On inimesi, kes tegutsevad mitmel rindel sellise kergusega, et jääb mulje, nagu ei teeks nad üldse tööd. Iga päev on puhas lust ja pillerkaar. Tegelikult see päris nii pole, lihtsalt töö ja „vile“ käivad koos. Gaute Kivistik, artistinimega Rohke Debelakk, tunnistab, et on suur optimist. Millise pagasi andsid kaasa lapsepõlv ja tudengiaastad Viljandi kultuuriakadeemias, kuidas on vorminud enesekindlust „Libauudiste“ tegemine ja telesaadete juhtimine eesotsas „Eesti mänguga“, miks tekkis kirg jõelaevanduse vastu – sellest kõigest räägime Gautega intervjuus.

Teisse mahuvad ära nii humorist, ajakirjanik, näitleja kui ka muusik. Üht-teist veel. Need ametid on omavahel üsna tihedalt seotud, igaühes leidub ülejäänutega sarnaseid jooni. Kuidas te kõige sellega tegelema sattusite?

Ma tean kindlasti inimesi, kes selle määratluse „muusik“ üle kõvasti naerma hakkavad ja õigustatult. Nooti küll tunnen, aga täiesti võõrast asja nüüd järjest kohe maha mängida ei suuda. Võtme näiteks tõsiasja, et peame trammi juhtkangide taga istuvat inimest trammijuhtiks, aga tegelikult on tal ehk olnud väga kirev elukäik – ta võis olla, ehk on praegugi paralleelselt lasteaiakasvataja, biokeemik, alpinist, harrastusteatri näitleja …. inimeste sees on väga palju erinevaid tahke. Paljud kahjuks ei leiagi elu jooksul neid üles, väljaarvatud sellise eklektilise ülesehitusega indiviidid nagu mina, kel kannatamatus on väga suur, nemad üht-teist leiavad. Kui ühest asjast tüdined ära, teed teist ja siis on kolmas pooleli ja seejärel näed kuskilt ringiga ümber maja tulles, et neljas asi, millega üldse alustasid, on ju ka veel seal. Siis hakkad sellega tegelema ja nagu minu vanaema ütles – ühe tööga puhkad teisest.

Võib siis öelda, et kõik need tööd ja tegemised on ka õnnestunud?

No eks on ka selliseid asju, mis võib-olla ei ole õnnestunud, aga kõik need, mida ennist loetletud sai, on enamjaolt korda läinud. Ma poleks nendega tegelenud, kui ei oleks õnnestumist olnud. Näiteks väga varajases nooruses köitis mind mootorisport ja see ebaõnnestus täielikult. Juba esimesel võistlusel jäin kõige viimaseks. Sellepärast, et kardil, millega ma sõitsin, oli ainult teine ja neljas käik ja siis oli sellega väga raske konkurentsis kaasa lüüa. Ning selle ma jätsin kohe ka sinnapaika. Olen sellist tüüpi inimene, kes ei tegele pikalt asjaga, mis kohe vilja ei kanna.

Millal teil üldse tekkis mõistmine, et palju toredam on leida ümbritsevast elust naljakaid, lõbusaid ja rõõmsaid tahke selle asemel, et kõndida surmtõsiselt oma teed?

Eks see on vast inimese enda ülesehitus. Ma ei ole kunagi spetsiaalselt tööd teinud selleks, et saada kuidagi positiivsemaks. Aga olen optimistlik inimene ka kõige kehvemas situatsioonis. Muidugi – minu optimism ei ole elus väga sageli just õigustatud olnud. Aga minu meelest on optimistlikum ikkagi kergem olla, kuigi ma arvan, et pessimistidel on jälle rõõmsaid üllatusi palju, sest enamjaolt läheb ju hoopis palju paremini, kui nemad ette kujutasid.

Mina hästi ei kujuta teid ette õelapoolset nalja viskamas. Ehkki samas muidugi satiirist ja irooniast peate te kindlasti haritud inimesena lugu. Aga kuidas te leiate endas selle tasakaalu, et lõppkokkuvõttes ikkagi hästi sõbralik välja paistate? Kõigis oma ütlemistes ja ütlemata jätmistes.

Ma kahtlustan, et ma ikkagi iga kord seda ei suuda, mõnel korral olen kindlasti libastanud, sest ma olen tavaline inimene ja teatud osa õelust on ühel hetkel vast iga inimese sees. Aga ma püüan teha niimoodi, et õelust ja kurja energiat ei tuleks minu tegevusega kaasnevalt maailma juurde, seda on siin juba niigi mõnusalt olemas. Püüan teha niimoodi, et see jääks vähemalt siis nulli. Pehmus, poliitiline korrektsus jne on asjad, mis ei huvita kedagi, inimesi huvitavad ikkagi sellised reljeefsed emotsioonid. Need võtavad meedias ju üha rohkem võimust kogu aeg. Samas, kui sa näed midagi, mis on ikkagi väga vale, loll ja kuri, siis sa pead sellele ka otsustavalt vastu astuma. Aga kui sa muutud isiklikuks, võtad kellegi ja hakkad teda tümitama lihtsalt kui inimest, siis see on mulle küll hästi võõras ja ma ei pea seda õigustatuks. Võtame või poliitikud, kes on ju kõikvõimaliku aasimise legaalseks tallermaaks.

Kas lapsepõlvekodus andis tooni selline muhe ja kerge olemine? Või olid teie vanemad tõsised ja ranged inimesed?

Vanemad olid sellised rõõmsad ja vanavanemad samamoodi. Emapoolne vanaisa oli omal ajal küla pillimees ja vanaema tantsis veel kaheksakümneselt meile balletti, kuigi minu meelest polnud ta kunagi seda balletti näinud mujalt kui televiisorist. Oli väga päikeseline, imeilus lapsepõlv. Võib juhtuda, et mõni inimene läheb kuidagi nö uitama segastele teedele ja hakkab ka seda nõukogude aega siis nimetama justkui väga ilusaks. Peab ikka alati meeles pidama, et lapsepõlv oli ilus vaatamata nõukogude võimule, mitte tänu nõukogude võimule. See oli vanemate ja vanavanemate töö ja pingutuste vili. Meie koduse elu positiivset ja rõõmsat õhkkonda tasakaalustas isapoolne vanaisa, kes oli selline karm eesti mees ja rääkis väga lühikeste, konkreetsete lausetega. Tegelikult oli ta sisemiselt südamlik aga tema lapsepõlv oli olnud karm. Mäletan, kuidas ta töötas kogu aeg, varahommikust alates oli pidevalt millegagi ametis. Igatahes oli meie kodune õhkkond kenasti tasakaalus ja eks vaja oli sellist poolt ka. Aga ma kahtlustan, et väga sellises kinnises ja karmis õhkkonnas kasvades oleks minust saanud teistsugune inimene.

Nii et õnnelik lapsepõlv andis teile rõõmsa meele, enesekindluse ja kõik muud head asjad, mis inimene sealt ellu kaasa saab.

Seda küll ja ma olen iseenda poistele püüdnud seda ka selliseks teha. Mis kindlasti ei tähenda, et keegi ei nõuaks nende käest midagi. Aga nad saavad väga kenasti hakkama, koolis kõigil viied ja vahel harva üksik neli hulka. Oskavad oma asju toimetada ja võib-olla õnnestub mul selline helge meeleolu edasi anda põlvest põlve.

Kas see, et valisite pärast keskkooli edasiõppimiseks Viljandi kultuuriakadeemia, oli pikalt ette planeeritud või sündis äkkotsusena?

Kuna sellel aastal ei olnud lavakunstikateedrisse vastuvõttu ja samas ähvardas kuklas vene sõjaväkke minek, siis me saime teada, et Viljandis on selline kool, kuhu saab sisse astuda. Läksime siis sõbraga sinna ja ega see väga raske ei olnud näitejuhi erialale sisse pääseda. Traditsiooniliselt oli tüdrukute osakaal olnud väga suur ja kui siis mõned poisid tulid, vaadati neid nagu ilmaimet, et ohoo, nemad ka! Ega me muidugi üldse ette ei teadnud, mis õpetajad sinna tulevad. Kursuse juhendaja Elle Are kutsus õppejõuks Lembit Petersoni, kes omakorda kutsus siis Juhan Viidingu, Aleksander Eelmaa, siis tuli Tõnis Rätsep … jah, sellised inimesed meiesuguste põrsaste ette pärleid veeretama. Juba ainuüksi nendega koosviibimine ühes ruumis, arutlemine, ka igapäevaste asjade üle, see kuidagi iseenesest mõjub positiivselt, tõstab kõrgemale. Olime üleminekukursusel, mis tähendas seda, et Lembit Peterson ja Andres Lepik koos teiste õppejõududega hakkasid üles ehitama uut programmi, mis sisaldas ka osi tollasest lavakunstikateedri programmist. Enne valmistati Viljandi koolis ette põhiliselt kultuurimajade juhte ja muid spetsialiste.
Neli aastat koos selliste korüfeedega on nagu majakaks edaspidises elus – umbes niisuguses joones sa lähed ja suuri kõrvalekaldumisi peamistes elu valikutes nagu ei teegi. Ühesõnaga oli see meil väga ootamatu jackpot või leid sealt Viljandist, sinna kooli sisse astudes sellist võimalust küll ette ei aimanud.

Kas teie nö kursusevaim oli kohe paigas või kujunes ta välja ajapikku?

Oli kohe olemas. Kummalisel kombel me saime ju imehästi omavahel läbi, muuhulgas ma leidsin sealt oma naise, sõber leidis oma naise. Ühesõnaga, meil oli selline väga ühes hingav tegelaste hulk, kes oli küll tohutult eripalgeline aga samas sai kuidagi ühtemoodi aru maailma asjadest, mõni väike erand välja arvatud. Olime muidugi kooli lõpetades pisut teistsugused kui kooli minnes -kui olla alla kahekümneaastane siis iga päev käib ikka väga suure arenemise tähe all. Saime sealt ikka midagi ikkagi sellist, mis läbi elutee aitas, lastest olid kasvanud inimesed.

Pärast kooli lõpetamist olete mänginud küll Tartu lasteteatris, toonud lavale keskaegse näitemängu jne, aga see teatritõmme ei osutunud vist ikkagi piisavalt tugevaks?

Mulle meeldib väga publiku ees olla, temaga tegeleda, õhtuti juhin kontserte või muid sündmusi ja saan inimestega reeglina hea kontakti. Ja siin on muidugi teatriõppest palju kasu olnud. Aga sügaval sisimas on mul ajus mingisugune kiiks. Näiteks ei suuda ma endale sajaprotsendiliselt usutavaks teha teksti, mis ei ole minu kirjutatud. Ja seetõttu ma kuidagi tunnetasin, et see minu näitlejakarjäär saab olema võib-olla selline keskpärane. Et ma oleksin jäänud teatrisse kuskile sinna tahaplaanile. Millega ma ei taha üldse öelda, et need inimesed, kes teevad teatrites väikseid rolle, kuidagi vähemtähtsad oleksid. See on ju hädavajalik, need inimesed ongi teatri alustala! Just tänu neile saavad staarid särada. Aga mina leidsin, et seda on nagu vähe minu jaoks. Ja teiseks hakkas kummitama see, et sa teed suure etenduse valmis, seda tuleb vaatama kas 200, 300 500 või 700 inimest, aga raadios on sul 100 000 ja pluss iga päev. Ja saad inimestele otse rääkida neid asju, mida sa kaude räägid läbi teatrietenduse väga väikestele rahvahulkadele. Noh, see on selline mõtteline konstruktsioon, mille ma olen selliste küsimuste tarbeks välja mõelnud. Ja nii otsustasingi, et tegelen muude asjadega, milleks mul rohkem eeldusi on.

Jõudsimegi raadio juurde, mis tuli teie ellu selleks, et jääda. Televisioon samuti aga kõigepealt – kuidas sattusite 1994. aastal tegema neid küllaltki legendaarseid „Libauudiseid“ Q Raadios?

Siin on pikk eellugu. Kui Viljandi kool sai läbi, siis me tulime Tallinna ja Vanalinna Haridukolleegium oli juba olemas, Lembit Peterson hakkas tegema seal „Theatrumit“ ja ma isegi töötasin ühe aasta Vanalinna Hariduskolleegiumis teatriõpetuse õpetajana. Siis ühel hetkel kolisime perega Tartusse, aasta oli 1994.

Algul tööd ei olnud ja käisin Jaani kiriku väljakaevamistel. Tartus oli kaks raadiot – Tartu raadio veneaegse sagedusega ja Q Raadio, millel oli ainult lääne sagedus FM. Ja isegi ülikooli lektor ei kuulnud seda raadiot sellepärast, et tal lihtsalt ei olnud seda sagedust, kõigil olid veel VEF`id. Välismaalt toodud autodes sai aga kuulda juba uut sagedust. Ühel hetkel kutsus Ants Johanson mind Q Raadiosse, sest „Libauudiste“ pioneer Erkki Kõlu oli läinud Tartu raadiosse. Uudiseid oli aga rahvas harjunud juba kuulama. Kirjutasin esimese komplekti valmis ja viisin Hannes Astokile, kes oli Q-Raadio direktor. Luges, põristas natukene naerda ja ütles, et hea küll, proovime siis. Oli muidugi natuke ärevust õhus, et äkki lõpeb kohe esimese korraga ära ka. Ega neid kerge teha ei ole jah. Kui nädal oli möödas, siis ma kõndisin mööda tänavat ja mõtlesin nii: nädal on tehtud, nüüd võin lõpetada ka. Päev otsa oli kirjutatud ja tunne oli tühi. Samas ikkagi tuli igasuguseid mõtteid, naljakaid kujundeid, ideid oli alguses ju päris palju. Pealegi olime just mõne aasta eest teinud sõber Margo Mittiga ansambli „Minu isa oli ausus ise“, kus me genereerime igasuguseid jaburdusi ja neid mõtteid ma sain ka seal kasutada. Teisalt nõuab uudiseformaat, et valdad elementaarseid reegleid, mida see uudis endast kujutab ja kuidas peab olema üles ehitatud. Mina pole aga ajakirjandust õppinud. Seetõttu läks kaua aega, kuni ma hakkasin raadiot juba teise kõrvaga kuulama. Ning siis hakkas ka endal mõnedel hetkedel naljakas neid asju teha. Alguses oli kõik väga juhuslik.

Sellist petu-uudist ei saagi vist igast asjast teha? See alusmaterjal peaks juba endas sisaldama alget, mille puhul on selge, et seda annab käänata …

Jah. On võimalik teha täielikku absurdi, puhtalt situatsioonikoomikat, lihtsalt keelemänge jne. Siis poliitiline igapäevasus, kommunaalhuumor, soe vesi, külm vesi, transport, elektriarve, kõik see, mis inimestele tähtis on.

Kuidas vastukajaga on, kas kirjutatakse ka?

Võtame näiteks olukorra, kus tuleb kuri kiri. Siinkohal olen ma ära õppinud, et ei vasta kohe. Kui see kiri mind vihastas, siis ma käin ringi ümber maja, võtan mingi asja ja viskan ja lihtsalt kõnnin niimoodi. Söön midagi head. Siis mõtlen ja mõtlen selle inimese peale ning kuigi seda on raske tunnistada, saan ometi aru, et tal on ühes asjas nagu õigus ka, aga ta vormistas selle niimoodi, et tekitas trotsi. Paar tundi läheb mööda ja seejärel vastan. Ja pärast seda kohe olukord muutub ja see asi saab korda. Aga oleks tulistanud sama emotsiooni pealt sinna vastu, siis tulistaks tema mulle vastu ja sellest poleks midagi tulnud. On ka selliseid juhtumeid, kus mind nimetatakse näiteks Reformierakonna sabarakuks ja valitsuse tallalakkujaks, aga siin ütlen ma alati vastu, et reeglina kümnest uudisest seitse puudutab mul valitsuse tegemisi. Viimase 20 aasta jooksul on aga peamiselt olnud valitsuses Reformierakond, järelikult olen ma nende kohta kõige rohkem libauudiseid kirjutanud. Aga tähelepanu jätkub kogu aeg kõigile.

Juba üle 10 aasta naelutab suviti rahva ekraanide ette „Eesti mäng“. Seda vaadatakse saate kui terviku pärast, külaliste pärast, küsimuste pärast ja arvatavasti on kindel seltskond inimesi, kes vaatab seda just nimelt teie pärast. Selline lahe – muhe muretu olek pärast tööpäeva mõjub hingepalsamina, arusaadav. Kui teadlikult just niisugust juhtimise liini järgite?

See on olnud pisut teistmoodi asi, seda formaati kuskilt sisse osta ei olnud ja ise ta tegimegi koos Thors Productioniga. Istusime telemaja kohvikus ja püüdsime siis vaadata, mis sellest välja tuleb. Aga ju nendel produtsentidel on hea nina, nad kuidagi oskasid välja valida inimesed, kes sellisesse formaati sobisid. Asi on ju oma olemuselt väga lihtne. Ütled aga inimestele tere, hakkad minema, kohalolijad on natuke ärevuses ka, aga sa teed kõik, et neil oleks mõnusam olla ja lõpuks tuleb ju selline kõikidele meeldiv kogemus. Kahtlemata on muidugi erandeid, kus mõnede inimeste puhul seda meeldivust ei tekkinud ja mäng ka ei istunud. Neil võib olla küll tunne, et enam ei tahaks mitte kunagi tulla. Aga need on väga vähesed. Muidugi, kui näiteks kahekümne kahe aastane inimene peab vastama küsimusele ETKVL-i või muu nõukaaegse nähtuse kohta, siis see on talle täielik absurd ja muinasjutt. Samas Vabadussõda puudutavad küsimused on omal kohal, sest koolis on ju õpitud. Aga täieliku ulme puhul tuleb lihtsalt inimesel aidata tema kohmetusest üle saada ja natuke ka tausta seletada. Nii raadios kui teles on see lihtne reegel, et kui sa jääd meelde positiivse ja normaalse inimesena, siis tahetakse sinuga ka edaspidi tegemist teha.

Kas on kunagi tekkinud olukorda, mis on teid totaalselt endast välja viinud ja salvestus on tulnud katkestada?

Need salvestused toimuvad väga mõnusalt sellises otse-eetrirežiimis. Üliharva, kui me teeme katkestusi. Selle saate suurim katsumus, õnneks mitte viimased paar aastat, on olnud temperatuur. Nüüdseks on kõik stuudio laeprožektorid välja vahetatud. Muidu oli igaüks neist nagu ahi ja selle koha peal, kus ma istusin, oli kogu aeg 35–37 kraadi. Viltkübar peas ja vest seljas. Täitsa hullumaja. Higi jookseb niimoodi, et silmad ei näe ekraani ja lõpuks ma ütlesin, et paneme ikka mingi väikese ventilaatori siia laua alla, siis tuleb see õhu liikumine, on natukenegi parem. Öeldi, et ei saa, see heli jääb mikrofonidesse ja nii ei saa saadet teha.

Küsisin siis, et kas surnud saatejuhiga on kergem saadet teha? Siis pandi laua alla ventilaator – kuule, ei, saab teha küll, jah, aga ma olin juba kaheksa aastat seal piinelnud, enne kui ma seda ütlesin. Need on olnud raskemad hetked, aga eks momente ole olnud teisigi. Kui mängima tulevad väga enesekindlad noored spetsialistid, kes teavad perfektselt kõike oma ametist, ent teiste küsimustega neil ei vea ja veeretavad seejuures vaid ühtesid, muutub asi veidi kriitiliseks. Kui stuudios on seejuures veel palav ja mäng seisab ikka teise ruudu peal, siis tuleb lõpuks midagi ette võtta. Nii et mõni selline pisike tagasilöök ka. Üks vanahärra helistas kord pühapäeva varahommikul ja soovis saate üle diskuteerida, mõistmata miks ma ikka veel magan. Olen saanud vanemaealistelt prouadelt tigedaid kirju. Üks käsitsi kirjutatud kiri oli nii vihane, et pastakas oli paaris kohas läbi paberi läinud. Neil oli keegi tuttav olnud selles mängus ja teda olla justkui õelalt suunatud vale vastuse poole. Aga jah, kõigele vaatamata on see nii minu kui ka enamike inimeste jaoks lihtsalt üks rõõmus telesaade. Mõisa peale mängu meil ei ole ja üle mõelda ei tasu selliste asjade puhul kunagi.

Saateid on teil olnud teisigi: kes mäletab „Tippkohtumist“, kes „Rohke kalatuuri“, kes muud. Aga selle „kalatuuri“ peale lähemegi. Olete lisaks kõigele muule veel jõelaevnik. Kust ja kuidas selline kirg nüüd tekkis?

Võttis veidi aega. Ise olen ma ju Tartu poiss, aga kuidagi läks minu lapsepõlv niimoodi, et Emajõgi oli toona pigem liikumist segav looduslik takistus. Üle jalakäijate kaarsilla kaare tuli ikka kõndida, kui see sinna ette juhtus, iga noor inimene pidi sealtkaudu minema, kui kõige pimedam oli. Aga muidu ei olnud küll mõtetki sinna jõe peale sõitma minna. Tõsi, umbes 22-23–aastasena esimest korda see mõte tuli, aga jäi siiski soiku. Ja siis ma sattusin juhtima Emajõe festivali. Mu väiksematele poistele meeldis laevade otsas turnida ja siis ma mõtlesin, et soetan endale ka mingisuguse väiksema aparaadi ja niimoodi ta läks. Oli aasta 2015, kui ma selle esimese punase Fiskari mootorpaadi endale sain, kajutiga ja puha. Sellega veetsime palju rõõmsaid hetki Peipsi, Võrtsjärve ja Emajõe vahel sõites. Ja siis soovitas klassivend mul merekooli minna. Tartu merekoolis saab õppida siseveelaeva laevajuhiks. Et saada endale kaptenipaberid, tuleb kaks aastat õppida.

Viisin dokumendid sisse ja hakkasingi merekoolis õppima. See mõte meeldis ka minu naisele ja niimoodi siis oligi, et saime kahekesi selle kooli läbi käidud.

Mida need paberid võimaldavad?

Saime sealt siseveelaeva laevajuhi paberid, samuti vahimadruse ja motoristi omad ning viimase kahega on võimalik töötada suurtel laevadel, ükskõik kus mere peal sõita.

Ilmselt on siin suur pluss see, et sellise asjaga tegeldes puutute kokku hoopis teistsuguste inimestega kui siis, mil te teete oma palgatööd ja muud sellega seonduvat.

Nii see tõesti on. Soetasime ka kolme peale ühe laeva nimega Hilara, seisis teine nukralt kalda peal. See mahutab 30 reisijat. Saime võtta omaniku käest järelmaksu peale ja saime ka ilusti ära maksta. Asjale aitas suuresti kaasa see, et Piirissaare praam Koidula läks katki ja siis oli hädasti asendust vaja. Siis me sõitsime seda praami poolteist kuud Laaksaare ja Piirissaare vahel. Vedasime kultuurimajja ehitusmaterjali, poekaupa ja inimesi ning see oli hästi südamlik aeg, kui sai teha mitte lõbureise, vaid täita vajaminevat nišši. Nagu riigi eest väljas. Mõnikord nägi päev välja selline, et kell kolm öösel Tartus ärkasime ja sõitsime Laaksaarde. Õues oli november ja tekk oli natukene jääs, niimoodi läksimegi. Sõitsime siis seierite järgi Piirissaarele kohale, seal võtsime peale vanaproua. Rohkem reisijaid ei olnud ja vanaproua, kes läks Tartusse arstile, viisime pärast Piirissaarde tagasi. Seal tõsteti peale moonakastid, sekka siis tsemendikotid ja inimesed, kes transportisid ka oma sibulaid edasi ja tagasi. Oli värvikas aeg ja alati, kui laevaga sõitma lähed, siis ikka midagi juhtub ka. