"“Maksuküüru kaotamine ja rikastele raha juurde andmine tähendab, et veel rohkem asju jääb riigis tegemata."

Heido Vitsur, majandusteadlane
Riigireformi eestvedaja: personaalset riiki pole olemas (0)
21. juuli 2023
Märt Masso Mats Õun

„Tänapäeval ootavad inimesed, et riigi pakutavad toetused, olgu nendeks tavapärased või näiteks energiakriisi ajal pakutavad erakorralised toetused, oleksid kujundatud inimese ja tema pere individuaalseid vajadusi arvestades,“ kinnitas Riigikogu arenguseire keskuse ekspert ning Tartu Ülikooli doktorant Märt Masso. 

Ta tõi välja kõnekäänu, mis ütleb, et kõik andmed ja analüüsimudelid on vigased, kuid mõned neist on kasulikud. Nende kasulikkus seisneb selles, et nad aitavad targemini leida tasakaalu sageli vastandlike eesmärkide vahel, nagu näiteks toetuse kättesaadavus ja ootus privaatsusele, kui lihtsalt ohtude ja võimaluste välja toomine arutelude käigus.

„Andmepõhiste toetuste reeglite kujundamisel tehtavatel valikutel on võitjaid ja on kaotajaid. Samas on omad võitjad ja kaotajad ka praeguses toetuste korralduses, mis pigem ei ole personaalne ja andmetepõhine. Tänu analüüsimudelitele saab riik arvestada senisest palju suuremas ulatuses inimeste personaalsust ja tänu andmetele teadlikumalt optimeerida erinevate ohtude ja võimaluste vahel,“ märkis Masso.

Andmepõhiste toetuste reeglite kujundamisel tehtavatel valikutel on võitjaid ja on kaotajaid.

Seepärast ei peaks riik tema sõnul hoiduma uutest andmepõhisematest personaalsematest lahendustest, osutades nende võimalikele puudustele. Ta tõi näiteks, et 2000. aastate alguses Eesti ei kartnud luua uut e-maksusüsteemi, ehkki sellel on omad riskid. Pigem olime õppivad ja arukad ning mõtlesime välja, kuidas e-lahenduse riske juhtida ja maandada.

„Ka nüüd, personaalset riiki ja personaalseid toetusi arutades saame olla arukad ja õppivad, et uus andmetel põhinev süsteem saaks vähem ekslik kui praegune ning uus ei oleks vigasema kui varasem,“ nendib ta.

Personaalsete toetuste lahenduste nuputamisel ning nendeks andmemudelite ja tehisaru kasutamisel tuleks meil optimeerida kasu ja minimiseerida kahju, aga mitte jätta üldse tegemata ja leppida praeguste toetuste korralduse puudustega. Ta pakub välja ka mitu reaalset personaalse toetuse valdkonda.

Erinevad sissemaksed sotsiaalkaitsesüsteemi

Esimene võimalus personaliseerimiseks on toetuste rahastamine. Toetuste personaalsus avaldub erinevates ja muutuvates sissemaksetes sotsiaalkaitsesüsteemi, eelkõige kas erineva suurusega maksude või kindlustusmaksete näol. Eesti kogumispensionist on meile tuttav võimalus näiteks pensioni kolmandasse sambasse koguda vastavalt oma eelistustele ja võimalustele.

Laiemalt võib selliseks personaalsuseks pidada ka sotsiaalmaksu maksmise erijuhtumeid. Näiteks sotsiaalkindlustuse hüvede laiendamist inimestele, kes ise sotsiaalmaksu ei maksa või ka erinevate hõivevormide erinevat maksustamist, näiteks ettevõtluskontot.

Teiste riikide toetuste süsteemis on muutuvad maksed kasutusel ka teistes sotsiaalkindlustuse valdkondades. Töötuskindlustuses on näiteks suuremad maksed nende töötajate tööandjatel, kes lõpetavad rohkem töösuhteid või pakuvad rohkem tähtajalisi töösuhteid.

Sarnaselt on tööga seotud terviseprobleemide kindlustuses suuremad maksed nende töötajate tööandjatel, kelle töökeskkonnas on terviseriskid, kus töötajate tervis on kahjustunud või kus sõltumata terviseprobleemi põhjustest võtab töötaja  tööle naasmine rohkem aega. „Seega on ka Eesti toetuste süsteemis võimalik leida täiendavaid viise, kuidas teha toetused personaalsemaks,“ tõdes Masso.

Personaliseeritud teenindus

Personaalsuse teine tahk vaatab, kuidas on kujundatud suhtlus inimese ja toetust pakkuva asutuse vahel. Eestiski on tõdetud, et on inimesi, kellele meeldib asutusega suhelda ja esitada toetuse taotlus läbi interneti, teistele meeldib suhelda ametniku või teenindajaga telefoni teel, kolmandad eelistavad näost-näkku kontakti esinduses.

„Neid erinevusi saab arvesse võtta, rakendades inimese vajadustest lähtuvat disainmõtlemist ja juhtumikorraldust. Ka nii-öelda ühe ukse poliitika ja võimalikult madal halduskoormus peaks muutma toetuste saamise inimesele võimalikult lihtsaks ja vähe aega võtvaks,“ pakub arenguseire keskuse ekspert.

