Käimas on laulu- ja tantsupeo nädal. Selle raames küsisime Reet Linnalt, mida arvab tema traditsioonilisest üritusest ning millised mälestused on tal endal nendega rääkida.

Kuna minu ema laulis raadio segakooris ja võttis meid õega laulupeo rongkäigule kaasa siis seisime ja astusime seal koos teistega, rahvariided seljas. See on siiani veel väga selgelt meeles.

Ise olen laulnud kunagises pioneeride palee (praegune huvikeskus KULLO – toim.) lastekooris ehk Ellerheinas. Kuna kandsime punaseid kaelarätte siis üldlaulupeole meid väga ei kutsutud. Ellerhein aga osales hiljem koolinoorte laulupeol, aga mulle ei meenu, et oleksin väga laulukaare all viibinud.

Olin ka Heino Kaljuste esimese koori laulja. Seda aga aegadel, mil noorte laulupidusid veel ei korraldatud. Kahjuks pean tõdema, et olen seni laulupidudel rohkem viibinud publiku poolel. Ka rongkäigu puhul olen pigem kõrvalt vaadanud ja seda helluse ning innuga.

Praegu on mul väga kahju sellest, et mul pole täiskasvanuna rahvariideid. Sooviksin minna praegugi laulupeoliste vahele lauluväljakule rahvariietes. Aga jõuab veel, sest juba kahe aasta pärast on ju üldlaulupidu.

Kas meie laulu- ja tantsupeod on ajale jalgu jäänud?

Oleme laulurahvas ning mina muusikainimesena ei arva, et meie laulupeod oleksid kuidagi ajast ja arust. Oh ei! Oleme sajandeid laulnud, pärimusmuusikast alates ning laul on meie inimeste elus olnud kogu aeg väga olulisel kohal.

Teine asi veel – kui on keerulised ajad siis see koos olemine annab hea õlatunde. Inimesed unustavad ära mured, naudivad seda, mida näevad ja kuulevad ning laulavad kaasa neid laule mida nad oskavad.

Väga tore on see, et laulupidudel kohtab alati ka uut muusikat. Ega siis aeg ei ole seisma jäänud ning uusi laule tuleb kirjutada. Ja peo lõpuks on finaal, mida ikka nii väga oodatakse. Kui oled õige eestlane, siis tunned seal seda ühtehoidmise tunnet ja kaasa laulmise soov on väga tugev.

Praegu on jälle aeg, mil ümberringi on suur segadus, keegi ei tea, millega see lõpeb. Väga hingekosutav on siis nüüd kokku tulla ja näha meie noorust laulmas ja tantsimas. Ja segadus pole ainult väljaspool, ka meie kodus käib ju paras tubateater.

Ja kuidagi alateadvuses istub meil sees, et nii saame me halvast võitu. Miks muidu laulauväljak ja Kalevi staadion on puupüsti rahvast täis vaatamata pileti hinnale. Raha ei mängi enam mingit rolli, tähtis on see, et ma olen kohal ja näen, mis toimub.