"“Maksuküüru kaotamine ja rikastele raha juurde andmine tähendab, et veel rohkem asju jääb riigis tegemata."

Heido Vitsur, majandusteadlane
Kasvatusteadlane Tiiu Kuurme Eestlaste ja muulaste segaklassides õpetamine toimub eesti laste hariduse arvelt! (4)
05. juuni 2023
"Eestikeelsed lapsed võivad jääda õpetaja piisava tähelepanuta, sest vene õpilastele on vaja aine asemel keelt õpetada," leiab õpetaja Mari-Vivian Ellam eestikeelsele õppele üleminekust. Ilja Matusihis

“Eestikeelsed lapsed võivad jääda õpetaja piisava tähelepanuta, sest vene õpilastele on vaja aine asemel keelt õpetada,” leiab õpetaja Mari-Vivian Ellam eestikeelsele õppele üleminekust. Juba praegu on palju segaklasse, kus õpetajal on vaja eri tasemel eesti keelt õppivaid lapsi koolitada. Pärast muudatust 2024. aastal võivad eesti lapsed end vabalt leida kas või osaliselt seni venekeelsena töötanud kodulähedasest koolist.

Läbi aastate on vene emakeelega lapsevanemate seas levinud trend panna laps eesti õppekeelega kooli – nii saab laps siinse riigikeele koolis kergemini selgeks ning tal on tulevikus ka paremad võimalused. Nüüdseks on mitmetes eesti õppekeelega koolides pooled õpilastest muukeelsest perekonnast. Näiteks Kuristiku gümnaasiumis on nende osakaal tõusnud 40%-ni. Kõige rohkem muukeelseid õpilasi on seal algklassides.

10. klassi õpilane, Aserbaidžaani juurtega Pärviz on esimesest klassist alates õppinud eesti koolis. Tänu sellele räägib noormees nüüd puhtalt nelja keelt: lisaks emakeelele veel eesti, vene ja inglise keelt. Tema soov on jätkata tulevikus õppimist mõnes Eesti ülikoolis inseneeria või IT-alal.

Tõsi küll, algklassides oli Pärvize koolitee keeruline. “Esimeses klassis ma eesti keelt väga ei osanud, sest kodus olin ümbritsetud aserbaidžaani keelest ja lasteaias-eelkoolis leidus rohkesti vene keele rääkijaid, ma ise sealhulgas,” meenutas Pärviz. “Seega ei saanud ma väga teiste lastega rääkida või uusi sõpru soetada.” Ainetest oli poisil rohkem probleeme loodusõpetuses, kus oli palju keerulisi sõnu, seepärast pidid Pärvize vanemad eraõpetaja võtma. “Tema aitas mind päris mitme ainega, kaasa arvatud eesti keel ja loodusõpetus,” lausus Pärviz.

Umbes neljandaks-viiendaks klassiks oli tal eesti keeles juba hea põhi, poiss sai vabalt suhelda ja hästi õppida, eraõpetajat polnud enam vaja. Tagantjärgi on Pärvizel hea meel, et Eestisse tulnud vanemad ta eesti kooli panid ja poega niiviisi riigikeelt õppima suunasid. “Nagu me teame, lähevad järgmisel aastal kõik koolid üle eesti keelele. Seega oli väga hea, et sain juba esimesest klassist eesti kooli. Väiksena keelt õppida on palju lihtsam kui vanemas eas,” rääkis Pärviz. “Kuna olin koolis alati ümbritsetud eesti keelest, ei olnudki väga muud valikut, kui õppida eesti keelt ja rääkida eesti keeles.”

Tuleb võtta parim

Sama kooli 10. klassi õpilane, eesti perest pärit Hanna ütleb, et muukeelsete koolikaaslastega suhtlemine on andnud talle parema vene keele oskuse ja arendavaid kogemusi. Kuigi koolis näeb ka tendentsi, et venekeelsed õpilased suhtlevad rohkem omavahel ning eestlased isekeskis, on tema klassis kogu põhikooli vältel eestlased ja venelased kokku sulandunud. “Et koolis õpib suur protsent vene emakeelega õpilasi, on hästi mõjunud – näiteks kui vene keele kodutööga tekib mingi probleem või küsimus, on kohe, kelle poole pöörduda, ja vastupidi samuti,” rääkis Hanna. “See on suureks abiks.”

