“Ärge kartke tulla küsima, siit saab väga head nõu,” kutsub Tallinna muinsuskaitse uus juht Carolin Pihlap muinsuste omanikke abi saama. Muinsuskaitset saadab kohati pisut karmivõitu kuvand, Pihlapi sõnul pole aga ühtegi taolist olukorda, millest poleks võimalik leida väljapääsu: “Restaureerimine ise ei ole keerukas. Kõige keerulisemad on alati inimsuhted. Kui inimsuhteid hoida, küll me leiame siis ka keerulistele muredele lahenduse.”

Tallinna muinsuskaitse pikaaegne juht ja üks tuntumaid Eesti muinsuskaitsjaid Boris Dubovik lahkus ametist veebruari keskel. Tema asemele valitud Carolin Pihlap seab enda sõnul olulisele kohale inimeste nõustamise muinsustega ümberkäimisel. Aga ka selle, et Vanalinn ei muutuks muuseumiks, vaid seal oleks mõnus elada.

Kui Carolin Pihlap on meile Raekoja platsi nurgas asuva muinsuskaitse osakonna raske, keskaegse ukse lukud lahti on keeranud, ei seisa lävel mitte karmivõitu muinsuskaitseametnik, vaid justnagu naabritüdruk. Lahke, lihtsa ja avatud suhtlemisega inimene, kelle puhul tekib tunne, et tead teda juba ammu, ehkki kohtusime tegelikult esimest korda.

Kuidas te muinsuskaitsepisikuga nakatusite?

Elasin lapsena Kadriorus. Käisin lasteaias, mis asus Narva maanteel. Enam seda lasteaeda pole, aga kõik pikad õuetunnid veetsime Kadrioru pargis. Kelgumägi asus otse lossi kõrval. Edasi käisin 21. koolis, kus olid suurepärased ajaloo ja kunstiajaloo õpetajad.

Aga päriselt sattusin muinsuskaitsesse ülikooli ajal, kui õppisin Tartus avalikku haldust. Kohaliku omavalitsuse tööd puudutavad praktikatunnid tegin toonases Tallinna muinsuskaitseametis. Pärast ülikooli läksin tööle küll mitte linna, aga riigi muinsuskaitseametisse, kus olen kogu varasema elu erinevatel kohtadel töötanud. Aga nüüd olen ringiga oma päris esimese töökoha juures tagasi.

Teil on kuulus isa. Kas laulja Tarmo Pihlapi peres käis ka mingi nikerdamine vanade asjade kallal, näiteks putitati mööblit?

Kodus päriselt mitte. Isa poolt anti edasi vaimset pärandit: muusikat, laulu. Vanaema laulis vanaaja laule ja vanaisa oli mul kuldsete kätega. Nii et jah, mind mõjutas vanemate vaimne pärand.

Millega te ise kõige rohkem enda puhul rahul olete, kui rääkida töötamise ajast riigi muinsuskaitses – enne praegust ametit?

Kõige rohkem on rõõmu teinud, kui saad inimestele anda konkreetselt head nõu. Leida häid lahendusi. Vahel tunduvad mõned olukorrad, et ollakse nagu puntrasse jooksnud. Minu kogemus ütleb, et ei ole sellist olukorda, milles ei leiaks lahendust. Peab olema tahtmine!

Alguses on mõne mälestise omanik oma olukorras võib-olla õnnetu, pahane või kimbatuses. Aga pärast oleme leidnud sellise väljapääsu, et kõik on rahul.

Muinsuskaitses on ikka rohkem nõustatud kui karistusi jagatud. See on pigem kuvand, et muinsuskaitse karistab. Jah, eks üks negatiivne emotsioon nõuab vähemalt kümmet positiivset sinna juurde, et seda negatiivset unustada. Uus muinsuskaitseseadus, mis 2019. aastal jõustus, on ametnikule samas andnud väga palju võimalusi paindlikult ja mõistlikult läheneda igale mälestisele ja inimesele.

Millega inimesed siis on seoses muinsustega kõige enam kimbatuses?

Tavaliselt on neil mingi hirm. Et nüüd ma ei tohi oma majas midagi teha, remontimine on hirmus kallis ja keeruline. Tegelikult see enamasti nii ei ole.

