Maailm muutub. Kliima soojenemine pole enam küsimuse koht, vaid paratamatu tõsiasi, mis annab end eriti tunda just suviste kuumalainete ajal. Koos uute ilmaoludega vajavad aga kaasajastamist ka meie harjumused ja kombed, mis keskkonnas aset leidvatele muutustele seni paraku vaid hoogu andnud.

Üha ilmsemaks saab, et Tallinna ei ehitatud kuumalainetega arvestades. Esikohale on seatud autod ja neile sõidutrasside ning parkimisväljade rajamine – kusjuures just sellised tumedad, betooni ja asfaldiga kaetud pinnad koguvad eriliselt kuumust, tehes suviste kuumalainete ajal linnas viibimise raskesti talutavaks ja vaevaliseks. Lastele, eakatele ja kroonilistele haigetele suisa ohtlikukski.

Soojussaared on muutunud meie linnades sedavõrd problemaatiliseks nähtuseks, et Maa-amet kandis need koguni vastavale kaardirakendusele. Seda saab iga inimene ka internetist uurida, hoidmaks liigpalavatest paikadest kuumadel päevadel eemale. Iseasi, kui elatakse kohas, mis on ise soojussaareks – näiteks Tallinna „mägedes“ ja teistes kortermajade ning asfaltkattega piirkondades, mis agaralt kuuma koguvad. Siis ei jäägi muud üle, kui proovida keerukates ilmaoludes lihtsalt ellu jääda, avades aknaid ja kasutades kliimaseadmeid või põgenedes võimalusel linnast sootumaks.

Ka linnaplaneerijad arutavad, kuidas soojussaari vähendada, tehes meie linna niimoodi kuumakindlamaks ja seeläbi ka elanikele meeldivamaks. Lahendused pole siinkohal õnneks mingi raketiteadus.

Meil on vaja rohkem rohelust piirkondadesse, kus seda napib. Hoida tuleb eriti juba suureks sirgunud, täiskasvanud puid – need pakuvad varju nii inimestele kui maale ja jahutavad seeläbi ka meie ümbrust. Linnaruumi on vaja rohkem vett ning varjualuseid, vähem aga betooni ja kiviga kaetud trasse. On vaja linna, mis suunatud eeskätt kahejalgsete, aga mitte neljarattaliste elanike vajadustele.

Seepärast peame muutma ka senist mõtteviisi ning küsima endalt, kas auto peaks tulema linnas liigeldes ikka ja alati esimese valikuna. Üha rohkem on selleks võimalusi ka jalgratastega või jala, ühistranspordist rääkimata. Mõistame ju, et autode laialdane kasutamine on samuti üheks kliima soojenemise allikaks. Seega loome neljarattaliste osakaalu vähendades ühelt poolt meeldivamat linnakeskkonda, teisest küljest seisame sellega aga ka planeedi kuumutamise vastu üldisemas plaanis.

Me peame endalt küsima – miks on linnas palavaga ohtlik? Ja mida me nende ohtude vähendamiseks teha saame? Alustada võiks näiteks suvisel ajal jalgrattaga tööle sõitmisest – niimoodi toetame ühelt poolt oma tervist, teisalt muudame aga linna meie kõigi jaoks meeldivamaks paigaks.