“Lastelavastuses Pailapsiin õpetasime, et pai lapse rohi tuleb kokku segada ainetest, mis emal kapis on. Ja siis tulid pahandused, sest lapsed segasid kodus kokku kõik nuudlid, piprad ja suhkrud,” meenutab näitleja ja lavastaja Ivo Eensalu. “Sellegipoolest meenutan seda lavastust heldimusega, sest Ameerika kassahittides ei jõua kurjust, näkku löömist ja paugutamist ära vaadata. Ma ei tea kuidas lapsed seda üldse vaadata suudavad! Neis lastakse inimene kuus korda maha, aga ta tõuseb jälle ja jookseb edasi.”

Ivo Eensaluga kohtudes tekib tunne, et selle mehe puhul on küll aeg seisma jäänud. Tema ohjeldamatu energia, pidev valmisolek nalja visata ja samas tohutu produktiivsus ei ole aja jooksul sugugi muutunud, ehkki eluaastaid on lisandunud omajagu. Lõbus ja nutikas Vandersell ning laste südameisse eriliselt pugenud Mõmmi saadavad teistegi suurepäraste rollidega silma paistnud näitlejat tänaseni, ning ta on selle üle uhke. Lavastaja Ivo Eensalul jõudis aga just neil päevil publiku ette 100. lavastus.

Teie tütar Eva-Maria arvutas kokku, et näitemäng “Korduseksam”, mis esietendus 1. juunil Hüüru mõisas, on ühtlasi teie 100. lavastus. Samas juunis võib Põlvamaal Lutsu külaplatsil näha võrukeelset suvelavastust “Turg” ning juuli alguses esietendub Ohtu mõisas “Majakavahi tüdrukud”. Kas olete tegelenud kolme näitemänguga enam-vähem üheaegselt?

Jah. “Turuga” hakkasime tegelema juba möödunud aastal ja seal mängib kohalik rahvas. Töö võimaldas laupäeviti ja pühapäeviti Põlvamaal käia. Kaks päeva tegime nendega tööd ja siis tulin siia tegema teisi tükke, kus mängivad koolitatud näitlejad. Nii et selle logistika pidi paika panema niimoodi, et kõik jääksid rahule. Ja nii läkski, kõik töötavad õigel ajal, õiges kohas ja mõnuga. Ehk siis teisisõnu – mul pole mingit põhjust kurta!

Logistika on üks asi, aga kui mõelda puht vaimselt… Kas korraga kolme lavastuse tegemine üksteist segama ei hakanud?

Ei, absoluutselt mitte! Kõik on eri teemad, eri valdkonnad ja “Turg” on lisaks veel võru keeles. Võru keel on muide üks tõeliselt lummav keel ja kogu see tegevus seal tükis on väga haarav. Ja inimesed Lutsu külas on äärmiselt toredad, minu näiteseltskond ka. Ülejäänud näidenditest ühes on osalisteks kolm naist ja teises mees ning naine. Jälle loomulikult täiesti erinevad teemad, neist igaüks paneb aju tööle omal iseäralikul viisil. Minu jaoks on selline töötegemise viis mitte üksnes vastuvõetav, vaid ka huvitav.

Olete ka üldiselt selline “mitu rauda korraga tules, mees”, et ei piirdu ainult ühe asjaga?

No selline asi on jäänud muidugi rohkem nõukaaega, kui sai ikka joostud pärast tööd raadiosse, õhtuti pärast etendust olid televisioonis võtted. Nii et salvestused, siis proov, siis jälle kuhugi minek. Lõunavaheajal tuli samuti raadio või televisiooni vahet joosta, siis pärast seda veel teised ametid ajada ja õhtul oli etendus. Nii et tamp oli ikka suur. Eriti alguses. Nojah, lihtsalt pidi tegema nii palju, et hing sisse jääks. Ega selle näitlejapalgaga praegugi teab mis pole. Kui pere on ka veel, siis tuleb ju  kõikide eest hoolitseda. Samas, loomulikult ei tee ma seda tööd ainult sissetuleku pärast! Asi peab meeldima, et saaks seda südamega teha.

