“Mulle meeldivad ootamatused ja see, et kunagi sa ei tea mis homme juhtub. Töötasin Tõnismäe polikliinikus medõena ja siis järsku sattusin filmi, hoopis teise keskkonda ja sellisesse kohta, kuhu mul ei olnud mõteteski sattuda. See kõik juhtus sada protsenti juhuslikult, sellepärast, et mul oli kena välimus ja punane pea,” lausub põline pelgulinlane ja hinnatud rekvisiitor Pille-Maris Arro.

Pille-Maris Arro on sündinud  1. aprillil 1936. Sünnikuupäevgi viitab naise heale huumorimeelele.  Pille ise nimetab end  paadunud pohhuistiks ning ütleb, et tema  elu on kulgenud kui film.

Kohtume Pillega tema kullakalli kodu nostalgilises ja segasummasuvilat meenutavas hubases Pelgulinna hoovis. Kummikutesse istutatud lilled, peata ratsanik ja täpiline teekann vanas puukännus, millest on saanud nüüd lillepeenar, on vaid vähesed märksõnad, mis manavad teieni pildi  naise lohakalt stiilsest  ja südantsoojendavast aiakujundusest. Rekvisiitori silma on tajuda igal sammul.  Vaimukas, eklektiline ja täis ootamatusi. Täpselt nagu Pille ise.

“Ettevaatust, haukuvad koerad,” seisab silt aiaväraval. Küsimuse peale, kus on koerad, vastab Pille, et pani nad tuppa kinni. Palun nad tal intervjuu ajaks õue tuua, sest minu arvates mõjuvad loomad alati üksnes positiivselt.  Ja Pille nõustub minuga.

“Koerad annavad kodutundele väga palju juurde, see tähendab, et keegi ootab sind. Sa lähed koju ja keegi võtab sind rõõmsalt vastu, on õnnelik, et sa koju tuled. Koer maandab sind,” rõõmustab naine.  Pille rõhutab kindlameelselt, et ta on koerainimene, kuid ometigi oli  tal kunagi ka kass Elisabeth, kelle toidu peale filmivõtetel pokkerit mängiti.

Lõputu keerutamine ja kraaklemine

Pille on õppinud velskriks ja seeläbi ta tegelikult ka filmitegemise juurde sattus. Oskus alati kõigest puhtalt välja tulla ning oskus inimesi veenda, on need omadused, mis Pillet elus edasi viinud on. “Sa ei tohi petta ega valetada aga keerutada võid. Kui sul on vähemalt 10% õigust, siis sa võid alati keerutada. Keerutada selles mõttes, et sa keerutad ennnast välja nii, et sa ei jääks  süüdlaseks,” lausub Pille kavalalt. Naise sõnul on ta kõik filmid välja keerutanud.

“See kiskumine režissööridega raha pärast, see on ju üks suur keerutamine. Sa pead koguaeg õigustama iseennast, siis pead sa kaitsma oma abilisi.” Tavaliselt oli Pillel filmide peal ikka üks kindel abiline, reeglina mõni poiss, sest naisi Pille väga ei usalda. Filmitegemise peale tagasi vaadates tõdeb Pille, et see oli ikka üks lõputu kraaklemine  režissööridega. “Nemad tahavad ühte, nemad tahavad teist, nemad tahavad odavalt.  Aga mina tahan inimestele maksta, tahan aus olla, et nad mind austaksid ja hoiaksid ja et nad mulle teinekord ka oma asju laenaksid.”

Vaatamata kraaklemistele ja keerutamistele, armastas naine aga oma tööd jäägitult ning tal on kurb meel, et täna enam rekvisiitorina töötada ei saa.

Pille on töötanud rohkem kui saja filmi valmimise juures nii meil kui mujal.  Viimne Reliikvia, Don Juan Tallinnas, Hukkunud Alpinisti hotell, Nipernaadi, Sügisball, Risttuules ja  Nimed Marmortahvlil on tema  nime kindlalt Eesti filmilukku talletanud.  Kirevaid  ja kustumatuid mälestusi võtetelt võib naine meenuntama jäädagi.

