„Aga mida tegi seepeale mu kaaslane, kohalik kütt ja kalamees? Ei midagi enamat ega vähemat, kui et tõmbas mu magamiskoti luku lahti ja hakkas mind kõditama. Seejärel ärkasid ka kõik teised üles ja peagi kõditasime üksteist üheskoos naeru lagistades, kusjuures peale viitteist minutit kõditamist polnud mitte kellelgi enam külm. Vastupidi, telgis oli soe nagu saunas,“ rääkis maadeavastaja Nicolas Dubreuil polaarelanike loovast ellujäämisvõimest start-upi- ja tehnoloogiafestivalil Latitude59.

Maadeavastaja ja seikleja Nicolas Dubreuil oli vaid 18 aastane, kui ta esimest korda Kanada pealinnast Vancouverist Alaska suurimasse linna, Anchorage´i matkas. Sellest ajast saadik on Dubreuil veetnud igal aastal rohkem kui kaheksa kuud polaarjoone lähedal, kus ta on rännanud nii kajakiga, suuskadel, kelgukoerte abiga, jalgsi ja isegi vee all. Lisaks korraldab mees ekspeditsioone ka teistele, olles juhtinud nii sportlasi, teadlasi, filmi-võtterühmasid kui koguni liikumispuudega inimesi läbi Alaska, Siberi, Antarktika ja Gröönimaa.

„Kakskümmend aastat tagasi käisin Eestis esimest korda, sõites Tallinnasse jalgrattaga otse Pariisist,“ rääkis Dubreuil Kultuurikatlas toimunud start-upi- ja tehnoloogiafestivalil Latitude59, kuhu teda oma erakordset elukogemust jagama kutsuti. „Nüüd, uuesti teie linna külastades ei tundnud ma seda alguses enam äragi. Ma ei tea täpselt, kuidas te seda tegite, aga kogu linn on täielikult muutunud ja nagu mõni teine koht lausa.“

Ehkki hariduselt on Dubreuil arvutiteadlane, siis on tema tegelikuks kireks hoopis avastusrännakud maailma kõige ekstreemsematesse paikadesse. Muu seas on maailmarändur kolm korda põhjanabal käinud ning eksinud ära hiiglasliku jäämäe sees, kuhu koos oma kaaslastega uurimisretkele sukelduti, pärast aga suunataju täielikult kaotati.

„See oli tõeliselt õudne kogemus, aga pääsesime siiski eluga,“ meenutas Dubreuil.

Esimese elu lõpp ja uue algus

2001. aastal juhtus maailmaränduriga aga midagi, mis muutis kogu tema eluvaadet ja asjadest arusaamist. Enne seda oli Dubreuil käinud ekspeditsioonidel justkui sõjaväeoperatsioonidel, mille iga liigutus ja samm peavad olema täpselt läbi kaalutud ning mõtestatud.

„Olin otsustanud, et kohalikke pole mõtet usaldada – kui küsisid neilt, kas homme tuleb halb ilm, siis kinnitasid nad, et jah, väga halb. Kui proovisid aga teistpidi ja pärisid, et äkki tuleb hoopis hea ilm, siis noogutasid nemadki pead ja kinnitasid hoogsalt, et jah – pidavat väga hea tulema,“ meenutas Dubreuil anekdootlikke mõttevahetusi pärismaalastega.

Vastavalt nendele arusaamistele valmistuti tolgi aastal ekspeditsiooniks tõsiselt. „Iga meie liigutus oli kalkuleeritud, alates ilmast kuni täpse rännutrajektoori ning toiduvarude kasutamiseni välja. Ometi juhtus selline lugu, et keset rännakut, kui parajasti jääd kontrollisin, avastasin ootamatu kohkumusega, et seda on seal vaid paari sentimeetrine kiht. Hakkasin siis aeglaselt taganema ning andsin tagantpoolt tulijatele selleks samuti märku, aga juba hakkaski jää lagunema ning me kõik varisesime jäisesse vette. Teised olid minu küljes ju julgestusköiega kinni.“

Pärast mõnda aega kestnud ühist ellujäämisheitlust otsustas mees oma rännuriietest sõna otseses mõttes välja ronida, et kaaslased saaksid tagasi pöörata ega läheks koos temaga põhja. „Ujusin jäises vees paljalt nagu hüljes,“ meenutas ta. „Iga kord, kui üritasin välja ronida, hakkas jää uuesti pragunema ja ma varisesin uuesti sisse. Olin üsna kindel, et nüüd ongi kõik,“ rääkis mees.