“Korduseksam”, “Turg” ja “Majakavahi tüdrukud” – mis neis tükkides teid kõnetas, et nad ette võtsite?

Mulle pakuti nad välja. Ma lugesin läbi ja nagu need asjad ikka käivad – kui meeldib, siis teen, ja kui ei meeldi, siis otsime edasi. Võlub see, et kõik tükid on ääretult erinevad. “Korduseksamis” on suvelavastuse kohta täiesti eriline muusika. Klassikaline muusika, sest Meest mängib meil Indrek Taalmaa ja tema tegelane on Harvardi ülikooli professor, kes on õpetanud keskkoolis lastele muusikat ja kirjandust. Kuna härrasmees on nüüd vana ega taha hooldekodusse minna, siis ta paneb ajalehte kuulutuse, et otsib hoidjat. Hoidja ta saab ja see hoidja on ühtlasi tema endine õpilane, kelle ta omal ajal eksamil läbi kukutas. Vähe sellest, ta on läbi kukutanud ka tema ema ja isa.

Kõik see tuleb riburadapidi mehele üllatusena, lugu on igati psühholoogiline, natuke naljakas ja omajagu kurb. Ekstra nalja seal teha ei üritata, kui keegi leiab midagi naljakat, eks siis ta naerab.

Mis puutub Olavi Ruitlase kirjutatud võrukeelsesse “Turgu”, siis tegemist on looga, kus  külaelanikud peavad turgu, aga ostjaid ei ole. Nii nagu ikka vahel juhtub. Kuni ilmub välja paarike, kelle külavanem on võtnud külaarendajaks, ja turg saab suure hoo sisse. Nii et seni rahulik ja õdus külaelu pööratakse pea peale. Ühest küljest naljakas lauludega lugu, teisalt paneb see kindlasti mõtlema inimsuhete ja inimlike väärtuste teemal. Hoogne rahvatükk, mida siis Lutsu külaplatsil mängitakse ja kus kaasa löövad Põlvamaa inimesed. Lutsu teatris on see mul teine lavastus, eelmisel kahel aastal mängiti üsna menukalt “Lõõtsa jumalat”.

Aga Merle Palmiste, Triinu Meriste ja Anne Veesaar mängivad teil “Majakavahi tüdrukutes”. Kas tegemist on meelelahutuse või tõsisemaid teemasid lahkava looga?

Seal on ikka päris keerulised situatsioonid. Kui pärandust jagab kaks inimest, siis on üpris lihtne see pooleks teha. Aga kui on juba kolm tütart, on olukord hoopis teine. Seal mängivad rolli omavahelised suhted ja läbielatud lapsepõlv. Tüki on kirjutanud soomerootsi kirjanik Tove Appelgren ja tema tüdrukud on küllalt sarnased eestlastega – nad jätavad väga palju endasse, ei räägi omavahel kõiki asju lõpuni. Ja  kuna aeg on juba edasi läinud ja lapsepõlvest on tükk aega möödas, siis on loomulikult kõigil oma elud ja arusaamad.

Aga kui tavaliselt võib selline asi lõppeda üksteisega mitterääkimise ja vihaste olekutega, siis meie tüdrukutega saab kõik korda. Selline lahendus on ühe suveõhtu jaoks väga sobilik.

Mida tähendab teie jaoks tuua tükk välja kuskil mõisas, küünis või lausa vabas õhus? Millega peate siis arvestama?

Peab arvestama, et iga tükk vabasse õhku ikka ei sobi küll. Seetõttu need intiimsemad tükid ongi mõisades. “Majakavahi tüdrukuid” mängime Ohtu mõisa küünis ja see tegevuspaik meenutab ka natuke majaka alumist korrust.

