Turvafirma Forus andmetel näitab jalgrattavarguste arv viimastel aastatel kasvutrendi, kusjuures eriti torkab see silma Tartus.
Kui mullu registreeris politsei Tartus aasta esimese viie kuuga 26 jalgrattavargust, siis tänavu sama ajaga on neid kolmandiku võrra rohkem. Viimase kahe aastaga on registreeritud jalgrattavarguste arv Tartus aga enam kui kolmekordistunud – kui 2020. aastal registreeriti 52 vargust, siis mullu 177.
Foruse varavastaste kuritegude analüüs näitab, et soojade ilmadega aktiveeruvad nii ratturid kui rattavargad ning näib, et avalikust kohast varastamine pätte ei hirmuta. Kui möödunud kahel aastal võtsid Tartu rattavargad otsustavalt sihikule keldrid ja kõrvalhooned, siis tänavu varastatakse rohkem avalikest kohtadest.
Tallinnas on samuti näha rattavarguste kasvu. Kui eelmine aasta registreeris politsei esimese viie kuuga umbes 130 vargust, siis tänavu on see suurenenud. Kõige rohkem on nendest vargustest toime pandud mõlema aasta peale kesklinnas 30 protsendiga, Põhja-Tallinnas 20 protsendiga ja Mustamäel 16 protsendiga. Statistikasse lähevad samuti tõukerattad.
„Avalikus kohas kardavad rattavargad valvesüsteeme aina vähem. Kui varas on saagi kätte saanud ja suudab juba rattaga ise ära liikuda, siis teda ei pruugi huvitada kaamerasse jäämine. Hilisem menetlus jalgratta tagasi saamiseks võib olla väga pikk protsess,“ rääkis Foruse müügivaldkonna juht Martin Kirk.
Politsei- ja piirivalveameti Tartu menetlusjuhi Timo Reinthali sõnul on üheks rattavarguste suurenemise põhjuseks ilmselt keeruline majanduslik olukord, samuti on jalgrattaid võimalik kiiresti ja lihtsalt varastada.
„Kahjuks on ka inimesed nõus kahtlase päritoluga jalgrattaid ostma ja see tekitab omakorda turgu varastatud rataste müüjatele,“ kinnitas Reinthal.
Kõige tõhusam viis oma kaherattalist kaitsta on väga hea rattalukk, mida pole lihtne lõhkuda. Kindlasti on oluline, kuidas lukk paigaldada.
Forus soovitab samuti kinnisvaraomanikel, korteriühistutel ja avalikel asutustel varustada oma rattaparklad videovalvega, et näha, mis parklas tegelikult toimub. Võimalusel tuleks samuti rataste parkimise ala füüsiliselt piirata – ehitada näiteks spetsiaalne maja või ala, millele saab ligi ainult koodiga. Kui hoonel on mehitatud valve, siis tuleks mõelda, kuidas turvatöötaja saaks samuti ratastel pilku peal hoida.
