“Tegelikult võiks tänapäeval mängida Karlssoni Katuselt kraad kangemalt, kui seda omal ajal tegin. Ta on oma egotsentrismi ja teistest ülesõitmise poolest väga kaasaegne kuju,” leiab näitleja Tarvo Krall, kelle sõnul peab näitleja tihti oma unistuste rolli jaoks küpsema. “Eakaid meesnäitlejaid meil peaaegu üldse ei ole, kuigi nendele on väga häid osi. Vanaisa osatäitjat otsi tikutulega! Ma loodan 20 aasta pärast veel täisjõus olles selle turu katta.”
Tarvo Kralli kohta võiks öelda, et ta on üleni üks suur naeratus. Sellisel moel läbi elu minna on ühest küljest suur rõõm, teisalt aga ehk väike kohustus. Inimesed harjuvad ära, et sa niisugune oled, ja latti ei tohi enam alla lasta, viletsamaid emotsioone tuleb vaka all hoida. See on nüüd küll siinkirjutaja mõtisklus, aga samas – olla ühtaegu näitleja, produtsent ja laulja nõuab tohutut ettevõtlikkust ja tugevat iseloomu. Need on Krallil igatahes olemas, ehk sealt ka see igipüsivalt rõõmus naeratus.
Oled erakordselt energiline, muhe ja heatujuline inimene. Kas see on fassaad või elad tõesti nii ilusat ja õnnelikku elu?
Elu on valikute küsimus ja aeg-ajalt võiks mõelda, mispärast sa vihastad mingite mõttetute asjade pärast, kui palju see raiskab sinu energiat! See annab ju sinu vastasele, kes ongi selle viha põhjustanud, energiat veel juurde. Pigem lüüa käega ja minna oma asju ajama. Küllap on minus teinekord ka mõndagi nö välist, vahel ei tee fassaad üldse halba. Mulle meeldib päike ja ei meeldi sombune ilm, ehkki sügisvärvid on kenad. Aga sedagi päikese käes. Võib-olla ma olengi omamoodi, et näiteks kodus ma näen puitpõrandas loomi. Oksakohtadelt vaatavad vastu rebasenägu, kassi silmad… mida vanemaks ma saan, seda rohkem rõõmu tunnen sellistest teistmoodi asjadest. Ja ma arvan, et kui mina olen endaga rahul, siis on ka teised minuga rahul nii kodus kui ka mujal. Loomulikult saan ka vaimutoidust jõudu. Ja veel võiks siinkohal teistelegi öelda, et naeratage, naeratage ka pettumuste puhul.
Millised on tänapäeva teatri eripärad? Kas näitleja elab oma palgaga ära?
Minu arvamus on, et riiklik teatrisüsteem on oma aja Eestis ära elanud. Riigipalgal olevad näitlejad löövad palju eraprojektides kaasa, mis tähendab, et tegelikult turg ise reguleerib kõik ära. See on selline riiklik teema, mis alles hiljuti siin koos kantslerite vahetustega tõusis jälle päevakorda. Aga ärme sellest räägi, räägime ilusamast. Näiteks eelmisel aastal liitus lavakunstikooli värske tudeng Erik Hermaküla meie 1Teatri etendusega “Vihmameister”, mida Ohtu mõisas tegime. Nüüd on ta aasta otsa õppinud ja kui juuli keskel tuleb esimesse taastusproovi, on põnev vaadata, kuidas ta arenenud on. Kas ta on meile järele jõudnud või ehk koguni juba ette jõudnud?
Ja kui noor näitleja jõuab teist ette, kas tunnete siis rõõmu või kadedust?
Arvan, et võib-olla mõlemat. Minu meelest kõige toredam nähtus on see, kui ühel hetkel kadedus muutub imetluseks. Ja neid on küll, kelle puhul sa vaatad, et vau-vau, mina sellega küll hakkama ei saaks. Ma tegelen praegu väga aktiivselt ka veel improvisatsioonilise teatriga, kus vanad kalad ei julge üldse lavale tulla.