Jah, alati ei pruugi kõige standardsem või odavam lahendus sobida. Aga see ei pea ka tingimata olema kõige keerulisem või kallim. Inimene oskab üldiselt väärtustada seda, mida ta teab ja oskab näha. Ja see on asi, millega riigi või linna muinsuskaitsjad saavad abiks olla: tutvustada väärtusi.

Mina usun küll, et keegi ei ärka hommikul mõttega, et täna hakkan kultuuriväärtusi hävitama. Vahel lihtsalt ei teata või ei tunta või ei tajuta neid väärtusena. Vahel on nii, et mingisugune asi jääb natukene raha taha kinni. Meie roll on abi pakkuda ehk siis teavitada, tutvustada, selgitada, millised on väärtused.

Inimesed elavad piltlikult öeldes millegi ajalooliselt hinnalise juures või otsas, aga on nii harjunud, et ei märka ise seda?

Vahel, kui juba su vanaema ja vanaisa on elanud selles korteris, siis oledki kõigega nii harjunud. Aga siis tuleb keegi meie seast ja ütleb, et vaata kui lahe asi! Seda on nii vähe säilinud või sellist teist ei ole. Siis vaatadki teise pilguga – kui väärtust. Seega üks asi on teadlikkuse tõstmine, ja teine on toetuse andmine. Seda me saame pakkuda.

Kas tuleb ette, et näiteks muinsusmaja soetatakse emotsiooniga, ja ei tajuta kaasnevaid piiranguid? Ka seda, kui raske koorem selga võetakse?

Ma ei oleks nõus ütlema, et see on koorem, mis kaela võetakse. Need on väärtused ja võimalused. Ega kõike ei pea ju tegema kohe ja korraga! Õnn on, kui sul on kõige kohe tegemise võimalus, aga tihti seda pole, ja ei peagi.

Täiesti mõistlik oleks näiteks mõnda mõisahoonet või villat tehagi tubade kaupa korda. Ja kõigepealt läbi viia uuringud. Vanade hoonete puhul on eeltöö väga oluline. Sellesse panustatud aeg ja energia tuleb kõik pärast kasuks. Siis tuleb üllatusi pärast vähem ette.

Usun, et kes teadlikult ostavad tänapäeval mälestise, ei taju seda kui koormat. Nad tajuvad seda kui võimalust. Ega mitmesaja aasta vanuseid detaile juurde ei tule ja pigem otsitakse neid taga, hoitakse ja säilitatakse, sest need tõstavad kinnisvara väärtust. Need ajad on ammu möödas, kui Tallinna Vanalinna vaadati ainult ruutmeetri hinna järgi.

Veel kord – mina ei usu, et keegi on teadlikult või tahtlikult vihane enda või oma kinnisvara peale, et ta midagi lõhuks või hävitaks.

Mida teha nende Vanalinna muinsusmajadega, mis lagunevad eri põhjustel? Mille omanikud on, kui Jüri Kuuskemaa väljendit kasutada, nagu koerad heintel, et ise ei söö ja teistele ei anna? Kas need majad tuleks sundvõõrandada?

See on laiemalt Eesti teema ja mitte ainult kaitsealuste hoonete puhul. Kinnisvara lihtsalt omamine ja laguneda laskmine ei ole eriti kulukas. Ma arvan siiski, et varem või hiljem tuleb igale majale, igale mälestisele oma hea aeg. Just eile vaatasime näiteks lootusetus seisundis Tondi kasarmuhoonet, kus mõnes kohas on laed sisse vajunud. Nüüd antakse välja muinsuskaitse eritingimused ja sinna tulevad korterid.

Kui olin veel noor muinsuskaitsja, siis muinsuskaitseameti toonane juhataja Agne Trummal esines ühel infopäeval ettekandega toonastest lagunevatest ja justkui lootusetutest hoonetest, mida ühiskond enam ei vaja. Näiteks olid nende seas Artur Perna projekteeritud lastehaigla hoone Kivimäel ja vesilennukite angaarid, mis on tänaseks mõlemad korda tehtud ja kasutuses. Vesilennukite angaaride restaureerimine pälvis Euroopa kõrgeima preemiagi.

