„Tavaline praktika näeb ette, et „lepitatakse“ saripeksjat tema ohvriga. Kuigi ohver pöördus abi saamiseks riigi poole, siis lükatakse ta äärmiselt abitus ja kaitsetus seisundis tagasi vägivallatseja meelevalda. Kaitstakse just vägivallatseja õigusi ning antakse võimalusi karistusest pääseda,“ rääkis Eesti Avatud Ühiskonna Fondi juhataja Iiris Pettai Riigikogus Istanbuli konventsiooni variraportit ja perevägivalla vastast manifesti tutvustades.
Eelmisel aastal registreeriti Eestis 3244 perevägivalla kuritegu, mis moodustab pea poole kõigist siinsetest vägivallakuritegudest. Tegemist on tõsiste tagajärgedega kuritegevusega, mille hind aastas on 116,5 miljonit eurot. Kõige tipuks oleme perevägivalla osas ka Euroopa esinumber.
Viis aastat tagasi liitus Eesti perevägivalla tõkestamiseks ka Istanbuli konventsiooniga, mis on olnud märgilise tähendusega saavutus soopõhise vägivalla vastu võitlemisel. Tegu on selles valdkonnas esimese õiguslikult siduva lepinguga Euroopas. Konventsioon kujutab endast laiaulatuslikku meetmete kogumit vägivalla ennetamiseks, selle ohvrite kaitsmiseks ja teo toimepanijatele süüdistuse esitamiseks.
Möödunud aastal külastasid meid ka välisspetsialistid ekspertide kogust Grevio, et kontrollida, kui hästi konventsiooni täitmine meil ikkagi toimub. Paraku on selle rakendamises tõsised puudujäägid, millele ka tähelepanu juhiti. Praeguseks on Eesti Avatud Ühiskonna Fondi (EAÜF) toel valminud Istanbuli konventsiooni täitmise osas variraport, mida täna (31.05) Riigikogus ühes naistevastase vägivalla tõkestamiseks loodud manifestiga tutvustati.
Väärkohtlejad jäävad sageli karistuseta
„Esimene probleem, mis on siiani lahendamata, seisneb vägivallas elava pere kooshoidmises,“ rääkis EAÜF-i juhataja Iiris Pettai Riigikogus. „Vastupidiselt Istanbuli konventsiooni nõuetele püütakse meil vägivallas elavat peret lepitamisega koos hoida. Hetkel on ohvriabi töötajad olukorras, kus nad ei saa pakkuda riigi poolt muud, kui õpetussõnu kannatajale. Selle kohta, kuidas vägivallaga hakkama saada, ennast ja lapsi selles situatsioonis elusana hoida. Või mil viisil ohtliku olukorra ajal kodust põgeneda ning vahepeal näiteks varjupaigas või sugulaste juures viibida. Paraku midagi enamat me hetkel ohvritele pakkuda ei suuda.“
Pettai sõnul toetab 85% variraporti koostamise käigus küsitletud spetsialistidest, et vägivalla esinemise puhul tuleks suhe kiiresti lõpetada. Küsitletud spetsialistide hulka kuulusid nii naistearstid, sotsiaaltöötajad kui muud spetsialistid, kes pere- ja lähisuhtevägivalla osalistega kokku puutuvad ning nende lugusid lahendavad.
„Spetsialistide ootus on, et tuleks nagu teisteski EU riikides tagada ohvrile kohene kaitse ja abi suhtest välja tulemisel ning uue elu alustamisel,“ rääkis Pettai. „Ei piisa lihtsalt lähenemiskeelust, vaid tuleb anda abi ka selleks, et ohver saaks alustada iseseisvat elu ning leiaks endale töö- ja elukoha. Lepitusmenetlus on riigile küll väga mugav ja lihtne viis keerukat küsimust “lahendada”, aga tegelikult on see väga ohtlik praktika ning ei kuulu kohe kindlasti 21. sajandisse.“
Pettai sõnul on 80-90 protsenti perekondade lepitamistest seotud füüsilise vägivallaga. Seega on täiesti tavaline praktika, et protsessi käigus „lepitatakse“ saripeksjat tema ohvriga. „Hetkel tähendab lepitamine seda, et kuigi ohver pöördus abi saamiseks riigi poole, siis lükatakse ta äärmiselt abitus ja kaitsetus seisundis tagasi vägivallatseja meelevalda. Sisuliselt tähendab see taasohvristamist,“ nentis Pettai, kelle sõnul on valdkonda reguleeriv taastav õigus kaldu just vägivallatseja suunal. „Kaitstakse just vägivallatseja õigusi ning antakse talle võimalusi karistusest pääseda.“
Pole võimalust lepitusest keelduda
Lahendamata probleemidena osutas Pettai veel sellele, et Eestis puuduvad vajalikud õigusaktid ehk seadustik perevägivalla juhtumite menetelemiseks. „Meil toimub selliste tegude eest karistamine üldiste karistusõiguslike sätete alusel, mis on üks põhjus, miks väärkohtlejad jäävad sageli karistuseta. Oleme üks väheseid Euroopa riike, kus puudub selles valdkonnas efektiivne ja asjakohane seadusandlus. Pere- ja lähisuhtevägivalda saab toime panna üsna karistamatult ja korduvalt,“ tõdes Pettai.