Praegu oled sa väga tuntud produtsent ja tegeled parajasti suveetenduste “Majakavahi tüdrukud” ja “Vihmameister” kõikvõimaliku korraldusliku poolega. Kui sujuvalt su teekond päris alguses teatri juurde kulges?
Kui ajalukku tagasi vaadata, siis tegelikult algas teekond ilmselt kuskil 10-11-aastaselt, kui meid saadeti klassiga Tallinna pioneeride ja koolinoorte paleesse Maret Oomeri juurde, et me teeksime ühe agitkava. Nii nagu neid tollal tehti, et oldi üksteise seljas, röögiti loosungeid ja eks mingisuguse kava siis tegimegi. Ma ei mäleta, kas me sellega ka esinesime, aga siis ühel ilusal päeval oli meie Männiku kodus uksekell. Ukse taga oli Maret Oomer, kes ütles, et tema tahab seda Tarvo-poissi kindlasti suveks Pärnusse teatrilaagrisse. Ta oli nii veenev, et läksin ka. Sain uuesti kokku oma lasteaiakaaslase Tamur Tohveriga ja meiega lavastati seal “Operatsioon kintsutükk”, mida sai mängitud jõulude ajal. Nii et tegelikult, ma arvan, 4.-5. klassis oli see aeg, kus ma hakkasin täiesti teadlikult liikuma teatri poole. Ja koolinoorte palees sai ikka neid etendusi mängida vihutud, ning mitte ainult jõulude paiku. Ka kõigil koolinoorte teatrite festivalidel olime nii-öelda tegijad – preemiaid tõime igal juhul ära. Nii-öelda visuaalne märk sellest ajast on “Pal-tänava poisid”, mida aeg-ajalt ka televisioonis näidatakse, kus Nemecseki mängib Jaagup Kreem. Aga selles mängisid ka Tamur Tohver, mina, Andres Puustusmaa, Rednar Annus, kadunud Madis Milling ja mitmed teised. Nii et meid sattus kokku selline hea kamp, kellest nüüd on saanud ikka väga head ja toredad näitlejad ja režissöörid.
Kas tänu sellele said ka tollasesse lavakunstikateedrisse sujuvalt sisse?
Lõpetasin Tallinna 20. keskkooli 1987 aastal ja ole sa lahke – sel aastal lavakunstikateedris sisseastumiseksameid ei olnud. Ma tegin ühe vaheaasta, kuna otsustasin, et mina pedagoogilisse instituudi kultuurharidust õppima ei lähe. Tamur Tohver läks ja on olnud väga tubli, nüüd on ta etenduskunstide doktorant Manchester Metropolitan Universitys ja õpetab tudengeid. Mina töötasin neli kuud Männiku kaupluse taarapunktis, olin kvalifitseeritud koorma kujundajana kirjas. Minu ema ja isa olid lihttöölised, ema töötas samuti kaupluse taarapunktis. Võib öelda, et olen klienditeenindajana väga-väga tegus ja suudan kõikide nö siht- ja ostugruppidega hästi lävida. Taarapunkt tähendab vapustavat nägude kollektsiooni nendest, kes seal käivad. Praegu viskad inkognito kotitäie taarat masinasse ja saad tšeki. Aga tol ajal pidid ikka taara kassas letile panema ja siis oli ka suhtlemist. Ütleme, et elukoolina oli see väga hea, aga tundsin, et mulle ei sobi kaheksast viieni tööl olla. Nõnda jooksis mu juhe seal nelja kuuga nii kokku, et ma siis tulingi ära. Ja hakkasin lavaka katseteks valmistuma. Meid oli üheksateist õnnelikku, kes sinna vastu võeti. Õppisin koos suurepäraste kaaslastega nagu Merle Palmiste, Marika Korolev, Piret Rauk, tänane teatrijuht Garmen Tabor, Ivo Uukkivi, teatrijuhid Ingomar Vihmar ja Üllar Saaremäe ja praegune hingehoidja Katri Kaasik-Aaslav. Me ei saanud sealt ainult teatriharidust, vaid palju enamat. Ja need on vaid mõned nimed. Nii et see kamp oli vägev ja ma arvan, et see sõprus jääb. Kursavenna Andres Raagiga aga hakkasime tegema ansamblit LDorado.