Seega võib ühel hetkel asi tunduda lootusetuna, järgmisel hetkel aga leitakse võimalus taassünniks. Või võtkem endised mahajäetud tööstusalad, mida praegu järjest korrastatakse ja arendatakse. Või Patarei merekindlus. Kui kaua see õnnetult seisis, aga nüüd töö käib. Nii et ma olen väga lootusrikas, et ka täna Tallinna Vanalinnas ja igal pool mujal lagunevad majad saavad korda.

Mida tähendab uue kaitsekorra kehtestamine Vanalinnas? Muinsuste omanike jaoks minevat tingimused leebemaks?

Riigi muinsuskaitseamet koostab 2019. aastal jõustunud seaduse alusel praegu kõikidele muinsuskaitsealadele uued kaitsekorrad.

Tallinna vanalinnal kui UNESCO maailmapärandisse kuuluval muinsuskaitsealal on muinsuskaitseseaduse järgi eristaatus. Ehk siis on öeldud näiteks, et kõiki töid siin peavad tegema pädevustunnistusega meistrid ja ettevõtjad. Ja näiteks kõikide interjööride puhul peab olema võetud luba töödeks.

See uus kaitsekord annab siiski võimaluse leevendusteks. Vanalinna elaniku või majaomaniku jaoks on oluline, et hooned jagatakse A-, B- ja C- kaitsekategooriatesse.

A- ja B-kategooriasse kuuluvad hooned, mis kannavad vanalinna väärtusi, C-kategoorias aga need, mis otseselt neid väärtusi ei oma. Need on võib-olla sobimatud oma mahtudelt või funktsioonilt: liiga suured või liiga väikesed, näiteks alajaamad või garaažid jms.

A-kategooria hoone puhul jääb muinsuskaitsega kooskõlastamise nõue ehk loakohustus nii interjööri kui eksterjööri puudutavate tööde osas.B-kategooria hoonete jaoks läheb olukord – võrreldes praegu kehtiva seadusega – lihtsamaks. B-kategooria puhul piirdub muinsuskaitseline sekkumine vaid hoone välise mahu ja ilmega: need on fassaadid, katused, rõdupiirded jne.

Millal vanalinlased ja teised huvilised siis uue korraga tutvuda saavad?

Kaitsekord on Vanalinna päevade ajal kuu aega avalikul väljapanekul. Siis kutsun küll kõiki üles sellega põhjalikult tutvuma ja arvamust avaldama, põhjendatud juhul ka vaidlustama. Ehkki enne vaidlustamist on siiski mõttekas tulla linna muinsuskaitseosakonda või pöörduda riigi muinsuskaitseameti poole ja küsida vajadusel selgitusi.

Asjatundmatule inimesele jääb arusaamatuks, et kust see piir jookseb riigi ja linna muinsuskaitse vahel? Mõlemad ajavad ju ühte asja?

Riik sätestab selle, mis on riigi seisukohast need kõige olulisemad mälestised. Mälestiste nimekiri peaks olema esinduslik läbilõige meie ainelisest kultuuripärandist – need asjad, mis peaksid igal juhul säilima. Tallinna territooriumil täidab linna muinsuskaitse osakond halduslepingu alusel riigi ülesandeid ehk siin anname eritingimusi, väljastame lube, teeme järelevalvet jne riigi nimel mälestiste üle meie.

Omavalitsustel on lisaks võimalus kaitsta enda jaoks olulisi üksikehitisi või piirkondi planeerimisseaduse alusel. Tallinnas on nendeks kehtestatud miljööväärtuslikud alad. Sealsete väärtuste kaitseks vajalikud tingimused seatakse üldplaneeringutes.

Vanalinna seisukohalt on kolmas tähtis dokument Vanalinna muinsuskaitseala arengukava. Seda veab kesklinna valitsus ning see on veel ettevalmistamisel. Minul on arengukavaga seoses väga suured ootused. See taoline pole dokument, et linnuke läheb koostamise eest kirja, kuid valmides paneme selle sahtlisse. Seal saab ikka paika panna olulised arendussuunad, mille alusel linnaametid saavad teha koostööd, et Vanalinn ikka säiliks maailmapärandi nimekirjas. Aga kõige olulisem, et Vanalinn oleks meeldiv elukeskkond.

