Linnaarhiivis hoitavad kaupmees Hildebrand Veckinchusenile adresseeritud kirjad ja tema arveraamatud aastatest 1398–1428 kanti 18. mail Pariisis koos teiste Hansa Liidu ajalugu puudutavate dokumentidega UNESCO maailma mälu registrisse. See koondab väljapaistva ülemaailmse väärtusega dokumente.
Unustusehõlma on aga vajunud, kes üldse oli Hildebrand Veckinchusen ja tema arhiivist ei räägita meie ajalootudengitele midagi, nentis ajaloolane Jüri Kivimäe.
Hildebrand Veckinchusen sündis 1370. aasta paiku Saksamaal Radevormwaldi linna lähistel, kus oli ja on tänaseni temanimeline majapidamine või suurtalu. 1395. aastaks oli ta oma vendade ja õega kinnisvara päranduse asjad ära klaarinud. Äris oli sugulastel suur võrgustik, mis põhines usaldusel ja ühisel tegevusel.
Üks Hildebrandi vendi oli muuseas ka Riia raehärra ja 1402. aastast kuni 1408. aastani koguni bürgermeister. Üks samanimeline sugulane on ka enne olnud Tallinna raehärra ja hiljem bürgermeister. Kus Hilde-brand täpselt üles kasvas, pole täpselt teada.
“Pakuks, et Dortmundis, kus 1377. aastal on teda lapsena mainitud,” ütles Kivimäe. Ühe vennaga õppisid nad kaupmeheametit aga kusagil välismaal.
Äriliselt kaalutletud abielu
Hildebrandi esimesed kaubaärid võisid sündida, kui ta ostis kalevit ja veini. Need on vähemalt esimesed teated tema kaubanduslikust tegevusest. Ta siirdus venna eeskujul Brüggesse, kus asus tol ajal Euroopa kaubanduse jaoks maailmaturg. Seal said kokku paljude maade kaupmehed lõunast, läänest ja ka idast. Hansakaupmeestel oli Brügges oma hansakontor. “Hildebrandi esiletõus Brügges oli uskumatult kiire,” iseloomustas Kivimäe kaupmehe karjaääri. 1393. aastal oli ta juba Gotlandi-Liivimaa kauplemise suuna ülem ehk olderman. Ka 1398. aastal valiti ta selleks uuesti. Saksa uurijad väidavad, et Hildebrand koos oma vennaga kuulusid väljapaistvaimate hansakaupmeeste hulka.
Hildebrand oli kiire karjääri kõrval abiellunud Dortmundi raehärra ja bürgermeistri Klaus Schwarte õega. Aga tema esimene naine suri vara. Seejärel soovitas Riias elanud vend rikka kaupmehe Engelbrecht Witte 15-aastast tütart Margaritet Riiast. See oli puhtalt ärilistest kaalutlustest sõlmitud abielu. Arutati, kes kui palju maksab Hildebrandile vara. Sellele vaatamata ei jäänud Hildebrand Riiga pidama, vaid järgnes oma vennale Sievertile, kes oli saanud Lübecki kodanikuks. Saada kiiresti Lübecki kodanikuks tähendas mingit kaubanduslikku aktiivsust või rahalist jõukust. Oma perekonna jättiski Hildebrand Lübeckisse ja ise pöördus 1402. aastal tagasi Brüggesse, kuhu ta tegelikult jäi pidama 1426. aastani. Ärilistel kaalutlustel oli tal siis distantsabielu. Aga lapsi oli tal väga palju, sest ega ta kogu aeg ka Brügges ei olnud. Kui 1408. aastal puhkes Lübeckis ülestõus, siis vend lahkus Lübeckist ja Hildebrand asus püsivalt elama Kölni.
Sugulaste ärivõrgustik
15. sajandi alguseks olid Veckinchusenite pereliikmed ja arvukad lähisugulased äri ajamas Euroopa kaubalinnades Londonist Tartuni välja. Itaalia eeskujul asutasid Hildebrandi lähisugulased äriühinguid, mis tuletasid meelde praegusi aktsiaseltse. Kõige varasem oli 1401. aastal vendade Hildebrandi ja Sievertsi asutatud kaubaühing, mis kõige muu äri kõrval kestis 1417. aastani. Ühel kaupmehel võis olla mitu ühingut. Kaupmees võis ise olla mitmetes erinevates ühingutes. Hildebrandi kaubanduses Brügge, Lübecki ja Liivimaa vahel liikusid kaubad idast ja läänest. Neiks olid kalevikangad, vill, karusnahad, sool, kala, vaha, igasugused vürtsid, viigimarjad, riis jm. Vennad külastasid ka suuri messe või hulgilaatu Antverpenis, Genfis, Kölnis ja Frankfurdis. Seal sõlmiti ärisidemeid ja tehti suuri kaubatehinguid.