Ka Hanna parim sõber räägib kodus nii eesti kui ka vene keelt. “Ta tutvustas mulle vene muusikat ja aitab vajadusel kodutööga,” mainis neiu. “Töö juures on mul samuti venelastest kolleegid, ja see on hea – siis on ka vene klientidega palju lihtsam koostööd teha.”

Pärvize ja Hanna kogemused on ideaalsed näited, kuidas eri emakeeltega laste lõimumine võiks koolis välja näha. Paraku kaasneb sellega ka murekohti. “Minu klassis on 25 õpilast,” ütles Kuristiku gümnaasiumi klassiõpetaja Olga Tribštok. “Läbinisti eestikeelseid on viis-kuus ja nemad ei mõista vene keelt. Siis on need, kellel on kodused keeled nii eesti kui ka vene keel, nemad valdavad olmetasandil mõlemat keelt. Veel on viis-kuus õpilast, kes ei oska üldse eesti keelt. Nad ei tea isegi tavapäraseid eesti sõnu, nagu näiteks eri värvid või sööginõud, “tere”, “head aega” või “mina”.”

Tiiu Kuurme
Pilt: Sander Ilvest/Postimees/Scanpix Baltics

Õpetajale tohutu lisakoormus

See kõik toob õpetajale väga palju lisatööd. “Pean materjali kogu aeg ette valmistama nii, et neile, kes saavad eesti keelest natukene aru, teen materjali lihtsamaks või jätan mõne harjutuse vahele,” rääkis Tribštok. “Vahel ka tõlgin, kui on keerulisem sõnavara. Neile, kes eesti keelest üldse aru ei saa, tuleb ülesanded absoluutselt teistmoodi ette valmistada ehk nendega teeme töölehti.”
Tallinna ülikooli kasvatusteaduste dotsent Tiiu Kuurme kehtima hakkavat süsteemi heaks ei kiida.

“Aeg on õpetajal napp ja klassid suhteliselt suured, seega mis ressurssidega plaanitakse ellu viia see loodetud individuaalne lähenemine õpilastele?” küis Kuurme. “Õpetaja ei ole üliinimene, et ta jõuaks klassis kõigini. Peale selle tuleb arvestada, et tal on ka hariduslike erivajadustega õpilased, kaasa arvatud muulaste seas.” Kuurme veendumusel on just see üks põhjusi, miks õpetajad lahkuvalt massiliselt koolist töölt ja ei lähe kooli tööle.

Endine emakeeleõpetaja ja eesti keele kui võõrkeele õpetaja Mari-Vivian Ellam tõi välja veel ühe nüansi – laste erineva temperamendi. “Vene kodukeelega laste temperament on hoopis teine, nad vajavad energilisemat ja jõulisemat juhendamist ega kohku, kui neid korrale kutsuda või julgemalt läheneda,” rääkis Ellam, kes ise on seda näinud nii eesti kui ka vene koolis töötades. “Eesti lapsed on enamasti teistsugused – nemad võivad ehmuda, kui jõuga läheneda, nad vajavad rohkem selgitamist.”

Mari-Vivian Ellam
Pilt: Erakogu

Anded ja vajadused jäävad kõrvale

Ellam tõi välja, et kõikidel lastel on erinevad anded ja vajadused. “Meie haridussüsteem liigub selle poole, et kõik kokku segada,” tõdes õpetaja. “Seda on juba palju tehtud kaasava hariduse raames, näiteks kaotatud erikoole. Ja nüüd tahetakse ka vene koolid kaotada. Me kaotame küll ära eraldi klassid, kuid õpetajale langeb kohustus täita ainuisikuliselt oma õpilaste erinevaid vajadusi. Mina näiteks pooldan keelekümblust ja palju visuaalset tuge, mis annab häid tulemusi. Miks me kisume lõhki õpetaja, kui kõike võiks teha palju lihtsamalt?”

Ellami sõnul tuleb õpetajatel teha valus valik. “Ei ole võimalik keskenduda kõikidele korraga – kellegi peab õpetaja valima ja kellegi jätma olukorda, kus ta peab ise hakkama saama.”