Hüüru mõisas tuli natuke vaeva näha, kuna interjöör on teine, kui tükis peaks olema. Aga see ei sega ja minu meelest on need kolm kohta, ka Lutsu küla plats, üldse väga head suvelavastuste jaoks. Miinuseid leidub ka – ilm ja kostvus näiteks. Meie ilma puhul peab arvestama sellega, et võib olla või tulla tugev tuul ja siis ei pruugi kosta, seega peavad näitlejatel alati olema väikesed peamikrid. Võib sadada vihma ja siis tuleb muretseda publikule keebid. Ühesõnaga – miinuseid leidub, aga suvel on inimesed teistmoodi kui talvel, nii et küll nad on selle ilmaga juba harjunud.

Mõistagi olete publiku ette toonud ka palju teisi tükke, mida on mängitud nii Eestis kui Soome teatrites. Milline lavastaja te olete?

Teinekord olen suur kahtleja, vaatan mõnd etendust ja mõtlen, et ai, siin oleks pidanud teistmoodi olema. Sedasorti hetki ikka tuleb. Aga minu peamine mõte on, et vaataja on kõige tähtsam. Teen oma õpetaja Voldemar Panso sõnade järgi, et kui lavale minna, siis peab rahvas kuulma-nägema ja aru saama, mis toimub. Ja kõik etendused, mis ma olen teinud, olen alati mõelnud publikule. Nii ka loomulikult Soomes ja Lätis, kus olen samuti lavastamas käinud. Soomes tõin vabaõhulavale “Kalevala”, Lätis “West Side Story”, mida mängiti Riias 4000 inimesele. Eks enne tegemist olid ikka kõhklused ja kahtlused, aga siiski võib öelda, et asjad läksid korda. Võin julgelt kinnitada, et mu etenduses mängisid Läti kõige paremad näitlejad.

Te olete õppinud näitlejaks, kuid umbes kümme aastat pärast lõpetamist tulid teie esimesed lavastamised – kõigepealt ETV-s, hiljem ka teatrites. Kas tundsite siis ühel hetkel, et üksnes näitlejana te ei realiseeri oma loomingulist pagasit piisavalt?

Kuidas nüüd öelda … jah, näitleja elukutse sõltub tõesti paljudest asjadest. Üleüldse sõltub elu paljudest asjadest, kõigepealt oma valikutest. Näitleja elukutset valides pead arvestama, et vedamine tähendab selles töös väga palju, õnne peab olema. Kas sa oled löögivalmis, kas oled üldse orbiidis? Palju sõltub lavastajast, kuivõrd ta sind rollides näeb või mitte. Ja siinkohal ma tooksin esile ühe näitlejatöö, mida tegin juba kooliajal. See oli etenduses “Täna mängime seitset venda” Panso lavastuses, mis oli minu jaoks täiesti märgiline asi. Mängisin Eerot, dubleerisime seda rolli Juhan Viidinguga. Kui soomlased kutsusid oma teatri 100. aastapäevale, siis me mängisime Helsingis linnateatris seda tükki neli korda. Kui Timo osatäitja pidi sõjaväkke minema, siis mängisin ka Timot. See on niisugune lavastus, mis jääb eluks ajaks meelde ja on kõva õppetund. Aga edaspidi ma näitlejana vast liiga hõivatud ei olnud. Noorsooteatrisse tuli uus peanäitejuht ja mind hakati vähem kasutama. Et rakendust leida, tuli ise väljapääsu otsida, ja siis ma mõtlesin, et dramatiseerin õige “Üle linna Vinski”. Edasi pakkusin seda režissöör Virve Koppelile ja tema haaraski mõttest kinni! Ja Virvega jäigi pärast väga hea klapp. Üldse, mis telesse puutub, siis Virve oli väga-väga hea õpetaja ja asjalik inimene, temalt oli väga palju õppida.

Aastaid hiljem tekkis Eestimaale väga palju telestuudioid. Mõtlesin, et nüüd hakatakse neis ka lastesaateid tegema ja Virve võiks inimesi selles osas välja õpetada. Aga telestuudiod hakkasid siis hoopis multifilme näitama ja keegi lavastusi ei teinud. Ja multifilmidega oli ka nii, et siis ilmselt raha vähesuse tõttu võeti peale lugema selliseid inimesi, kes pidid kõik rollid ära tegema. Vahel siis juhtuski, et näitleja hääl sobis suurepäraselt kurjale kuningannale, Lumivalgekesele aga sugugi mitte! Nii et kokkuvõttes oli multifilmis kaks kurja kuningannat. Aga Virve Koppelit tuletan ikka meelde kui väga sooja ja armast inimest.