Ka EAÜI projektijuht Helve Kase kinnitas, et nende organisatsiooni seisukoha järgi ei lähtu perede lepitamine mitte ohvri, vaid vägivallatsejate huvidest. „Niimoodi jätame ohvri vägivaldsesse suhtesse ja ootele, et tema mees parandaks meelt,“ kinnitas Kase. „Rääkides aga korduvatest vägivallatsejatest, eriti veel alkoholismi kaasnemise puhul, siis uskuda seda, kui vägivallatseja ütleb, et ta enam ei löö ega joo, on ikka natuke naiivne küll.“
EAÜI esindajatega nõustus ka Riigikogus esinenud vandeadvokaat Tambet Laasik. „Üks tõsiseid etteheiteid, mida Istanbuli konventsiooni täitmist kontrollinud välisekspertide grupp tegi, seisneski just selles, et meil pole tsiviilkohtumenetluses ohvril lepitusest keeldumise võimalust. Sisuliselt on see tehtud sel puhul kohustuslikuks,“ rääkis ta.
Probleemina osutas Laasik ka sellele, et jagatud hooldusõiguse puhul pole kuidagi tagatud see, et vägivalla tõttu kannatanud naine oma mehega enam kokku ei peaks puutuma. „Klassikaline lapse üleandmine vägivaldse suhte järgses mudelis käib niimoodi, et isa tuleb ukse taha, kolgib ja sõimab natuke, trügib ja tõukleb,“ rääkis Laasik. „Niimoodi need asjad aga tegelikult kohe kindlasti käima ei peaks.“
Samal ajal tõi Laasik näiteks Austria, kus sellisel puhul viiakse nö lapse üle andmine läbi kohalike omavalitsuse hallatavates ruumides. „Üks vanem tuleb ühest uksest sisse, toob lapse ja lahkub. Laps on seal turvalises keskkonnas. Seejärel tuleb teine lapsevanem teisest uksest ja võtab lapse kaasa. Üsna minimaalse vaeva ja kuluga on tekitatud vägagi toimiv lahendus antud probleemile,“ tõi Laasik näite võimalikest eeskujudest teistes EU riikides.
Ohvriabi peaks pakkuma ka juriidilist tuge
Vandeadvokaat luges ette ka perevägivalla otsustavaks tõkestamiseks kirjutatud manifesti, millega nõutakse muu seas sunniviisilise perelepituse lõpetamist ning asjakohast perevägivalla vastast seadust. Kardinaalseid muudatusi vajab tema sõnul ka ohvriabi, mille esmaseks rolliks peaks olema ohvri võimalus uut elu alustada.
„Praegu keskendub ohvriabi psühholoogilise toe andmisele, ei pakuta aga õigusabi ega aidata tõendite kogumisel. Sisuliselt jäetakse ohver ikkagi vägivaldsesse suhtesse,“ rääkis Laasik. „Eestis pole harvad ka juhtumid, mil abi otsimine võib osutuda eriti keerukaks, eriti just haavatavate sihtrühmade puhul. Paljud vähemused on kogenud suuremal või vähemal määral tõrjuvat suhtumist institutsioonide poolt, kes neid tegelikult abistama peaksid. Pean silmas näiteks rahvusvähemusi, uussisserändajaid, seksuaalvähemusi, puudega inimesi jne“
Riigikogus ette loetud manifestis toetati ka koalitsioonileppes juba vastu võetud otsust, millega loetakse vägistamiseks iga seksuaalvahekord, milleks puudub selge nõusolek. “Ükskõik siis, kas ohvri puhul kasutati vägivalda, teda ähvardati ja hirmutati või siis kasutati ära tema abitut seisundit,“ selgitas Laasik manifestis loetletud nõudmisi.
Lisaks nõuti manifestis seksuaalset laadi intiimsete piltide jagamist näiteks kättemaksu eesmärgil. „Seksuaalset laadi intiimsete piltide nõusolekuta jagamine on praegu keelatud vaid siis, kui selline tegevus toimub korduvalt. Tegelikult võib juba üks pilt või video ohvrile laastavalt mõjuda,“ märkis vandeadvokaat.
Riigikogus ette loetud manifestile kirjutasid teiste seas alla ka Eesti Naistearstide Selts, Eesti Seksuaaltervise Liit, Puuetega Naiste Ühenduste Liit, Võrumaa Puuetega Inimeste Koda ja mitmed teised naiste õiguste eest seisvad organisatsioonid.