Muidugi on kõige lihtsam jätta omapäi eesti lapsed, sest nad oskavad keelt, saavad ise õpikust lugeda ja täita töövihikut. Ja iseenesest ei ole see ju halb, kui laps iseseisvalt õpib. “Aga klassis on tema õppimine ju segatud, sest samal ajal tegeldakse teistega, sumin käib ja ei ole rahus õppimise keskkonda,” nentis Ellam.
Kuurme näeks lahendusena varianti, mida rakendatakse paljudes teistes riikides: muukeelsete laste keeleoskuse teatud nivoo, enne kui nad lähevad riigikeeles õppima. “Selleks on näiteks Soomes ette nähtud 900 tundi soome keele õpet kõigile ja teatud tase, millest allapoole olijad soome laste klassidesse ei lähe,” tõi Kuurme näite. “Sama olen kuulnud Tšehhis. Ehk muulastele võetakse vaheaasta, mil nad tegelevad peamiselt keelega, ning selle kõrvalt veel ühe kui teise ainega. Alles siis, kui keel on teatud tasemel, minnakse põlisrahva laste klassidesse. Meil aga jääb eri keeli kõnelevate laste ühtmoodi hästi õpetamine eelkõige õpetajate õlule. Seda enam sõltub laste õpiedu ka sellest, kui palju aitavad keeleõppele kaasa kodus vanemad.”

Annike Soodla
Pilt: Erakogu

Eraõpetajad ei aita muret lahendada

Mitmest rahvusest laste segaklasside suurim probleem on Kuurme nägemust mööda lausumbkeelsed lapsed. “Tallinnas on isegi selliseid klasse, kus on alla kolmandiku või alla kümne eesti lapsi, ülejäänud on kõik muukeelsed,” lausus Kuurme. “Kui siia tulid ukrainlased, pandi täiesti umbkeelsed lapsed eesti õpetajate klassidesse ja õpetaja jäi probleemiga üksi silmitsi.” Kuurme sõnul oleks vaja abiõpetajaid, kes keeloskuse eest seisaks. “Üks tubli üliõpilane kaitseb sel kevadel magistritöö teemal, milline on tegelikkus segaklassides. Olles intervjueerinud õpetajaid ja lapsevanemaid, tuleb välja, et kõige rohkem kannatab nendes klassides eesti õpilaste haridus.”

Kuristiku gümnaasiumi direktori kohusetäitja Annike Soodla sõnul õpib kooli tuhandest õpilasest muukeelseid kõige rohkem alg- ja põhikoolis. “Esimestes klassides on n-ö olematu eesti keele oskusega tavaliselt viis-kuus last,” tõi Soodla välja. “Ka vaheklassidesse tuleb muukeelseid õpilasi. Seal me vestleme alati õpilase ja vanemaga ning selgitame, mida tähendab tulla vene õppekeelega koolist üle eesti õppekeelega kooli ehk milline täiendav töö on see lapse jaoks, kui ta hakkab õppima keelt ja ainet korraga. Seal on oluline, et pere on valmis võtma väljakutse, mis ei ole ainult lapsele, vaid ka vanemad peavad last toetama.” Seega, koostöö kooli ja kodu vahel on väga oluline.

Eraõpetaja võtmist Olga Tribštok lahenduseks ei pea. “Kõikidel vanematel ei ole samasuguseid võimalusi,” ütles ta. “Mõni kasvatab last üksi, käib tööl kahe koha peal, et kuidagi ots otsaga kokku tulla. Osal ei ole autot, et last kuskile viia. Ühed vanemad eelistavad, et last tullakse koju õpetama, teine jälle häbeneb ega taha võõraid pilke oma koju.”

Annike Soodla sõnul saab kodu toetada kasvõi sellega, et laps käib näiteks eestikeelses huvitegevuses või vaatab eestikeelseid multifilme. “Mõnikord on raske hinnata, kas selle taga on vähene keeleoskus, juba sügavam õpiraskus või mõni muu põhjus,” tõi Soodla välja. “Keeleõpe vajab aega ja tulemused ei tule üleöö, lapsed on kõik erinevad ja lahendused on ka eriilmelised, seega ei ole kunagi teada, mis toimib hästi, vaid pidevalt tuleb leiutada.”

Suur õpilaste ränne?

