"“Maksuküüru kaotamine ja rikastele raha juurde andmine tähendab, et veel rohkem asju jääb riigis tegemata."

Heido Vitsur, majandusteadlane
Küsitlus Ajakirjanik ja koolitaja Hannes Hermaküla: Ka puhkuse ajal on eestlase suurim hobi töö (5)
18. juuni 2023
Kadri Pärnits, Hannes Hermaküla, Erki Nool, Hedvig Hanson Tiit Blaat/Martin Ahven/Ilja Matusihis/Väino Silm/Scanpix Baltics

Alanud on suvepuhkuste aeg. Pealinn uuris, kuidas veedavad suve tuntud linlased ning kas eestlased oskavad üldse puhata.

Mainori juht Kadi Pärnits: Noored oskavad aega maha võtta, kuid vanemad hakkavad ka

Puhkamine on väga erinev igaühe jaoks, see sõltub inimesest. Ühele sobib võtta mõni pikk nädalavahetus ja lihtsalt olla looduses. Neid võimalusi on Eestis küllalt. Ja minu arust on see väga hea puhkus. Niisugune aktiivne puhkus, kui ringi liikuda looduses. Ja kui ilm juhtub ka ilus olema, siis polegi rohkem vaja. Võtad jalgratta ja sõidad või lähed koeraga jalutama.

Aga kui võtta pikem, tõsisem puhus ja reisima minna, siis selle võimalused sõltuvad ikka väga palju rahakotist. Praegu, mil kõik kulud on kasvanud, paneb niisugune pikema reisi planeerimine tõsiselt mõtlema. Ja kui arvestada, et Eestis pole sugugi kõige odavam puhata, siis on  võibolla selle puhkuse planeerimisega tänavu isegi keerulisem kui muidu. Küllap meie inimesed oskaksid puhata küll, aga eks rahakoti sisu seab sellel tihtilugu piirid. Kui raha kulub palju mujale, siis võibki ütelda, et eestlane on pragmaatiline ja väga palju puhata ei oska või ei saa lihtsalt. Lihtsalt ei ole neid võimalusi kuigi palju.

Siin torkab silma ka põlvkondade erinevus. Noored ei ole enam nii töörabajad ja lepivad ka reisides palju vähemaga kui vanemad inimesed. Nad oskavad rohkem aega maha võtta, vanem põlvkond on seevastu ikka jäänud toimekaks ja rügajaks. Neil on ikka ja alati mitmed kodused toimetamised ja aiatööd. Peale selle hoiavad nad ka lapselapsi ja veedavad nendega aega ja nii edasi. Ma arvan, et see siiski on nii. Paljud meist on siiski suured töörügajad ja jupiti puhkajad ja niisuguseid pikki puhkusi meil vist nii väga ei võetagi. Et oled kolm nädalat jutti töö juurest ära.

Seega sõltub puhkamine palju inimesest, see ei käi kõigil ühtemoodi. Aga igaühele mõjuks hästi vaheldus. Minu meelset on hea see, kui saab teha puhkuse ajal teistmoodi asju. Rohkem aias midagi teha ja lastelastega aega veeta. Töö juures on ju hoopis teistmoodi kõik. Seal on kogu aeg pinge peal.

Aga kui on ikka võimalus, siis mulle meeldib üle kõige muidugi reisida. Kui kaugemale ei saa, siis vähemalt kuhugi Euroopas minna. See on väga suur ja vabastav asi, mida ma soovitan kõigile, kel ikka vähegi võimalik on seda endale lubada.

Meil maakodu ei ole, on linnakodu suvila eest. Seal on aed ja kasvuhoone ja seal on ka väga mõnus toimetada. Aga keskkonna vahetust on ka vaja ja selleks sobib reis suurepäraselt. Mõne suvelavastuse ikka tahame ka ära vaadata.

Ajakirjanik ja koolitaja Hannes Hermaküla: Maakodus ei pea palju suhtlema, seal saan end välja lülitada

Mulle küll tundub, et eestlane on harjunud palju tööd tegema. Ütleme niimoodi, et see on pärisorjuse ajast pärit hobi. Ja kui puhkuseaeg on inimesel kätte jõudnud, siis teeb ta kusagil maal tööd. Nii et meil siin väga palju ei puhatagi. Aga ma arvan, et siiski tsipakene rohkem kui enne. Üha enam saadakse aru, et maailm meie ümber on täiesti stressis ja tuleb ennast sellest välja lülitada. Vanem põlvkond võibolla ei tule sellega kaasa, sest nendele tuli kõik väga rakselt kätte, aga nooremad juba oskavad küll end sellest igapäevaelu pingeväljast välja lülitada. Elu muutub.

Kõige parem viis puhata on ikka siis, kui sa suudad end igapäevaelust natukeseks välja lülitada ja tegeled vahepeal muude asjadega. Kui sa tegeled mõttetööga, siis on tõesti hea vahepeal kusagil maal sorkida natukene porgandipeenras ja puid teha. Aga kui sa oled füüsilise töö tegija, siis on võibolla parem lösutada ja midagi muud teha kui tavaliselt. Keskkonna vahetus ongi hea puhkus.

