“Inimene võtab mingid ülesanded ette seepärast, et tal on selleks sisemusest tulev soov – ChatGPT saab aga lihtsalt ülesande ning lahendab selle olemasoleva info baasil. Puudu jääb aga sisemine sund ise midagi loovat ja uut välja mõelda,” rääkis neuroteadlane Jaan Aru start-upi ja tehnoloogiafestivalil Latitude59 sellest, kuivõrd suudab või ei suuda tehisintellekt inimmõistust asendada.

Tehisintellekt tungib üha hoogsamalt meie kõigi ühisesse igapäevaellu – alates lastest kuni tööealise elanikkonnani välja. Viimasel ajal on eriti palju räägitud uudsest tööriistast nimega ChatGPT, mis suudab pelgalt märksõnade ja ideekäikude abil terveid pikki, mõtestatud tekste genereerida.

Kõik see omakorda tekitab mitmesuguseid küsimusi. Näiteks – kui tehisintelligent suudab inimesest kiiremini intellektuaalseid ülesandeid lahendada, kas meid endid siis ülepea vajataksegi enam? Või kuidas mõjub meie ajudele see, kui me mõtlemise ja konstrueerimise tööd enam tegema ei peagi – piisab vaid käsklusest ning põhjalikud analüüsid pannakse kokku loetud minutite jooksul?

Seepärast küsivad paljud, kas kätte on jõudnud ulmekirjanike poolt ammu ette ennustatud aeg, kus tehisintellekt ehk AI tuleb ja asendab inimese. Neuroteadlase Jaan Aru sõnul ChatGPT inimesega võrdväärseks loovuseks tegelikult siiski veel võimeline pole – küll aga peaksime me kõik uutesse infotehnoloogia tööriistadesse tähelepanelikult suhtuma kuna kahtlemata on tegemist tehnoloogiatega, mis mõjutavad ühelt poolt meie elu, teisalt aga ka inimliigi kui sellise arengut üldse.

“Mind huvitavad antud teema puhul eeskätt kolm küsimust,” rääkis Aru start-upi ja tehnoloogiafestivalil Latitude59. “Mis asi on loovus kui selline, kuidas uued tehnoloogiad meie aju mõjutavad ning mida me lõppkokkuvõttes nende uute tööriistadega ülepea teha saaksime.”

Loovuse väline ja sisemine aspekt

Aru sõnul ei tähenda loovus ainult kunstilisi ja kirjanduslikke väljendusavaldusi, vaid eeskätt võimet esile kerkivatele probleemidele uusi lahendusi leida. “Loovuse vallandumisel on kaks osa – üks on nii öelda väline sisend, teine aga sisemine motivatsioon,” selgitas teadlane. “Ehkki ChatGPT-l võib olla äärmiselt hea ligipääs kõikvõimalikule välisele sisendile – eeskätt siis faktilise informatsiooni näol – , puudub sel tööriistal samas igasugune sisemine motivatsioon. Inimene võtab mingid ülesanded ette seepärast, et tal on selleks sisemusest tulev soov – ChatGPT saab aga lihtsalt ülesande ning lahendab selle olemasoleva info baasil. Puudu jääb aga sisemine sund ise midagi loovat ja uut välja mõelda.”

Just seda “sisemise sunni” osa peab Aru aga äärmiselt oluliseks, osutades muu hulgas sellistele loojatele nagu näiteks Picasso või J. K. Rowling. “Ühelt poolt aitasid neid loojaid edasi teadmised oma erialast. Teiselt poolt ärgitas neid aga mingit laadi soov ka ise midagi uut luua ning niimoodi maailma mõjutada. Selline võime AI-l paraku puudub. Kui ChatGPT nii öelda rahule jätta, siis ei tule sealt mingeid analüüse või loomingut. Inimesel võivad aga just sellistel mõtte vaba triivimise momentidel tulla tõeliselt suurepärased ning pikas perspektiivis kogu maailma edasiviivad ideed.”