Kuristiku gümnaasiumi õpetajatel on õnneks ümber tugivõrgustik, kellega koostööd teha. Rakendatakse abiõpetajaid ja õpiabi. Õpetajad on gruppidesse jaganud õpilased, kes käivad eraldi õpetaja juures lihtsat eesti keelt õppimas. Eraldi grupp on õpilastest, kel on õpiraskused. Õpetajad saavad osaleda koolitustel, kus nad saavad teadmisi, kuidas toetada võõrkeelseid lapsi.

Lasnamäel tegutseb praegu kümmekond kooli ja vaid kaks neist pakuvad õpet eesti keeles. 1. septembrist 2024 peavad kõik algklasside õpilased õppima eesti keeles ning kodukooli ei määrata enam kodukeele alusel, vaid selle järgi, kus laps elab. Näiteks Mahtra tänaval elav eesti lapse kodukool hakkab olema siis Mahtra põhikool, mis praegu õpetab veel vene keeles. Kuurme sõnul pole teada, kust leitakse õpetajad, kes endistes vene koolides suudavad eesti keeles õpetada. “Kui venekeelsed koolid kaotatakse ja kõik lapsed pannakse ühte kooli, on see läbi mõtlemata ja lahendus ei ole tehtud eestlaste perspektiivist,” rõhutas ta.

Harituks saamine ebatõenäoline

Ellam täiendas, et me saame küll eestikeelsele õppele üle minna, kuid vene laste harituks saamine on küsitav. “Tõenäoliselt paljud ei saa, sest nende emakeel jääb kängu ja nende arusaamine õpitust väheseks,” selgitas ta. Ellam võrdleb olukorda kõrghariduse omandamisega, milles on Eesti sarnane olukord. “Kõrgharidusest kuni 40% on ingliskeelne,” nentis ta. “Kui tudengid peavad inglise keeles õppima, ei teki neil mõisteid oma emakeeles, mis on ometi intelligentsi alus. See teeb oluliselt kehvemaks ka meie tudengite kõrghariduse taseme. Samamoodi oleks vene lapsele väga oluline, et ta oskaks oma emakeelt heal tasemel – sellele ehitub tema intelligentsus.”

Kuni muudatus jõustub, on uute õpetajate leidmiseks ja olemasolevate pedagoogide täiendkoolitamiseks umbes aasta jagu aega. Niisiis ongi koolid muutuste ees ärevil. Võib juhtuda, et eesti lapsed suunduvad piirkondadest, kus on suur muukeelsete elanike osakaal, õppima ühe rohkem teiste linnaosade koolidesse, kus neid võetakse vastu sisseastumistestide alusel.

Andrei Kante
Pilt: Aleksandr Guzhov

Abilinnapea Andrei Kante: loomulikult ei taha vanemad, et nende last õpetataks vigases eesti keeles

“Praegune olukord tekitab muret – võib vabalt juhtuda, et eesti kodukeelega laps satub praegusesse vene õppekeelega kooli,” lausus abilinnapea Andrei Kante.

Kante sõnul tekib meil järgmise aasta 1. septembrist uus reaalsus, kus vene õppekeelega koole enam ei eksisteeri. “Kõik esimesed klassid muutuvad eestikeelseks, mistõttu ei ole enam võimalik määrata ühelegi lapsele kooli tema kodukeelest lähtudes,” märkis ta. “See tähendab, et praegused vene õppekeelega koolid saavad juurde eesti kodukeelega lapsi ja vastupidi: praegused eesti õppekeelega koolid saavad rohkem muukeelseid lapsi. Kindlasti kajastub see ka õpetamise kvaliteedis, seega rõhutan: riik peaks korraldama õpetajate täiendusõpet just nimelt lõimitud aine- ja keeleõppes. Õpetajatel on väga keeruline õpetada mitmekeelses keskkonnas aineid.”

Praegu kogub linn andmeid, milline on praeguste vene õppekeelega koolide olukord personaliga. “Soovime teada, kuivõrd saame ise neid koole ja õpetajaid ülemineku ajal toetada,” lausus Kante. “Praegune olukord on murettekitav. Võib vabalt juhtuda, et muukeelne laps satub praegusesse eestikeelsesse kooli või vastupidi. Mõistagi on mul õigustatud kahtlus, et eesti kodukeelega emad-isad ja lapsed ei nõustu sellega, et neid õpetaksid vigases eesti keeles õpetajad.”

Omavalitsus peab pakkuma kõigile lastele kodulähedast põhikooli. Seetõttu on mõne Tallinna kooli klassides kuni pooled muukeelsed lapsed. “Lasteaedades peaks korraldama sellisel tasemel eesti keele õpet, et kõik õpilased saaksid õppida eesti keeles põhikoolis ja pärast ka gümnaasiumis,” ütles Kante. “Kui räägime üleminekuklassidest ehk kui muukeelne õpilane satub näiteks kolmandasse või neljandasse klassi, on talle kindlasti vaja määrata tõhus tugi. Soome näitel näeme, et üks keele õppimisele pühendatud vaheaasta toimib tegelikult hästi, võib-olla oleks ka meil mõttekas seda süsteemi rakendada. Aga selleks on vaja eraldi väljaõppega pedagooge, kes saaksid seda õpet korraldada. Ka oleks meil vaja rohkem eesti keelt teise keelena õpetavaid pedagooge.”

Linn moodustas ajutise komisjoni eestikeelsele õppele ülemineku korraldamiseks. Komisjoni esmane ülesanne on esitada 15. septembriks tegevuskava eestikeelsele õppele üleminekuks. Komisjoni liikmed on Tallinna haridusasutuste juhid ja eksperdid.

Komisjoni esimees on haridusameti juhataja Kaarel Rundu, liikmed haridusameti hariduskorralduse osakonna juhataja Krista Keedus ning vanemspetsialist Kadri Killing ja Anne Targem, kunstigümnaasiumi direktor Mari-Liis Sults, Mustamäe reaalgümnaasumi direktor Natalia Vergun, Lilleküla gümnaasiumi projektijuht Natalja Mjalitsina, Humanitaargümnaasiumi õppejuht Annelii Juhkama, Läänemere gümnaasiumi õppejuht Tatjana Baum-Valgma, Suur-Pae lasteaia direktor Tatjana Požogina, Kihnu lasteaia direktor Eve Kalimulina ja lasteaia Naksitrallid direktor Pärje Ülavere. Ekspertidena osalevad komisjoni töös Avatud kooli esindaja Helen Sabrak ning Tallinna Ülikooli eesti keele kui teise keele dotsent Tiina Rüütmaa.

Kommentaarid (4)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

i
6. juuni 2023 08:11
olukord, kus meile jäetakse mulje, et on võimalik valida: kooli, klassi, õppeaineid jne; kuid reaalsuses on pea kõik valikud sundvalikud.
poliitik
5. juuni 2023 20:29
Asi on nimelt selles, et Venemaa poolt tehtavas sise- ja välispropagandas kujutatakse Putinit kui vene traditsiooniliste väärtuste („skrepõ") ja normaalse perekonnamudeli kaitsjana, kes astus resoluutselt „Geiroopa" perverssuste pealetungi vastu. Seega on liiga paljud siinsed venelased, kes pooldavad traditsioonilisi väärtusi, Putini ja paraku ka tema sõja toetajad. Sest just selles suunas on nende ja ka kõigi venemaalaste ajusid töödeldud: Putin = Venemaa, Putin = perede kaitsja, Putin = välisagressioonist päästja, Putin = laste kaitsja pervertide eest jne. Nii et kui ei poolda Putinit, oled sa nii reetur, kodumaa heidik kui ka pervertide soosija ehk ka ise pervert. https://objektiiv.ee/ivan-makarov-venelased-ei-hakka-paastma-eestlaste-riiki/
vaatleja
5. juuni 2023 18:52
https://theins.ru/obshestvo/260614
elukestev õpe
5. juuni 2023 12:44
Niisugust "pulli" ei tehtud isegi mitte 1940-l, ega ka mitte 1944-l aastal. "Teadjate" jutu järgi nn suurvenestaja Elsa Robertovna Gretškina ajal ammugi mitte. Elsa Robertovna "keerab end hauas" ringi praegu. Tema oleks oodatavate tagajärgedeni viivale revolutsioonile otsustavalt risti peale tõmmanud. Millisel moel, küsite. Gretškina tegi alati nii, nagu siis sai teha. Tegi oodatava parima tulemuse saavutamiseks. Passiks snitti võtta ENSV haridusminister Elsa Gretškinast.