Me ei taha sellist Vanalinna, mis on nagu Disneyland, kust ainult turismigrupp jalutab läbi ja kus päris elu ei ole. Siis ei taha tegelikult turist ka sinna tulla. Minu meelest vajavad isegi rohkem hoolt ja hoidmist inimesed, kui majad. Sest majadega on ju suhteliselt hästi.

Teie kolleeg Triin Talk kirjutas Sirbis ühe Vanalinna elaniku muljetest: “Püsielanikuna on selline tunne, et elaks nagu ühes väga imelikus hotellis. Iga päev tulevad uued inimesed, vooritakse edasi-tagasi, ukse ette jäetakse suitsukonisid, koridoriuksed unustatakse lahti. […] Varem teadsin, kes mu naabrid on, hoov oli meie ühine ruum. Nüüd on hoov nagu avalik tänav, kus voorivad võõrad inimesed.” Kas linn peaks külaliskorterite arvu piirama?

Linn võiks sekkuda, aga mitte radikaalselt. Lähtuma peaks sellest, et Vanalinn oleks atraktiivne elukeskkonnana, sest siis tulevad inimesed siia ka rohkem elama. Jah, siin saab linn rohkem ära teha, et siin oleks rohkem elu ja linnaruum mõnusamaks liikumiseks, olemiseks.

Koostöös kesklinna valitsuse ja teiste linna ametite ja osakondadega saame kvaliteetsemat elukeskkonda ja linnaruumi vanalinna planeerida, alustades teede ja trasside rajamist kuni selleni välja, kuhu ja millised märgid ja postid maha pannakse. Et kas me paneme märke selleks, et autodel oleks lihtsam kihutada, või tegelikult et jalakäija ruumi oleks mõistlikult rohkem ja oleks kõigi peale mõeldud. Ja et oleks näiteks võimalik prügi sortida mõistlikult lähedal. Ühesõnaga, et leiduks kõik, mis on mõnusaks elukeskkonnaks oluline.

Mida arvate uue sobitamisest vanaga – näiteks Estonia teatri juurdeehitusest?

Estonia teatri puhul on eksperdid omavahel kokku leppinud, et sellises mahus juurdeehitust, nagu esialgne kavand välja pakkus, tulla ei saa. Ma ei saa aga nõustuda nendega, kes ütlevad, et 21. sajandil on ooper ja ballett juba igand. Üks kultuurrahvas ja rahvusriik väärivad, et meil on oma ajalooga ooperi- ja balletimaja. Meil on maailma tasemel balletitrupp ja meie ooperisolistid laulavad maailmalavadel. Meie inimesed väärivad kõrgel tasemel ooperi nägemise või kuulamise võimalust ja täismõõdus balletti.
Minu teada praegu arvutatakse, kuidas on võimalik olemasolevat saali ja lava ümber ehitada: laiendada lava ja tekitada akustikaks vajalikku kubatuuri juurde. See eeldab üsna väiksemahulist juurdeehitust – põhiliselt jääks see Draamateatri suunas ja tekiks vaid praeguse parkimisala arvelt. Need lahendused on ka muinsuskaitseliselt vastuvõetavad.

Lihtsam oleks ehk nullist kuhugi uus ja uhke ooperimaja ehitada?

Seesama Estonia hoone ei tohiks siiski jääda unarusse. Kui mõelda, mis rolli see on mänginud ajaloos, siis tema ajalooline väärtus kaalub üles arhitektuurse. Mis tingimustel seda ehitati, millised meie riigi loomise, taastamise, säilitamise seisukohalt olulised sündmused kõik on selles majas aset leidnud… See hoone väärib esindusfunktsiooni. Jätta nii, et küll me talle ka mingi otstarbe leiame… See on siiski nii oluline hoone Eesti jaoks.

Aga rääkigem edasi vanast ja uuest – kuidas tuua uusimaid tsivilisatsiooni hüvesid Vanalinna? Päikesepatareid, elektriautode laadimispunktid ja nii edasi?