Lavakunstikooli võib sisse saada ja õpingud võivad väga kenasti sujuda. Kas see on garantii tulevaseks edukaks näitlejakarjääriks?
Ma arvan, et lavakooli, üldse teatriõpetuse puhul on kõige tähtsam see, et nendes koolides räägitaks õpetajatega üht keelt, et sa saad lavastaja või näitlejana aru, mida kumbki mõtleb. Mida paremini näitleja lavastajat mõistab, seda kiiremini ta mängurütmi sisse elab. Aga samas võib ka nii juhtuda, et sa lähed seal täiesti krampi, täiesti omadega tupikusse ja ei avane. Neid juhuseid on olnud küll ja veel. Meie kursuse puhul oli murranguline see, et astusime Eesti riikliku konservatooriumi lavakunstikateedrisse, aga lõpetasime 1992. aastal Eesti muusika- ja teatriakadeemia. Seega olime esimene praegusaegse lavakooli lend. Tol aastal tuli ka Eesti kroon, nii et see oli väga-väga märgiline aasta. Ja tänu sellele, et uus riigivõim ju tegelikult hakkas juba kaks aastat varem pihta, pidi igaüks ise otsima endale koha siin elus. Kes sai Ugalasse, kes Pärnusse, kes Draamateatrisse. Ja kuigi esimese hooga oli see šokk, et Margus Allikmaa mind Draamateatrisse ei võtnud, öeldes, et kohad on täis, siis tagantjärele olen ma selle üle väga õnnelik. Läksime koos Marika Korolevi ja Rednar Annusega Vanalinnastuudiosse, kus Aarne Üksküla asus meiega kohe lavastama näitemängu “Mis te norutate” Vaclav Haveli materjalide põhjal. Arvan, et see oli palju lahedam, kui ma oleks istunud Draamateatris ja oodanud aga käskkirja, et kas ma järgmises tükis olen sees või mitte. Ma oleksin kogu aeg stressis olnud.
Kas saan õigesti aru, et lõppkokkuvõttes oled sa oma näitlejasaatusega rahul?
Ma sain tööd ja olin viis aastat Vanalinnastuudios, Eino Baskin võttis mu oma truppi ja me olime väga hõivatud. Alates sellest, et välja tulid ju hitttükid: “Prügikast 1” ja “Prügikast2 “. Nendega sai ikka uidatud mööda Eestit sadu ja sadu kordi. Kindlasti sain ma suure kogemuse ja nö egolaksu, et ma olen vajalik sellele trupile ja mind võetakse ka publiku poolt hästi vastu. Teletoimetaja Reet Linna märkas mind samuti ja kutsus saatesse “Kuulus või kummaline”, mis tegelikult tõmbas selle sae veel rohkem käima, nii et linna peal olin ikka tegija putukas. Aga huvitav on see, et kui me olime kaheksakümnendatel lavakas, siis tunti linna peal ära ka riietuse järgi, et näe, see on kindlasti lavakast. Me käisime teistmoodi riides. Võib-olla ka käitusime natuke provokatiivsemalt, rääkisime natuke valjuhäälsemalt. Nüüd, ma arvan, et juba 10-15 aastat ei tee keegi vahet, kes on lavakast, kes reklaamifirmast, kõik on läinud ühesuguseks massiks. Samas kõik tahavad natuke eristuda.