16. aastal liitus Hildebrand Lübeckis asutatud Veneetsia seltsiga, mille eesmärk oli kaubavahetus Põhja- ja Lõuna-Euroopa vahel. Selleks saadeti Veneetsiasse sakslane Peter Kargo, mõned väidavad, et koos samanimelise pojaga. Teised aga, et lihtsalt selliga, kes neid äriasju pidi Veneetsias ajama. Sugulaste ärivõrgustik laienes veelgi.Võib ka küsida, miks Veneetsia? “See oli tol ajal Araabia kaupade Euroopasse jõudmise koht ega olnud mingi haruldane kauplemiskoht hansakaupmeeste jaoks,” selgitas Kivimäe. Kaubad, mida Veneetsias osteti ühingu heaks, olid esmajoones vürtsid, suhkur, tee, maarjas nahkade parkimiseks ja viirukid. Veneetsiasse tarniti merevaiku ja merevaigust palvekeesid. “Merevaik oli luksuslik kaup, eriti palvekeed,” toonitas Kivimäe. “Kaupade rahaline käive Veneetsia äris oli äärmiselt suur, aga 1419. aastal keelas keiser Sigismund kaubanduse Veneetsiaga ja tekkisid probleemid.”
Ka võisid äripartnerid olla ebaausad. Lõpuks käis Veckinchusenite tegevus Veneetsias vaikselt alla. “See ei lõppenud küll pankrotiga, aga loojang andis lõpuks tunda,” nentis ajaloolane. Kuid pankrot saabus Hildebrandile viimaks siiski.
Krahh ja vangla
Hästi on teada suguvõsa äritegevus Preisimaa suunal. Ka seal oli riske küllaga. Kallinemislaine, mis 1420. aastatel üle käis, tähendas seda, et raha nappis. Reageeriti kiiresti ja mindi peamiselt kaupa kauba vastu vahetama. Kasutusele tulid juba vekslid. See oli Itaaliast tulnud uudis. Kuigi äripartnerid hoiatasid Hilderbrandi nende kasutamise eest, sest see pidi olema liiga riskantne, ei hoolinud kaupmees palju igasugu hoiatustest. Ta ostis Lübeckis oma paljulapselise pere jaoks uhke maja ja suundus ise tagasi Brüggesse tööle. Seal valiti ta 1419. aastal hansakontori Lübecki kolmandiku oldermaniks. Aga tema äritegevust tabasid üksteise järel tagasilöögid. 1417. aastal tuli suur altminek tuhandetesse tukatitesse ulatuvas kaleviäris Veneetsias. Internetti ei olnud ja loodeti vaid ühele teatele, et turuseis on hea. Aga tegelikult ei olnud. Siis tabas kaupmeest veel üks rahaline löök – koos teiste Brügge kaupmeestega tehtud suurlaen keiser Sigismundile ei tasunud ennast ära. Ja lõpuks – kes võis arvata, et 1420. aastal läks Hilderbrand alt soolamonopoli kehtestamisega Liivimaal. Prantsuse rannikult jäid meresoola laadungid tulemata. Ei ole täpselt teada, mis põhjusel, aga sellega kandis ta väga suurt kahju. Võlad muudkui kasvasid, kuni ületasid tema võimaluste piiri. Genua pankuri Spinola nõudel, kellele kaupmehe võlakirjad kuulusid, pandi Hildebrand 1422. aastal Brügges võlavanglasse, kus ta pidi istuma üle kolme aasta. Alles 1426. aastal vabanes ta vanglast, sai minna tagasi oma perekonna juurde Lübeckisse. Kuid väga üürike oli see õnneaeg. Juba 1426. aasta juulis kaupmees Hildebrand suri.
TÄIELIK MÕISTATUS: Miks ja kuidas Hildebrandi arhiiv Tallinna jõudis?
Kaupmees Hildebrand Veckinchuseni dokumendid ja kirjad vajusid sajanditeks unustustehõlma, kuni Toomkooli õpetaja ja Tartu ülikooli professor need millegipärast Tallinna raekojast paksu piprakihi alt avastasid.