Päiksepaneelid ka aina arenevad. Andkem neile veel natuke aega. Nüüd on võimalik panna ka punaste kivide peale neile sobivaid, ehkki nende tootlikkus on pisut väiksem kui tumedatel paneelidel. Punane katusemaastik on ikkagi üks Vanalinna sümboleid. Katsetagem, arendagem neid – aga ennekõike veel mujal.

Üle riigi on paigaldatud mälestistele päikesepaneele ja tulemused on kohati täitsa kenad. Eestis on toredaid tootjaid, kes valmistavad väga häid lahendusi.

Autode laadimispunktide kohta olen üldse arvamusel, et natuke võiks Vanalinnas autoliiklust vähendada. Kuigi on selge, et kui siin elad, siis mingit juurdepääsu on vaja, me ei saa täiesti sulgeda.
Laadimispunktid pole üldiselt välistatud. Neile tuleb lihtsalt leida kohad. Vanalinn ei ole muuseum. Isegi kui ta on kaitse all, ei tähenda see, et me siin midagi teha ei tohiks. Me hindame, et iga põlvkond on siia mingi jälje jätnud. Meie ülesanne on lihtsalt, et meie lastel ega lastelastel poleks häbi jälje pärast, mida meie oleme siia jätnud.

Mis saab lähemal ajal linna ajaloolistest objektidest korda?

Praegu käib suur töö Skoone bastioniga. Ühelt poolt näeb see juba isegi liiga uus välja. Oluline, et seal pole üle 100 aasta midagi tehtud, ja et nende müüride maa-alune osa on sama kõrge, kui nähtav osa. Renoveerimine on seega osaliselt nähtamatu töö. Aga kui see on tehtud, siis on jälle sajandiks asi korras.
Jätkuvad linnamüüri parandustööd, Pirita kloostri renoveerimine. Meil on ju veel linnateater – terve suur kompleks, mis peaks sel aastal valmima. Ja siis Rüütelkonna hoone Toompeal, mida riigikantselei korrastab. Kuid ka eraomanikud teevad palju: Patareis käib töö, arengud on Lutheri kvartalis.
On mitmeid üksikmälestisi, mida renoveeritakse: kas või pikalt muinsuskaitse justnagu saamatuse sümboliks olnud Poska 41 – kunagine õigeusu preestri rohke puitpitsiga maja.
Igale hoonele tuleb oma aeg!

Kas sellised omanikud on jäänud 90. aastatesse, et võetaksegi vanal majal näiteks mõni kena puitaken maha ja pannaksegi julmalt uus ja odav ette – või muud taolist?

Minu arust on sellised juhtumid ikka väga harvad. Üldiselt saadakse ikkagi aru väärtustest.
Meil, ametnikel, on kaalutluskohustus. See kõlab imelikult – selline bürokraatlik keel. Tegemist on aga lihtsa meie õigusriigi ja põhiseaduse põhimõttega, et kui riik on põhiseaduse tasandil pannud peale piirangud omandi kasutamisele, ja need on põhjendatud, siis iga konkreetset otsust tehes me peame samuti kaaluma erinevaid aspekte. Ma ei saa ametnikuna lähtuda ainult enda kui kunstiajaloolase või enda kui arheoloogi arvamusest. See ei defineeri avalikku huvi. Ma pean arvesse võtma ka omaniku seisukohta, erinevaid sotsiaalmajanduslikke aspekte. Tegema kõiki neid arvestades parima valiku.

Kustkohast see piir siis jookseb: kui palju mingit vana detaili peaks alles olema, et peaks taastama, mitte uut panema?

Tänapäeval on muidugi kõike taastada võimalik. Muidugi siis, kui on piiramatult ressurssi. Aga siin tulebki jälle küsimus otstarbekusest, sest omaniku ressurss on ikkagi piiratud. See ei tähenda muidugi suhtumist, et oh, mul raha ei ole, paneme midagi uut ja plastikust. See ei tule kõne alla. Aga mõne asja puhul tuleb raske südamega vahel teha ka otsus, et selle või teise detaili restaureerimine pole enam mõistlik ja see tuleb asendada kvaliteetse uuega. Nii et see on jah kunst: kompromisside leidmise kunst.
Restaureerimine ise ei ole keerukas. Kõige keerulisemad on alati inimsuhted. Kui inimsuhteid hoida, küll me leiame siis ka keerulistele restaureerimisprobleemidele lahenduse.