Sinu kursuse juhendaja oli Kalju Komissarov, kellest vahel räägitakse hirmulugusid. Millisena sina teda mäletad?
Kalju oli aus, otsekohene, ta võis sind sõimata lakke kinni, kuid ta võis sind tõsta üles ja kiita omapärastel viisidel. Kalju puhul oli kõige huvitavam see, kuidas tema olekust hakkas tasapisi koitma, kui ta oli väga rahulolematu. Ta istus meil saali kõige tagumises nurgas ja tegi suitsu. Tol ajal oli see proovides kombeks. Suitsetas ja tegi mingit talle ainuomast häält, sa kuulsid seda ja said kohe aru, et miskit on väga mäda. Siis said oma litri kätte, et misasja sa seal laval teed?! Näiteks kui sa juba häälega petad, siis järelikult see ei ole orgaaniline. Eks ta viis meid aeg-ajalt kriisi ääreni, aeg-ajalt tõstis üles… Sügav lugupidamine, ma arvan, tervete teatrite põlvkondade poolt, kelle ta üles kasvatas.
Lisaks tõsisematele teemadele armastad sa ka kergemaid tükke. Milles on nende võlu?
Jah, see vastab täiesti tõele. Tegelikult ju teatritükk ongi meele – ja jagame selle sõna nüüd pooleks – lahutus. Sa lahutad oma meelt kas tõsisema või siis muusikalitükiga. Vaadates, mis Londonis toimub, muusikalid on puupüsti rahvast täis, piletite hinnad 100 ja 400 naela vahel, inimesed istuvad ja naudivad. Kusjuures ma ütleks, et see on isegi midagi enamat kui meelelahutus – see on meeletu vaatemäng! Ja samas, kui sa lähed vaatama ükskõik mis draamat, kahe-kolme inimese tükki, ja kui see sind köidab, siis on see ka meele lahutus. Olgu lõbus, kurb või sügavalt filosoofiline.
Milline on üldse teatri, lavastaja ja näitleja roll ühiskonnas lisaks meelelahutusele?
Teater on ajastu peegel. Samas on need ajad, kui publikut valgustati poliitilistel teemadel ja tehti poliitteatrit, üldiselt möödas. Üheksakümnendatel võis sellisest nähtusest rääkida. Tänapäeval on erandiks vast Vaba Lava Narva loovjuhi Julia Augi lavastatud etendus, mis tõukus Ukraina sõja teemadest. Aga rääkides teatri rollist meie ühiskonnas praegu, siis võiks see näidata, kui huvitav ja mitmekesine on elu meie ümber. Sest kui palju uusi võimalusi on andnud kõikvõimalikud arengud! Kui huvitavaks on muutunud nö meid ümbritsev ruum võrreldes endiste aegadega! Teatrite väljendusvahendid on väga palju täiustunud, näiteks multimeedia tulek on loonud hoopis uue väljundi jne. Seda tulebki peegeldada, võtta inimene käekõrvale ja näidata arenevat maailma. Teatri roll on olla hea teater!
Sinu paljude osatäitmiste seas on loomulikult ka Karlsson Katuselt. Mängisid seda külalisena Endla teatris 2000ndate alguses. Kas toona oli maailmakuulsa lasteraamatu nimitegelane sulle unistuste roll?
Mingil ajal võis olla. Tänapäeval teeks seda rolli ehk kraad kangemalt ja tegelikult Karlsson ongi sellise egotsentrismi ja teistest ülesõitmise poolest väga kaasaegne kuju. Kui kasvõi vaadata neid inimesi, keda kuskile neljaks aastaks valitakse… Aga eks rolle on olnud ju igasuguseid, näiteks olen Estonia laval ka Puhhi mänginud, mind on trossidega lae alla tõmmatud ja olen laulnud seal oma “tidili – pommi”. Kas see just unistuste roll on, aga hea ja lahe väljakutse kindlasti. Lihtsalt mõni unistuste roll on niisugune, et selleks peab veel küpsema. Eakaid meesnäitlejaid meil peaaegu üldse ei ole, kuigi samas on nendele väga häid osi. Vanaisa osatäitjat otsi tikutulega!. Ma ise loodan, et kunagi 20 aasta pärast olen veel täisjõus ja suudan selle turu katta.