“Aus vastus on, et seda me ei tea,” tunnistas ajaloolane Jüri Kivimäe. “Usutavalt asus Hildebrandi arhiiv tema surres Lübeckis Kuninga tänava ehk Köningstrasse majas number 5. See maja on tänaseni alles. Aga kui hansakaupmees suri, siis katkesid ärisuhted, kuid jäid vastastikused võlanõuded. Aastakümneid kestvad kohtuprotsessid kestsid isegi järgmise põlvkonna ajal. Nii võis juhtuda, et Hildebrandi arhiiv võidi välja nõuda Tallinna, et kasutada seda võlaprotsessis. Samas, kui seda oletust tõeks pidada, siis on imelik, et tõendina ei nõutud välja üksikuid kaubaraamatuid, ärikirju või arveid, vaid terve Hildebrandi kontori arhiivi,” arutles ajaloolane ja lisas, et mõnede Saksa ajaloolaste väitel ei olegi tegu kogu arhiiviga, neid raamatuid ja kirju olevat olnud palju rohkem. Nii või teisiti – arhiiv jäi sajanditeks unustusse, selle avastamine Tallinna raekojast toimus osade kaupa. Esimesena teatas arhiivis leiduvatest kirjadest ja publitseeris nende kirjade kokkuvõtte 1874. aastal üks Toomkooli ajalooõpetaja. 1879. aasta suvevaheajal oli raekojas uurimistööd tegemas Tartu ülikooli statistikaprofessor Wilhelm Stieda, Riia kaupmehe poeg.
Ta avas raekojas ühe puitsahtli, kus paksu piprakihi alt tulid välja vanad kirjad, mida ei olnud varem avastatud. Stieda oli esimene, kel õnnestus kindlaks teha, et see on kaupmehe arhiiv, täis kaubaraamatuid, kirju ja lahtisi arveid. Esmatähtsa ülesandena tõusid päevakorda kaubaraamatute kopeerimine ja ettevalmistamine avaldamiseks. Tehti küll hulk ärakirju, kuid raamatute publitseerimiseni ei jõutud. Suur saavutus oli juba Veneetsia ühingu dokumentide publitseerimine, mis kajas vastu kogu maailmas. Pealegi oli Stieda ise lahkunud Tartust, läinud Rostocki ja leidis tööd Leipzigi ülikooli professorina.
Alles 1921. aastal ilmus Hildebrandi kirjavahetus, millest on avaldatud üle 500 originaali. “Need kirjad on lihtsasti loetavad, aga muude paberite mõistmine nõuab ettevalmistust ja oskust,” selgitas Kivimäe.
Kaupmehe arhiivi kõige olulisem osa on Kivimäe kinnitusel ikkagi kaubaraamatud 1399. kuni 1422. aastani. “Kirjanduses esineb eriarvamusi, kas arhiivi kuulus 10 raamatut või 13 raamatut. Üks neist raamatutest saadeti 1915. aastal Saksamaale näitusele ning jäi seejärel rändama ega naasnud enam mitte kunagi tagasi.”
Arhiivil on erakordne ajalugu. Esimese maailmasõja eelõhtul 1914. aastal avati Leipzigis rahvusvaheline näitus ja selleks laenas Tallinna linnaarhiiv näitusele saatmiseks 11 Veckinchuseni raamatut. Näituselt suundusid raamatud Lübeckisse arhivaari kasutusse, et ärakirju teha ja fotografeerida. Alles pärast sõda 1924. aastal jõudsid kaubaraamatud tagasi Tallinna raekotta. Esimese maailmasõja ajal evakueeriti 1915. aastal Tallinna arhiivi vanem osa Moskvasse. Pärast Tartu rahulepingu sõlmimist toodi see linnaarhiivi osa Eestisse tagasi. “On põhjust arvata, et osa Veckinchuseni arhiivist, näiteks kirjavahetuse kaustad, tegid selle evakuatsiooni kaasa,” oletas Kivimäe. 1940. aastal hakkas hansakaupmehe arhiivi vastu huvi tundma Moskva ajaloolane professor Mihhail Lesnikov, kes laenutas kaks kaubaraamatut. “Väidetavalt oli Lesnikov Venemaa sakslaste seast pärit, tema isanimi oli Paul,” tähendas Kivimäe. Lesnikov tegi kahest raamatust Moskvas ärakirja. Sõja ajal evakueeriti see raamatukogu, kus Lesnikov töötas, ja muud hinnalised kogud ning Lesnikov ise Kesk-Aasiasse. “Võib oletada, et selle rännaku tegid kaasa ka kaks kaubaraamatut, mille Lesnikov pärast sõda aumehena Tallinna tagastas,” märkis Kivimäe.
1944. aastal enne sõja lõppu viidi teatavasti suur osa Tallinna linnaarhiivist Saksamaale. See oli riskantne teekond läbi sõjas oleva Saksamaa. Ja ometi nagu ime läbi saabus ka hansakaupmehe arhiiv koos teiste linnaarhiivi säilikutega uuesti Tallinna tagasi. Veckinchuseni arhiiv on Euroopas siinpool Alpi mägesid kõige paremini 15. sajandi algusest tänini säilinud kaupmehearhiiv.
