„Eakamatel ja tervisehäiretega inimestel, samuti lastel tuleks kuumalainete ajal soojussaartest kindlasti eemal hoida. Seepärast pidage silmas ilmateadet ja kui tuleb kuumahoiatus, siis jälgige, et jooksite piisavalt vett ja hoiaksite palavatest paikadest eemale,“ rääkis klimatoloog Mait Sepp eesootava suve ohtudest.

Kuumad suved ei tähenda pelgalt rannamõnude nautimise võimalust, vaid ka ohtusid meie elule ja tervisele. Eestiski toob globaalne soojenemine kaasa üha sagedasemaid ja pikemaid kuumalained, mis ohustavad eeskätt väikelapsi, eakamaid inimesi ja kroonilisi haigeid. Selleks, et ekstreemsete ilmastikuoludega paremini toime tulla, soovitatakse oma liikumised palavatel suvepäevadel korralikult läbi mõelda ning soojasaartest eemale hoida. Kõige parem on veeta aega autodest ja maanteedest kaugemal, haljastuse ja veekogude läheduses.

„Eestis on nii öelda punaseks temperatuuriks kolmkümmend kraadi,“ rääkis klimatoloog Mait Sepp sellest, millal lihtsalt palavat ilma kuumalaineks hakatakse lugema. „Kui selline palavus püsib mitu päeva järjest, siis antakse häire välja ja kuulutatakse avalikult, et käes on kuumalaine. Aga tegelikult on meil juba 27 kraadi selliseks temperatuuriks, mis võib inimeste tervist ohustada.“

Ühes kuumalainetega tekivad linnas ka soojussaared, mille temperatuur läheb eriti kõrgeks. „Soojussaared on sellised nähtused, mis tekivad praktiliselt kõikides tihedalt asustatud alades, kus on mõni suurem tehispind,“ selgitas klimatoloog.

Sepa sõnul pandi seda fenomeni tähele juba 19. sajandi Londonis, kui märgati, et Londoni sees on temperatuur kõrgem kui linnast väljapool. “Palaval ja päikesepaistelisel päeval hakkavad need tehispinnad kuumenema ja temperatuur tõuseb seal eriti kõrgeks. Seepärast võibki juhtuda, et kuigi näiteks Harku ilmajaamas mõõdetakse Tallinna temperatuuriks 25 kraadi, siis võib samal ajal kusagil linnasisesel asfaltplatsil juba 30 või koguni 45 kraadi sooja olla.“

Abiks maa-ameti soojussaarte kaart

Üheks kõige tõhusamaks meetmeks linnasisese kliimasoojenemise ohtude ja mõjude vähendamiseks on klimatoloogi sõnul eeskätt elanike teavitamine. „Kui inimesed teavad, et selline oht on olemas, siis oskavad nad end selle eest ka hoida ja kaitsta,“ selgitas Sepp.

Enne kuumalainete saabumist soovitas spetsialist vaadata veel Maa-ameti kaardirakendust, kust leiab muu seas ka soojussaarte kaardi. „Eakamatel ja tervisehäiretega inimestel, samuti lastel tuleks punasena märgitud soojasaartest sel ajal kindlasti eemal hoida,“ kinnitas spetsialist. „Nii et pidage silmas ilmateadet ja kui tuleb kuumahoiatus, siis jälgige, et jooksite piisavalt vett ja hoiaksite palavatest paikadest eemale.“

Kui temperatuur tõuseb üle 27 kraadi, siis võib tekkida kuumarabanduse oht. Samuti peavalu, hingamisraskused või muud sellised hädad. „Oma vanemate sugulaste pealt olen näinud, et kuumalaine esimestel päevadel läheb neil tervis nii öelda rikki,“ nentis Sepp.