Need sõnad võiks siia kuldselt seina peale kirjutada! Aga olles palju rääkinud juba Vanalinnast ja muinsusväärtustest, siis mida ikkagi tähendab miljööväärtuslik ala, kus on samuti piirangud? 1960. aastate hruštšovkad võivad ka ju olla miljööväärtusega, mitte ainult Kalamaja või Kadriorg vmt rajoonid?

Ühelt poolt me täidame osakonnas riigi ülesandeid ja seisame nende mälestiste eest, mis on riiklikult tähtsad. Linnal kui omavalitsusel on omakorda õigus öelda, mis on linna seisukohalt oluline. Planeerimisseadus annab õiguse kehtestada need piirkonnad, mida linn peab oluliseks kaitsta. See ei tähenda kuidagi, et üks oleks olulisem kui teine. Need on lihtsalt erinevalt reguleeritud.
Üks asi on miljööalade määratlemine ja väärtustamine, teine asi, kas ja milliseid piiranguid saab neile peale panna. Ennetustöö on siiski kõige olulisem. Et inimesed ise saaksid aru, et ajaloolised detailid tõstavad nende kinnisvara väärtust.

Muinsused on taastumatu ressurss. Kui midagi on hävinud, siis midagi enam asemele ei tule. Nii palju on tuttavaid, kes otsivad ajaloolisi kortereid või maju: kohati juba lootusetu. Euroremont on käinud üle ja mitte midagi ehedat enam ei ole. Järjest vähemaks jääb seda. Aga teisalt – kui jalutad miljööväärtuslikes piirkondades, jällegi näed, kui palju ja rikkalikult on seda ehedat Tallinnas ka alles.

Kuidas siis on kõige õigem panna inimesi oma kodutänava väärtuste eest seisma?

Aga siin ongi jällegi vaja leida tasakaal piirangute ja inimeste huvide vahel. Piits siin alati ei tööta.
Toon ühe lapsiku näite. Kui tahad rannast liiva tassida, et võimalikult palju pihku jääks, siis mida rohkem peo kokku surud, seda vähem alles jääb. Kui peopesad on ülespidi, avali, saad oluliselt rohkem kanda.
Ma arvan, et ülekantud tähenduses see põhimõte toimib ka kultuuripärandi säilitamise puhul.
Inimesed ei tohiks piiranguid karta! Siis hakatakse tegema salaja, kardetakse, et asi on hull, ma saan trahvi, riieldakse. Siin majas töötavad eranditult ainult väga toredad inimesed. Ärge kartke tulla küsima, siit saab väga head nõu. Ärge kartke ka meiega vaielda. Ütlesin seda alati ka riigiametis. Kõige paremini kaalutletud otsuse saad teha siis, kui sul on kõik aspektid teada.

Kas Harju tänava äär tuleks taastada?

Mu isiklik arvamus on, et see võiks jah olla hoonestatud. Aga see on minu isiklik arvamus. Iseasi on, millal oleme valmis seda arutelu uuesti avama.

Apteegi tänava äär läheb taashoonestamisele, sinna on muinsuskaitse eritingimused välja antud. Hoonete mahud on seal sõjaeelsed, aga materjalikasutus on suuresti vaba. Seega sinna ei tule sõjaeelsete majade koopiad.

Kirgi kütab see, et mis siis ikkagi on see õige uus, mis hävinud vana asemele tuleb. Avalik ruum mõjutab inimest tohutult palju. Kõigil on selle kohta mingi oma arvamus. Öeldakse, et arhitektide vigade tõttu peavad inimesed kannatama sadu aastaid.

Kus te ise elate?

Mina elan 1950. aastate lõpul ehitatud miljööväärtuslikus eramus, nii et olen miljööalal elamisega hästi kursis. Kui ikka valelt poolt tuul puhub, siis peaaegu et tukk on viltu. Kui ühe akna vahetasime, siis akna vahele oli soojustuseks pandud Marati dressipüksid.