Telest rääkides peab ikka mainima ka lavastust “Mõmmi ja aabits”, mida teavad ka need, kes kuulsa lasteseriaali hiilgeajal veel sündinudki polnud. On näitlejaid, kes üldse ei salli, kui neid seostatakse mõne ikoonilise tegelaskujuga, mis teised saavutused justkui varju jätab. Aga teie puhul on see vastupidi, kannate Mõmmi rolli uhkusega läbi elu. Miks see nii on?

No Mõmmi on teistmoodi tegelane, sest tal on mask peas. Kui ma tänaval liikudes maski pähe panen, siis jooksevad kõik lapsed juurde, maskita mind ära ei tunta. Ainult mõni ema trammis ütleb, et vaata, Mõmmi on seal! Laps siis vaatabki ega saa millestki aru – mingi karvane mees seisab, kelle kohta ema ütles Mõmmi. Aga muidugi mind võlub siinjuures, et lapsed on Mõmmit nähes nii siirad ja vaimustunud. Ja miks mitte siis Mõmmit teha?! Tavaliselt kutsutakse lasteaia lõpupeole, siis ma lähen ja kontrollin lapsi, kas on kooli minekuks küpsed või ei ole.

Kuidas Mõmmi roll teid üles leidis?

Lavastaja Kaarel Kilvet valis. Ta ise oli üks lend varem lõpetanud, oma lennust võttis ta mängima Katrin Karisma ja Ene Järvise ning meilt vaatas siis teisi rollitäitjaid. Sealt käisid paljud läbi, ka Vello Janson, Tõnu Saar jt. Aga kuna me töötasime ühes teatris, siis olime Kilvetil ka kogu aeg silma all, näitlejaid oli mugav valida.

Kilvet rõhutas omal ajal ka “Mõmmi ja aabitsa” suurt moraalset tähtsust – perekond on lapsele eeskujuks, hoolivus ja abivalmidus olgu aukohal. Kas teie meelest leiab taolisi väärtusi piisavalt ka tänastest lastelavastustest ja -filmidest?

Lavastusi tehakse nii vähe. Aga mis filmidesse puutub, siis lapselapsega käisin vaatamas Ameerika kassahitti, kus ei jõua seda kurjust, näkku löömist ja paugutamist ära vaadata. Ma ei tea, kuidas lapsed seda üldse vaadata suudavad. Inimene lastakse kuus korda maha, tõuseb aga jälle üles ja jookseb edasi. Meenutan heldimusega, kuidas omal ajal sai  mängitud “Pailapsiini” või “Vanderselle”, need olid ikka mõttega tehtud lastele. Guido Kanguri ja Paul Poomiga leppisime omavahel kokku, et hakkame toimetama läbi lasteaia lapse silmade. Nii said väikesed inimesed ekraani taga näha, et kolm täisealist meest – vanderselli – jauravad asja kallal, mida nemad juba ammu teavad. Neil oli kihk öelda, et see on niimoodi ja too on naamoodi ning samas oli see meie improviseeritud. Laps mõtles kaasa kogu aeg. Ja tuli järgmine kord jälle televiisori taha. Ainult võib-olla üks küsitav koht oli see, et Pailapsiin tuleb kokku segada nendest ainetest, mis emal kapis on. Ja siis olid pahandused, et lapsed võtsid kõik nuudlid, piprad, suhkrud ja segasid kokku Pailapsiinikesed. Kui ema ja isa töölt koju tulid, siis oli kõik lootusetult segamini. Aga muidu oli see õpetlik ja tore lugu.

Kuula edasi taskuhäälingust, mida meenutab Ivo Eensalu Noorsooteatris ja Draamateatris töötamisest; milliseid töid on ta elus veel peale näitlemise ning lavastamise teinud; mis seob teda siilidega; mis teda maailmas vaimustab ja mis rusub.