Mõnevõrra armastab sind vist ka kaamera? Ekraanil on sind nähtud küll ja veel.
Pigem on need teleseriaalid “Kättemaksukontorist” “Kelgukoerteni”. Aga nüüd olen endale natukene ka selgeks teinud, et pole mõtet ennast kõikide seriaalide vahel niimoodi jagada, pigem võtta üks ja korralik. Üks viimase aja sari, mis mulle väga meeldis, on müstiline põnevik “Merivälja”, kus me mängisime koos Liina Tennosaarega lihtsaid inimesi. Minu jaoks oli see naljakas ja huvitav. Režissöör Triin Ruumet ütles, et ärge mängige midagi, lihtsalt olge. Kaamera ei taha grimasse, suuri emotsioone, reageerida tuleb seestpoolt, mitte väljastpoolt. Tuleb olla nö kaasas, ja kui ei ole siis ei ole. Üldiselt käime teiste näitlejatega abistamas Balti filmi- ja meediakooli tudengeid nende lõputööde juures. Käime tasuta, see on ühest küljest vastutulek ja teisest küljest enese proovilepanek ja võimete vaatamine, et kas ta saab hakkama või mitte. Väga harva, kui noor režissöör oskab väga täpselt sulle ütelda, mida ta tahab.
Oled suutnud teatrikoolist lisaks näitlejakutsele võtta kaasa ka oskused iseseisvaks eluks. Kui sa 1997. aastal Vanalinnastuudiost lahkusid, hakkasid vabakutseliseks ja sinust sai produtsent. Kas see oli parim, mis sai juhtuda?
Jah. Iseenda aja planeerimine on hoopis teine asi. Olgugi, et seal on omad raskused – kord sul on tööd, kord ei ole ja siin sa pead enda eest hoolitsema. Produtseerimine tuli mu ellu lihtsalt juhuse tõttu. Hea sõber Mikk Purre, kes oli ka minu teatris olemise ajal Vanalinnastuudios inspitsient, pakkus välja. Ta nimelt õppis EBS-is, kus tema lõputööks oli muusikali produtseerimine. Nii ta ütleski, et järsku rakendaks seda ka elus, ja mina arvasin, et miks mitte. Saime kampa ka Anne Veesaare ja nii sündis 1998. aastal Smithbridge Production. Ja siis lõime selle lati üles, koolitasime terve suure põlvkonna lauljaid näitlejateks ja ka vastupidi. Nüüd on täiesti normaalne, et lavakas sa pead juba oskama laulda, sa pead juba oskama teha mingit muusikalist numbrit. Jah, ka meie õppisime tantse, aga laulmise peale meil nii ei rõhutud. Praegu on kõik väga musikaalsed, lavakas õpetab tudengeid välja Riina Roose. Ja siis muudkui laula – ka ooperit! Alles hiljuti oli eksam, kus tuli esitada mitu laulu, üks neist ooperirepertuaarist. Ja kas oskad või mitte, aga laulma sa pead. Kui ei oska siis tuleb see nii välja mängida, et jääks ikkagi mulje, et oskad. Aga loomulikult, suurele lavale võetakse ikka neid, kes laulda oskavad.
Kuula edasi podcastist, mida peab Krall oma produtsenditöö parimateks näideteks, mis on saanud ansamblist LDorado, kas tema meelest saab olla ka nii, et kodus tööjutte ei räägita, kuidas õnnestus mehel kolme kuuga kaotada 23 kilogrammi oma kehakaalust ning mida arvab ta Eestimaa pealinnast.