Kadunud ahv ja üksainus telefon

Talle meenub üks humoorikas seik Nipernaadi filmivõtetelt, mil ahv kaduma läks ning võtted jäid seisma tundideks. Sel ajal oli see muidugi suur peavalu. “Terve grupiga ajasime seda ahvi taga, kelle me Mati Kaalu käest laenasime ja kes jalga lasi. Tundus vahepeal, et me hakkame metsa seal langetama. Ahv hüppas puu otsa ja oligi kadunud. Režissöör seisis valgete linade vahel platsil ja küsis, kas mina olen tähtsam või ahv on tähtsam,” muigab Pille ja tõdeb, et siis oli see ikka suur traagika. “Ahv kadunud, võte seisab, kõik on närvilised, kellaajad jooksevad. Püha müristus, see oli ikka täielik katastroof.”

Pille tõdeb tõsiselt, et tänapäeval tehakse filme hoopis teistmoodi. “Meil oli üks telefon terve grupi peale. Ma olen kusagil Lõuna-Eestis, helistan ühele telefonile, millele vastab sekretär, kes omakorda  küsib direktori nõusolekut, siis alles saan ma edasi tegutseda.”

Naise sõnul on ta rekvisiitori töö tõttu palju targemaks saanud, ta teab palju nii hobustest, paatidest ja isegi  karudest. “Kõigepealt loed sa stsenaariumi läbi, siis käid sa muuseumid läbi, et ajastuga tuttavaks saada, käid raamatukogus, et teha ajastu endale täiesti selgeks,” kirjeldab Pille rekvisiitori töö teglitaguseid. “Nii inetu on vaadata, kui mõnes filmis mööda pannakse. See on lihtsalt kohutav. Kui sa aga kõik selgeks teed, siis seda ei juhtu.”

Volüüm põhja ja pudeleid pilduma

Pille sõnul on iga film suur seiklus.  Kuid punapäise naise isiklikuski elus on olnud omajagu seikasid, mis on kõike muud  kui igavad ning sarnanevad hoopis mõne seiklusfilmi stsenaariumile. Kord põgenes naine oma väikese tütrega Ruhnu saarele. “Ma abiellusin ilusa kena mehega. Suurte hammastega, siniste silmadega meremees aga jõi natukene palju. Kui ma katsusin temast lahku minna, pani ta end siinsamas hoovi peal põlema. Seejärel vaatasin ma kaardi pealt, mis oleks kõige kaugem punkt Eestis, kuhu põgeneda. Ja nii otsustasingi tütrega Ruhnu saarele põgeneda. Plaanisin nädalaks ajaks, kuid siis tuli torm  ja nii jäime sinna hoopiks terveks kuuks ning sõime ainult angerjaid,” muigab Pille.

Peale ühte kuud rahunes tüli abikaasaga maha ning nii lahutigi rahumeelselt neli aastat kestnud abielu. Sellest seigast õppis Pille, et kriisiolukordadest tuleb alati rahulikult üle saada. “Mitte minna kaasa emotsioonidega, aga see on väga raske. Teate ju ise, tahest  tahtmata tulevad emotsioonid peale, tahest tahtmata,” lausub naine elutargalt.

Pillel on välja kujunenud oma harjumus, kuidas ta halva tuju ja ärritumise korral end taas maha rahustab. Vahel paneb elava loomuga naine oma lemmikbändi Metallica mängima ja keerab volüümi põhja, teinekord aga pillub hoopis pudeleid. Emotsioone enda sees ta hoida ei soovita. “Mina võtan pudeli ja löön pähe, mina tahan lõhkuda, kui ma olen solvunud, siis ma tahan lõhkuda. Vanasti ma käisin Stroomi rannas karjusin ennast tühjaks. See aitab kõige paremini. Kui sa seda tegevust hakkad tegema, siis saab  sind juba naerma. Sa saad juba poole tee peal sellest asjast üle.” 