Seepärast on ka AI-tehnoloogia baasil arendatud tööriistad – nagu ChatGPT – ühelt poolt tõepoolest väärtuslikud – seda aga ainult nii kaua, kuni sisend ja motivatsioon tuleb ikkagi inimeselt ning tööriista kasutatakse vaid selleks, et tehtavat tööd lihtsustada ja sellega kiiremini toime saada. Hoopis teine on olukord aga näiteks töö- või koolisituatsioonis.

“Kui meil on õpilane, kellele sisemise sunni mingit ülesannet lahendada annab õpetaja, välise töö teeb ära aga ChatGPT, siis jääb täiesti puudu see osa, kus õpilane midagi ise teeks ja niimoodi edasi areneks. Sama puudutab ka töökeskkonda,” selgitas Aru. “Kui selline olukord pikka aega valitseb, siis hakkab meie loovus ja võime iseseisvalt ideid genereerida ning neist vaimustuda kahjuks kannatama.”

Ühelt poolt tahe tegutseda, teiselt poolt iha laiselda

Selline oht on praeguses olukorras kerge tekkima, kuna samavõrra, kui on inimesel sisemine sund teha “midagi uut” ja sellega “maailma muuta”, siis on seal kõrval ka soov laiselda ja mugavleda, andes puhkust nii oma ajule kui kehale ning loobudes millegi “uue” genereerimisest täielikult.

“Suured korporatsioonid on juba välja selgitanud, kuidas sinimlikku laiskuseosa ära kasutada selleks, et teha inimesest oma infosisendi sõltlased ja nende pealt seeläbi raha teenida,” nentis Aru. “Seepärast peame mõistma – kõiki neid uusi tööriistu võib kasutada ja neist on kindlasti palju abi, aga samal ajal peame olema ka teadlikud sellest, mida ja milleks me mingeid ülesandeid AI-le anname ja mida me lõppkokkuvõttes ikkagi iseseisvalt saavutada tahame.”

Ajuteadlane tõi näiteks lapsed. “Ühelt poolt on nad väga arenenud õppimisvõimega, aga teiselt poolt pole lastel veel välja arenenud kindlaid sisemisi väärtushinnanguid ning kirge mingi spetsiifilise teema või eriala vastu,” rääkis ta. “Kui nüüd õppimise- ja arenguprotsessis anda neile tööriistad, mis kogu mõtlemise töö nende eest ära teevad, siis ei pruugi lapsed seda oskust kunagi omandada ning ei pruugigi hiljem huvisid ja kirgesid, mis neid sisemiselt motiveeriksid ja tegutsema paneksid, leida.”

Seepärast peaksid AI-põhised tehnoloogiad – nagu ka ChatGPT – olema Aru sõnul sellised, mis abistavad meid küll välise informatsiooni leidmisel, seostamisel ja analüüsimisel, aga samal ajal soovivad inimeselt ka pidevat sisendit selles osas, mida ikkagi teha ja milleks.

“Meil on vaja luua tehnoloogiad, mis toetaksid inimese sisemise loovuse esile pääsemist ning selle juhtivat osakaalu AI-tehnoloogiate kasutamisel,” tõdes ta. “Hetkel meil veel selliseid tehnoloogiaid pole, aga me peaksime kasutama üheskoos oma kreatiivsust, et need tööriistad luua ning kasutusse võtta. Tehnoloogia saab inimkonda aidata, aga ühtlasi peab see võimaldama meil õigel ajal oma mõtlemisoskust kasutada ja seda ka arendada.”

Jaan Aru on Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudi kaasprofessor. Aru on ka tähelepanupsühholoogiat ja teadvuseteadust käsitleva raamatu “Tähelepanu ja teadvus” kaasautor, samuti populaarteaduslike “Ajast ja arust” ning “Loovusest ja logelemisest” raamatute autor. Tartu Ülikoolis annab ta 2022. aasta sügissemestrist ainet nimega “Tehislik ja loomulik mõistus”.