Hakkas kalurite ja küttidega elama

Tänu suurepärasele tervisele ja õnnelikule saatusele pääses Dubreuil lõpuks siiski kuivale maale tagasi ning jõudis viimaks ka uuesti inimeste juurde. Veelgi enam – mees tervenes oma katsumusest täielikult, ehkki oli arstide sõnul nendeni jõudes täiesti läbi külmunud. Ehkki Dubreuil´e öeldi alguses, et amputeeritakse nii tema käed kui jalad, siis pääses mees imelisel kombel sellestki saatusest.

„Arstid ütlesid, et jäin ellu ja pääsesin tervete käte ning jalgadega tänu sellele, et ma pole kunagi alkoholi suhu võtnud ega ühtegi sigaretti suitsetanud,“ rääkis mees.

Pärast nappi eluga pääsemist jäi juhtunu Dubreuil´i aga painama, kuni mees otsustas minna elama Gröönimaa äärealadele – sinna, kus käivad koos vaid kohalikud kalurid ja kütid. „Ma tahtsin teada, kuidas nemad sellise eluga ikkagi hakkama saavad. Minuga juhtus ju õnnetus, millest napilt pääsesin, lausa täppisteaduslikele ettevalmistustele vaatamata,“ rääkis ta. „Kui varem olin kohalikesse suhtunud nii, nagu nemad ei teakski polaaraladel ellu jäämisest midagi, siis nüüd tahtsin teada saada, kuidas need inimesed ikkagi ellu jäävad. Kuidas nad rändavad oma algeliste vahenditega polaaraladel, kütivad jääkarusid ja vaalasid ning tulevad peale kõike seda ikkagi oma perekondade juurde tagasi.“

Koos küttide ja kaluritega polaaraladel elades sai Dubreauil peagi aru, et tegelik ellujäämine ei sünni mitte sajaprotsendise täpsusega arvestatud kalkulatsioonidest ja täpselt mõõdetud toiduportsjonitest, vaid hoopis millestki muust.

„Üks esimesi taipamishetki oli siis, kui koos kolme küti ja kaluriga ühises telgis elama hakkasin. Ühel esimestest öödest külmetasin lausa niimoodi, et hambad lagisesid. Lõpuks küsis mu kaaslane, kas mul on külm – mina vastasin, et on jah. Ise juba mõtlesin, kuidas kasutada oma hädaabi-tekki selleks, et sooja saada – nii öelda koostasin täpselt mõõdetud ellujäämisplaani. Aga mida tegi seepeale mu kaaslane, kohalik kütt ja kalamees? Ei midagi enamat ega vähemat, kui et tõmbas mu magamiskoti luku lahti ja hakkas mind kõditama. Seejärel ärkasid ka kõik teised üles ja peagi kõditasime üksteist üheskoos naeru lagistades, kusjuures peale viitteist minutit kõditamist polnud mitte kellelgi enam külm. Vastupidi, telgis oli soe nagu saunas!“

Usalda instinkte ja hoia oma kaaslasi

Just selliste olukordade läbi hakkas Dubreauil mõistma, kuidas kohalikud elanikud rasketes tingimustes hakkama saavad – mitte kalkuleerides ja kõike viimse detailini läbi mõeldes, vaid hoopis instinktidele lootes ja loovust kasutades.

„Oli olukordi, kus ma ei saanud aru, kuidas näiteks teed valiti – mina maitsesin lund ja leidsin oma aru järgi justkui turvalise suuna üles, aga teised hakkasid täpselt teisele poole minema. Kui ma neilt järele küsisin, miks mitte teises suunas minna, siis vastati, et teise suunda mineku suhtes tekib paha tunne. Ja just see tunne, see instinkt ongi see, mida tegelikult sellises olukorras järgida tuleb ja mis juhatab su elusalt ja tervena läbi polaarlagendike koju tagasi.“

Teine oluline tarkus, mida polaaralade elanikud hästi teavad, on see, et üksinda ei saa mitte midagi tehtud. „Kui meil räägitakse, et võimas mees on see, kes üksinda kõigega hakkama saab, siis seal on täiesti teine arusaam,“ selgitas ta. „Üksinda pole sa mitte midagi väärt. Ainult koos teistega saab midagi tehtud ja see tähendab ühtlasi, et kõike jagatakse oma kaaslastega ning ollakse üksteisele ühtse kogukonnana toeks.“

Ka loodust näevad polaaralade elanikud Dubreauil´i sõnul meist teisiti – mitte inimesest lahus oleva ja kaitset vääriva keskkonnana, vaid osana inimesest. Samas üllatas Dubreui´d teiselt poolt jällegi kohalike võime kaasaegse globaalkultuuriga kõigele vaatamata kursis ning kaasas olla.

„Gröönimaa noored lähevad ülsinda kajakiga merele, harpuun kaasas,“ rääkis ta. „Aga samal ajal võib neid näha pärastpoole peol breiktantsu vihtumas – täiesti professionaalselt pealegi.“