Majal peavad juured sees olema

Pille on kolmandat põlve pelgulinalne ja kogu elu on ta elanud nostalgislises puumajas, kus elasid ka tema vanemad ja vanavanemad. Vahetult enne sõda, 1934. või 1936. hakkasid nad seda maja ehitama. Siis tuli sõda peale, nende perel aga õnnestus kogu okupatsiooniaja vältel ime läbi Pelgulinna majja elama jääda. “Me saime elada oma majas terve selle aja. Me kuidagi  küüditamisest pääsesime. Nihverdasime ma arvan, mu tädid nihverdasid, ütleme niimoodi. 

Pille sõnul on nende suguvõsal kauplemine veres. “Ja ega muidu ei oleks ma ka rekvisiitoriks hakanud, kui ma ei toimiks põhimõtte järgi- ostan, müün ja vahetan. See oli mu isal, see oli mu tädidel. Ühesõnaga see on suguvõsa märk, muigugi mitte kõikidel. Sest vennal näiteks seda omadust üldse ei olnud,” mõtiskleb Pille.

Naine usub, et vanaisa ehitatud majad on püsti püsinud just seetõttu, et perekond on seal kogu aja sees elanud. “Sest need üürnikud on ikka võõrad, nad ei ole  omad ja nad üdlse ei armasta või oskagi armastada seda maja ja ümbrust siin. Sul peavad ikka juured sees olema,” on Pille veendunud.

Täna elavad sealsamas majas ka Pille tütar ja lapselapsed. “Kodutunde pead sa ise looma. Pead seda kohta armastama, võitlema selle koha heaolu eest. Olema suur diplomaat, sest rusikas püsti ei saavuta sa mitte midagi,” viidates võimalikele vaidlustele, mis naabritega eluteele  võivad sattuda.

Raha tekitab pahandust

Pille on ka Pelgulinna Seltsi üks eestvedaja, õhinapõhine ja a-poliitiline nagu ta ise armastab öelda. “Kui seda Pelgulinna Seltsi hakati looma, siis juhtus sinna etteotsa hulk tarku mehi. Hugo Avila, Arvo Kull, Rein Leetmaa, algaastatel oli Pelgulinna Selts meeste selts, ma ütlen ausalt. Hugo Avila oli ajakirjanik, temal olid tutvused igalpool, siis me leidsime endale sponsorid. Me olime kompaktsed ja õhinapõhised, sest me pole kunagi keegi palka saanud. Raha tekitab pahandust, üks saab viis kopikat rohkem kui teine. On seda vaja. Siin on nii palju seltse olnud ja  enamus on laiali läinud,” teab naine rääkida.

Pelgulinna Selts tegutseb aga tänini. “Meil on olnud tõuse ja mõõnasid, on olnud  aegu, kus me kaks aastat võibolla midagi ei tee. Praegu on aga kangesti hea meel, et  see uus punt tuli peale. Kõik tunnevad teineteist, kuna sa oled koguaja siin elanud ja  enamus on siin ka 17. Keskkoolis käinud. Kaks aastat tagasi propageerisime ka tulemuslikult seda, et kõik tänaval üksteist teretaksid. Lapsed tulevad vastu, keda isegi ei tunne ja  ütlevad tere. See läks väga edukalt meil, mõtleme nüüd, et  hakkame järgmine aasta seda taas propageerima,” muigab Pille.

Meile kõigile on Pillel aga üks kuldaväärt elutarkus jagada. “Olge ausad iseenda ja teiste  vastu. Kunagi ei tohi  petta kedagi. Ärge valetage, kuigi ma ikka valetan ka  vahetevahel,” muigab naine ja lisab, et elu tuleb armastada  ja teisi tuleb ka armastada. 

Ta leiab, et kõike tuleb võtta elus positiivselt. “Pole mõtet olla negatiivne ja vinguda, et mulle see või teine  asi ei meeldi. On seda vaja? Seda negatiivset elus on nii palju.  Ja muidugi ma ütlen, et ma olen pohhuist ka sellepärast, et ma ei planeeri.”