Rongi nõudepesija, kes ei osanud sõnagi vene keelt, kuid teadis Moskva metrooliine peast, palkide pikkuse märkija ja kaugsõidulaeva kapten – need on vaid mõned ametid, mida Kalmaja elanikud aegade jooksul pidanud on. Põnevate lugudega saab nüüd tutvuda fotonäitusel kohvikus Boheem.
Helle Uus-Kalamaja tänavalt meenutab oma ema, kes töötas naise sõnul sellises kohas, et praegu ei kujuta seda ettegi. “Praeguse Lennusadama juures asus lauavabrik, sõjaväetehas, mis on nüüdseks lammutatud. Ta oli seal märkija,” lausus Helle. “Mina käisin paaril korral tema juures ja nägin, kuidas ta töötas. See oli nii ropp töö. Oli suvi või talv, üks sein oli lahti, sealt tulid kogu aeg palgid üles ning jooksid kettide peal tema nina eest läbi. Ema kirjutas üles nende mõõtusid. Alguses mõõtis ja hiljem oskas peast panna. Seda lauavabrikut, ütleme ausalt, oleks pidanud oma silmaga nägema. Mina mäletan, et see oli mere ääres, kus lõõtsusid külmad meretuuled.”
Kohvik ise väga huvitatud
Hiljem juhtus Helle emal tööõnnetus. “Ta hakkas üle palkide ronima, aga palgid liikusid. Jalg jäi kahe palgi vahele ja need pigistasid kõvasti jalga. Tal oli siis vanust üle 40,” meenutas Helle. “Kiirabisse ta ei läinud ning jalg läks mädanema. Hea, et see alles jäi. Isa vist hakkas talle peale käima, et tulgu sealt töölt ära. Siis läks ema Krulli tehasesse kraanajuhiks. Ema jäi 55-aastaselt pensionile ja ma arvan, et aastatel 1947-1955, kokku seitse aastat, oli ta seal kraanijuht. Õppis kõike, mis vaja, tegi eksami. Ma nii hästi mäletan, kuidas ta õppis. See oli nii õudne, sest siis oli ta üleval lae all kraanade peal.”
Kalamaja muuseum avas kohvikus Boheem näituse “Tööhoos Kalamaja. Kuidas tuli leib lauale 1920.-1960. aastatel”, mis näitab Kalamaja elanike tööelu läbi aegade. Suured fotod on varustatud väikeste selgitustega.
Näituse korraldaja Laura Jamsja selgitas, et tegemist on osaga eelmisel aastal Kalamaja muuseumi Põhja-Tallinna pop-up fotonäituse sarjast. Näituse pealkiri pärineb ühelt plakatilt, mis samuti seal väljas – “Tööhoos Kalamaja”.
“Tõuke näituseks andis endiste ja praeguste Kalamaja inimeste fotode kogumine ja nende ehedate mälestuste ärakuulamine,” rääkis Jamsja ja lisas, et muuseum on soovinud võimalikult kiiresti kogukonnale tagasi anda Kalamaja inimeste väärtuslikke mälestuskilde. Taolised välinäitused on selleks igati sobivad.
Kohvik Boheem võõrustab juba teist korda Kalamaja muuseumi näitust. Kui esimene välinäitus keskendus puhkamisele, siis nüüd on fookuses töö. “Kohviku eestvedajad väärtustavad kohaliku ajaloo tutvustamist ning nad pöördusid ise muuseumi poole sooviga näitust oma seintel näidata,” selgitas kuraator.
Juhendas Eesti laevu kaugetel ookeanidel
1941. aasta pildil poseeriv Riina Köie tänavalt meenutas aga oma isa ameteid. “Ta sündis 1909. aastal Kuressaares ning sõitis juba noore poisina, 14-aastaselt, purjelaevadel junga ja madrusena,” võib näitusel lugeda. “Ta omandas kesk- ja erihariduse Kuressaare merekoolis. Pärast seda õppis kodulinnas J. Teäri eramerekoolis selgeks kaugsõidu-tüürimehe ameti, sõites seejärel aastaid auru- ja mootorlaevadel maailma meredel. Isa jätkas õpinguid Tallinna merekoolis, omandades kaugsõidukapteni ameti. Kaptenina sõitis ta aga merd vaid 1948. aastani, kuna ei saanud tervislikel põhjustel jätkata – sõda mõjus paljude, nii ka tema tervisele halvasti. Ta jätkas tööd maismaal Eesti merelaevanduses vastutusrikkal peadispetšeri ametikohal, koostades Eesti laevade kaubaveo marsruute ja juhendades nende liikumist maailma meredel. Minu isa oli tunnustatud merendusspetsialist ja kuulub Eesti kaptenite aunimekirja.”
Defitsiit Moskvast
1953. aasta pildil olev Ivo Tööstuse tänavalt meenutab näitusel, kuidas tema ema rongiga defitsiitsemat kaupa toomas käis. “Pärast limonaaditehasest äratulekut töötas mu ema Moskva rongi peal. Oli restoranvagunis nõudepesija. Vene keelt ta ei osanud üldse, aga Moskva metrooga oskas liigelda une pealt,” on meenutuses kirjas. “Moskvasse jõudnud, oli tal paar-kolm tundi vaba aega, enne kui rong tagasi hakkas tulema. Selle aja jooksul sõitis ema metrooga Tšehhi ja Poola poodidesse ja tõi sõbrannadele kosmeetikat: lauvärve ja igasuguseid huulepulki ning lõhnaõli, mis kellelegi väga meeldis – see oli Bõtj Možet, naiste lemmik, pisikene pudel maksis vist alla rubla. Kodus tagasi olles ta äritses: pani kakskümmend kopikat otsa, raha tuli. Isa ütles, et mis sa ikka jamad, kae parem ilma. Siis käis ema ka turismireisidel Kaukaasias ja mujalgi. Vanasti tehti pakettreise väga palju.”
Taolisi lugusid on praegu Boheemis palju. Fotode vaatamine ja mälestuste kuulamine tuletas meelde, kuivõrd palju eri tootmisettevõtteid Kalamajas on asunud. Kohalikud elanikud andsid oma panuse näiteks mänguasjade, limonaadi, kalakonservide jm valmistamisse. Kasutatud fotod pärinevad kõik erakogudest, endised ja praegused Kalamaja elanikud on neid Kalamaja muuseumiga jaganud. Näitus jääb avatuks järgmise aasta aprillini.