Vajaduspõhine toetus

Personaalsuse tahuks on ka toetuse saamise ja toetuse suuruse sõltuvus inimese personaalsest vajadusest. Kaudselt osutab toetuse vajadusele näiteks töötus, suur pere või terviseprobleem, sest suure tõenäosusega sellises olukorras on inimesel või tema perekonnal väiksemad sissetulekud või suuremad kulud. Siiski vajaduspõhisus otsesemalt tähendab seda, et õigus toetusele ja toetuse suurus sõltuvad sellest, millised on inimese või tema pere sissetulekud, säästud või vara iseseisvaks toime tulemiseks.

Neid erinevusi saab arvesse võtta, rakendades inimese vajadustest lähtuvat disainmõtlemist ja juhtumikorraldust.

Selle kriteeriumi järgi on Eesti kõigist toetustest ja hüvitistest vajaduspõhine vaid väike osa. Eesti sotsiaalkaitsekuludest on vajaduspõhiste toetuste ja hüvitiste kulu alla ühe protsendi, hõlmates eelkõige toimetulekutoetust ja töötutoetust. Euroopa Liidus on vastav näitaja keskmiselt ligi 7% (Eurostat). Nii mõneski EL-i riigis arvestatakse sissetulekuid ja vara näiteks peretoetuste, hooldustoetuste või töötutoetuse saamisel.

Eesti sotsiaalkaitsekuludest on vajaduspõhiste toetuste ja hüvitiste kulu alla ühe protsendi, hõlmates eelkõige toimetulekutoetust ja töötutoetust. Euroopa Liidus on vastav näitaja keskmiselt ligi 7%.

Riik kui kollektiivne moodustis

Samas riigireformi üks eestvedajaid Jüri Raidla on tõdenud (https://ellex.legal/et/juri-raidla-personaalne-riik-olgu-metafoor-mitte-mustifikatsioon), et personaalset riiki kui sellist „pole olemas, teda pole kunagi olnud ning teda ka kunagi ei tule“.

Aga miks? Sest riik on põhimõtteliselt kollektiivne moodustis nii oma algallika ehk rahva näol kui ka rahva loomingu tulemuse ehk riigiorganisatsiooni näol. Personaalset riiki tuleks seega tema sõnul käsitleda metafoorina, loodetavasti mitte müstifikatsioonina.

Metafoor on tähendusülekanne, mis peab alati eksisteerima millegi suhtes. Võib eeldada, et metafoorina mõistab valitsus personaalset riiki kui osalise riigireformi tähendusülekannet, mitte kui kollektiivse riigi vastandit.

Osa riigireformist

Raidla tõi esile, et personaalne riik ei tähenda mitte niivõrd riigi reformimist, kuivõrd riigi ja kodaniku vahelise digikommunikatsiooni parandamist, loodetavasti kvalitatiivset parandamist. Selline eesmärk on kiiduväärne, nii nagu väärivad toetamist ka selle eesmärgi saavutamiseks kirja pandud meetmed. Pole tähtis, kas mõned neist meetmetest on juba töös või on tegemist päris uute meetmetega – valitsemisprogrammi tulemuslikkust tuleb ikka mõõta nelja-aastaste tulemustega, mitte ühekuuliste kavatsustega.

Tema nägemuses käib personaalse riigi puhul jutt eeskätt inimeste ja organisatsioonide ning riigi digisuhtest ja digisuhtlemisest. Kinnituse sellele leiab muu hulgas valitsusliidu programmi lisast, kus personaalse riigi arendamise vastutus on pandud majandus- ja IT-ministeeriumile.

„Selleks, et uudsel moel disainitav digisuhe looks Eesti riiklusele uue kvaliteedi, on ikkagi vaja reformida selle suhte ühte poolt – avaliku võimu organisatsiooni ehk riiki ja kohalikke omavalitsusi,“ kinnitas Raidla.

Ernst & Young (2021) on toonud välja mitmed tegurid ja trendid, mis andmevaldkonna tulevikku mõjutavad, sealhulgas:

Eelistuste muutumine mugavuse ja privaatsuse vahel tehtavates kompromissides. Viimase paari aasta trend on positiivselt kaldu privaatsuse suunas: inimesed on muutunud andmekaitse ja privaatsuse teemas oluliselt teadlikumaks.

Trend välise (sh andmepõhise) kontrolli suurendamisele inimese käitumise üle, eesmärgiga seda jälgida, kirjeldada, ennustada ja suunata.

Trend suurenevale keerukusele ühiskonnas: spetsialiseerumisele ning protsesside keerukamaks muutumisele ka seal, kus on vaja, et need oleksid rahvastiku suuremale osale arusaadavad. Süveneb nn digilõhe erineva võimekusega inimeste võimaluste vahel.

Isikuandmete müük või nõusolekutel põhinev jagamine. Ehkki teadlikkus andmete väärtusest on üldlevinud ning tehingud andmete ja info omandamiseks on igapäevased ettevõtete jt institutsioonide jaoks, pole me ühiskonnana eriti kaugele jõudnud diskussioonis isikuandmete isikliku müügi või vabatahtliku jagamise üle. Kas isiklikke andmeid on eetiline müüa? Kuidas müüki või andmejagamist õiguslikult ja tehniliselt lahendada, arvestades, et andmete kasutusväärtus tekib enamasti suure kogumi pealt?

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

Seotud artiklid