsse üle Eesti kokku umbes 300 000 inimest 462 000 korral. Nende suurte arvude taustal tasub meenutada, et EMO eesmärk on siiski aidata inimesi vaid ägeda haigestumise, trauma või mürgistuse korral.

Aastal 2022 oli tegemist juba märksa suuremate numbritega. Tervise Arengu Instituudi andmetel vajas erakorralist meditsiiniabi mullu ligi 100 000 kuni 14-aastast last ja ligi 400 000 vähemalt 15-aastast inimest. Nende arv oli aastaga kasvanud vastavalt 31 ja 8 protsenti.

Üsna ilmselt peegeldub üha kasvavates numbrites, et inimestel on järjest raskem nii pere- kui eriarstide vastuvõtule pääseda. Tallinna keskhaiglate EMOd tooks praegustest iganenud oludest kaasaega uue Tallinna haigla valmis ehitamine, kuid seda projekti ei toetanud eelmine ega toeta praegune riigivalitsus. Tallinn viib uue suurhaigla projekteerimise küll lõpuni, ent kuni riik ehitust rahaliselt ei toeta, ei saa suure kulukuse tõttu omavalitsus üksinda ehitama asuda. Uue haigla rajamine maksab umbes 600 miljonit eurot, mis võiks võrdselt jaguneda linna ja riigi vahel.