Ja vaimutöö tegijatel ongi hea end puhkuse ajal liigutada, tööd teha. Ma ei ütle, et see peab olem rügamine, aga niisugune vaikne nokitsemine. Tuleb tegeleda nende asjadega, mis stressi ei tekita.  

Mina saan suvel päris mõnusalt puhata ja lülitan ennast maakodus välja. See on minu jaoks kõige suurem puhkus seal Pärnumaa metsade vahel. Seal pole eriti palju inimesi, ei pea väga palju suhtlema. Seal ma siis nokitsengi, teen tasakesi puid, niidan muru. See ongi minu mõnus puhkus. Ja eks tuleb teha mõned reisid ka, aga kõige parme on ikkagi olla maal ja end välja lülitada.

Veel käime ka mõnel kontserdil, eriti kui need on maakodu lähedal. Siis u poeg mängib ühes suvetükis ja peame külastama Ohtu mõisa ja nii see aeg suvel hakkabki veerema. Koos kogu perega nautida, tunda end mõnusalt.

Olümpiavõitja Erki Nool: Kunagi tehti suvel haltuurat, nüüd käiakse välisreisidel

Küllap meie inimesed oskavad puhata, aga igaühel käib see omamoodi, sest inimestel on välja kujunenud mingid harjumused. Mõne jaoks ongi puhkus see, kui minnakse suvemajja ja tehakse kõik asjad seal korda, mida vähegi osatakse teha. Ja kui need korda saavad, siis on inimene ju rahul. Aga need, kes on peale tööd harjunud koju tulles pikutama ja televiisorit vaatama, eks need unistavadki puhkuse ajal ainult pikutamisest. Ja kui sõber helistab ja kutsub kuhugi, siis ta ütleb: ei, mul on puhkus.

Ma olen kuulnud seda arutelu meedias, et meie inimesed ei oska puhata. Ma arvan, et see on pastapliiatsist välja imetud probleem. Inimene peabki olema aktiivne oma puhkuse ajal ka. Puhkus ongi see, kui sa teed mingit muud asja kui tavaliselt tööl käies. Puhkus on ka sellise füüsilise töö tegemine, mida sa iga päev töö käies ei pea tegema. Sa lähed väljapoole seda rutiini, mida sa oled kogu aeg harjunud tegema. Inimest väsitab ja tapab tegelikult see monotoonsus, mis paraku igapäevatööga kaasas käib. See mõjub vaimselt ka kurbavalt, kui sa tead, et lähed tööle, pead jälle seda, seda ja seda tegema. Vaheldust on vaja.

Mulle meeldib ka puhkuse ajal minna maale ja teha seal igasuguseid asju. Iga kord viimasel ajal luban endale, et enam ei ehita midagi juurde. Aga lähed kohale, vaatad, et terrass on katki läinud või mingi muu kohta tahab parandamist ja kõpitsemist, et maja peaks ka hakkama värvima  ja nii ta läheb. Tuleb ikka teha midagi, kuigi arvasin, et enam midagi ei tee.  

Kergejõustikutreenerite jaoks on suvi kahjuks väga kiire aeg, kogu aeg on võistlused ja pikka puhkust järjest pidada ei saagi. Kõik nädalavahetused kipuvad kinni olema. Midagi teha ei ole, see ongi see meie heas mõttes traagika. Mõnele kontserdile tahaksin ikka suvel ka jõuda, aga nii pikalt veel ette ei mõtle.

Aga ma arvan, et keskeltläbi puhatakse praegu rohkem kui 30-40 aastat tagasi. Ma mäletan oma onu pealt seda, ta oli peainsener ja lõkkas kogu aeg, iga aasta oma puhkust edasi. Aga lihttöölised, kel oli kollektiivne puhkus, läksid sel ajal haltuurat tegema, ei käinud kusagil rannas päevitamas päevad läbi. Tänapäeval käiakse igasugustel lõunamaa reisidel ka varakevadel ja hilissügisel suve pikendamas. Enne ju niisugust asja massiliselt ei olnud.

Laulja Hedvig Hanson: Töökad otsivad suvel endale lisatööd ja laisad muutuvad veel laisemaks

Eks eestlased on erinevad. Kui üldjuhul kipume end pigem tööga ära tapma, siis kindlasti on ka logelejaid. Ideaal oleks siis leida see mõistlik kesktee – ikka töö ja puhkus vaheldumisi. Minu kogemus ja vaatlused näitavad, et mõistlikkust on pigem vähe – ikka need, kes on töökad, ei oska hästi puhata ja need, kes on laisavõitu, muutuvad laiseldes veelgi laisemaks. Tõsi on ka see, et rabeledes võid kaotada fookuse ja su töögi muutub mõttetuks, samas saab tegevusetuses leida uusi mõtteid.

Minule ka sobib ikka see tunne päeva lõpus, et oled midagi suutnud ära teha. Sel hetkel saabubki mõnusaim puhkus – rahuolu iseendaga.

Parim viis puhata on muidugi teha neid asju, mida sulle meeldib teha. Mida teed südamega. Siis ei ole ka töö nii suur sundus.

Samas, väike enesekasvatus on minu arvates ainult tervitatav – vahel tuleb teha ka asju, mis ei ole kõige lemmikumad, aga kui see on hea eesmärgi nimel, siis tasub end ületada.

Aktiivne puhkus – see võikski siis olla tasakaal, tegemise ja mittetegemise vahel. Loodetavasti ka tehakse vajalikke asju ning jäetakse tegemata ebavajalikud. Kas aktiivse puhkuse vastand võiks olla passiivne töö?

Mina eriti suveüritusi ei külasta, kuna olen ise ka esineja, siis eelistan pigem kodusemaid ja vaiksemaid olemisi. Kindlasti mitte suurüritusi. Kui tõesti midagi valiksin, siis pigem vaikset ja väikest, mitte suurfestivale ega suurelt reklaamitud üritusi. Need väsitavad  oma intensiivsusega väga ära. Ise eelistan kulgeda rahulikus tempos ja olla palju looduse keskel. Niisamuti on kosutav suhelda koduloomadega – mul on kass ja koer. Loodus ei oota meilt midagi ja võtab meid vastu sellisena nagu oleme. Seal saame end vabaks lasta ja tõeliselt puhata. Inimeste seas ja sees on liiga palju ootusi, eelarvamusi ja möödarääkimist. Ka sellest tasub vahel puhata.

Kommentaarid (5)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

Arvamus
20. juuni 2023 10:07
Vaadates , mis kell enamus tallinlasi hommikul tööle ja õhtu sealt tagasi sõidavad, seda nüüd küll öelda ei saa, et ka hobidega tegelemiseks ette nähtud aeg töö tegemisele kuluks! Pigem vastupidi või on siis kõigil veel peale põhitöö ka mingi maksuameti eest hästi salastatud kodune lisatöö!
Sinder
19. juuni 2023 07:28
Põlvkondade elukaare mõisted ning stammjäreldused on väga erinevad. Vist suuremad, kui mõnedel varasematel teineteisele järgnenud põlvkondadel. Sellest ka siis suurem mittemõistmine ja võõristus. Beebibuumerid (1945-1955) elavad/elasid mõneti muretult. Õppida eriti vaja ei olnud. Kui tehnikumi läbi tegid oli juba OK ja avarad karjäärivõimalused. Instituudi/ülikooli (4 või 5 aastat) lõpetanud omandasid teenistuja staatuse, mis nõukogude korra ajal võimaldas istuda ja tiksuda. Paljud teenistujad mingit huvitavat karjääri ei teinud. Väga ei pingutatud, hiilgavad tulemused ei olnud pop. Võõrkeeli, v.a vene k, oskama ei pidanud. Polnud vaja. Eestlastel oli maneer elada mõneti nagu sisepaguluses, õõnestada nõukogude korda seestpoolt pohhuiismiga. Peamiseks elumureks oli eluruumi saamine (korter, kus vesiklosett, keskküte ja soe vesi). Selle nimel ka abielluti, saadi lapsi ja lahutati. Keskeas teostati end aianduskooperatiivi krundil rügades ja asju kogudes (Kiisa, Kasemetsa jm "kükitajate külad") ja sõiduauto soetamisega. Varasemate (40-l sündinute) linnlaste elu oli huvitavam (vt filmid "Vallatud kurvid", "Ühe suve akvarellid", "Hüvasti kollane kass" aga ka "Mis juhtus Andres Lapeteusega"). Oli rohkem usku ja lootust. Enamus neist on juba lahkunud.
to Sinder
19. juuni 2023 13:07
Peale kooli lõpetamist suunamine, loomulikult kaasnes töökohaga ka ametikorter ja tegelikult võis suunatud kohta töötama ja elama jääda elu lõpuni. Muretu elu.
hmm
18. juuni 2023 12:26
NN vanemal põlvkonnal oli stressivaba elu, sest neil oli tagatud ka töökoht ja ka ametikorter. Kedagi tänavale ei jäetud. Nüüd on neile tagatud igal aastal tõusev pension ja eesti aja algul jagatud elukoht.
hmm
18. juuni 2023 12:21
Vanem põlvkond võibolla ei tule sellega kaasa, sest nendele tuli kõik väga rakselt kätte, ... Ei ütleks, praegune vanem põlvkond on sündinud u 1950. Neil tuli kõik väga kergelt kätte, kergemini kui nende lastel, kelle peamine kulu on kodulaen või üür. Kõik selle sai vanem põlvkond omal ajal tasuta kätte.