Spetsialisti sõnul tõuseb suremus kuumalaine esimestel päevadel koguni 10% võrra. „Suurem osa palavuse tõttu hukkunutest tulebki just linnade arvelt, kus õhutemperatuur tõuseb eriti kõrgele,“ rääkis Sepp. „Näiteks 2003. aasta suure kuumalaine ajal suri Pariisis üle 14 000 inimesi. See oli tõsine häirekell kogu Euroopa jaoks. Nüüd aga näeme kuumalaineid juba praktiliselt igal aastal.“

Seetõttu võetakse kuumalaineid nii Euroopas kui ka Eestis üha tõsisemalt, kusjuures 2003. aasta Euroopa kuumalainete puhul hinnati hukkunute koguarvuks ligemale 72 000 inimest. Lisaks inimeste teadlikkuse kasvatamisele tuleb pöörata senisest enam tähelepanu ka soojussaarte vähendamisele ja kõrghaljastuse hoidmisele. Abiks on ka avalikud veekraanid, purskkaevud ning pihustid, mis tallinlastele viimaste aastate jooksul samuti üha kättesaadavamaks muutunud.

Samas jääb spetsialisti sõnul arusaamatuks, miks eelistavad arendajad praegustel aegadel üha rohkem tumedaid katuseid ja fassaade, mis tehiskeskkonna kuumutamisele tublisti kaasa aitavad. „Just mustad pinnad tõmbavad kuuma rohkem ligi kui heledad. Paistab, et praegu rajatakse tumedaid hooneid arhitektuurilisest trendist, aga soojussaarte vältimise mõttes on tegemist väga lühinägeliku mõtlemisega. Klimatoloogi silmade läbi näib see lausa tobedusena.“

Täiskasvanud puid tuleb hoida

Maa-ameti kaardirakendust vaadates paistavad soojussaared kõige enam silma Lasnamäel, samuti Kristiines ja Õismäel. Kuumasaarte vabade aladena hakkavad eeskätt silma aga Nõmme ja Pirita. Soojussaartega võitlusse astumiseks soovitas klimatoloog Sepp vaadata suurte trasside ja Tallinna „mägede“ poole, kust leiab muu seas palju tehispinda ja tõrvatud katuseid.

„Tallinn on selline huvitav linn, kus aedlinnad, kõrghooned ja tööstusalad jäävad üksteise kõrvale kiht-kihi järel nagu hamburgeris,“ rääkis Sepp. „Tööstusaladel on palju asfalti ja suuri hooneid lamedate, mustade katustega, mis lähevad päikese käes kergesti kuumaks. Vaheldumisi nendega tulevad aedlinnad, näiteks Kristiine. Nende vahele jäävad jällegi suured tänavatrassid, mis lähevad samuti kuumaks – lisaks veel kobakad kaubanduskeskused määratute parklatega, millel on jahutussüsteemid katustel.“

Selleks, et kuumalainete ja soojussaarte halba mõju linnas vähendada, tuleb spetsialisti sõnul pöörata tähelepanu linnaruumi kujundamisele sellisel viisil, et inimesed end seal ka suvel ja kuumal ajal hästi tunneksid. Lisaks on oluline ka sotsiaalse ja meditsiinilise võrgustiku loomine.

„Kindlasti tuleks üle vaadata liikluskorraldus,“ rääkis Sepp. „Oluline on võidelda ka iga täiskasvanud puu eest, sest just suured puud kaitsevad meid liigse kuumuse kahjulike mõjude eest. Paraku on Eestis olnud seni kahjuks tendentsiks, et omavalitsused hoiavad raha kokku puu tervise eest hoolitsemise pealt ja siis, kui ühel hetkel avastatakse, et puud on tegelikult haiged, siis tehakse lihtsalt lageraie ja istutatakse suurte puude asemele väetid vitsakesed. Aga see, et puust kasvaks varju andev taim, võtab ikkagi aastakümneid aega.“

Lisaks roheluse edendamisele ja kõrghaljastuse hoidmisele on oluline linnaruumi ka vett juurde tuua – näiteks purskkaevude näol. „Tallinnas võib mõelda näiteks Härjapea jõe uuesti välja kaevamisele,“ tõi spetsialist poolnaljatamisi näite võimalusest, mis mujal maailmas ka populaarsust kogub. „Euroopa linnades oli varasemalt levinud tendents, et jõed kaeti kinni ja suunati maa alla. Nüüd on levimas aga vastupidine trend, mille eesmärgiks on sellised veekogud hoopis linnaruumi tagasi tuua, võimaldamaks nende abil linna jahutada,“ selgitas Sepp.