Tallinnas asub juba palju aastaid kaks tulekahjuohtlikku jäätmelaama – Nõmmel ja Lasnamäel –, mille likvideerimisega ei ole riigiasutused rahapuudusele viidates seni hakkama saanud. Ometi ei oleks kahe miljoni euro leidmine riigieelarvest Silikaltsiidi tänava prügimäe likvideerimiseks teab mis ületamatu raskus. Seda enam, et osa materjali oleks taaskasutatav ja kataks mingi osa kulust. Betooni tänava illegaalne prahilaam on juba ühe korra põlenud. Seega oleks ehk odavam prügila likvideerida, kui uut põlengut oodata. Iga taoline põleng häirib tugevasti ümbruskonna elu ja ohustab piirkonda jäävate inimeste tervist.
Ühele Prantsuse keskkonnakaitsjale kuulub mõte, et looduse hävitamine peab olema inimese ründamisega võrdselt karistatav. Võiks lisada, et tuleohtliku jäätmehulga tekitamine sarnaneb terrorismiga. Inimesed ümbruskonna elumajades või ettevõtetes ei tea kunagi, millal tuleb suitsu eest varjuma hakata. Kui Eesti karistusseadustiku keskkonnakuritegude osa lugeda, siis valdavalt on seal karistusena mainitud siiski pelgalt rahatrahve. Saastamise eest jäätmetega on võimalik saada kaks aastat vangistust vaid juhul, kui on tekitatud oluline kahju keskkonnale.
Reaalses elus ei ole vangi mõistetud kedagi. On kuriteod ehk hiigeljäätmehulgad, kuid pole süüdlast. Vastutama pole pandud ei neid niinimetatud äritegelasi, kes enam kui kümme aastat tagasi tekitasid jäätmemäe Silikaltsiidi tänavale, ega ka mitte Betooni tänaval asuva samalaadse prügikogumi autoreid.
Kui jätta Silikaltsiidi juhtum kõrvale, siis valdavalt on nii Tallinnas, Viimsis, Maardus kui ka mõnedes Eesti kaugemates paikades prügistamisega tegelenud üks ja sama isikutering. Samal ajal kui siin, sisuliselt organiseeritud kuritegevuse juures on uurimise jõud ja jaks täiesti raugenud, võib näiteid tuua mitmetest absurdsetest kohtulugudest, kus pinkertonid on töötanud muljetavaldava visadusega. Üks tuntuim neist asjadest käsitleb kellegi Tartu omavalitsuspoliitiku üheksaeurost juuksuriarvet.
Eestis tuleks hakata keskkonnaõigust muutma ja uut praktikat kujundama. Seda ennekõike karistuste karmimaks muutmise kaudu. Isegi kui oletada, et keegi pannakse suure jäätmereostuse loomise eest reaalselt vaid kaheks aastaks vangi, istutaks see aeg ära rõõmuga. Arvestades, et enne ollakse firmadelt ja eraisikutelt justnagu korrektse jäätmekäitluse eest sisse kasseerinud sadu tuhandeid. Trahv füüsilisele isikule võib prügistamise eest ulatuda olenevalt asjaoludest kuni 1200 euroni, juriidilisele isikule kuni 400 tuhandeni. Aferiste paneb see vaid muigama. Firmade ärakaotamine on ju nn äriplaani juba sisse kirjutatud.
Teiseks tuleb leida juriidilised mehhanismid, nõudmaks kahju sisse otse selle tekitajatelt – kuni isikliku vara müügini. Ei Silikaltsiidi ega Betooni tänava juhtumi puhul ei ole nende keskkonnakuritegude autorid ju kuhugi kadunud. Kõigest firmad on kaotatud ja otsad juriidiliselt vette peidetud.
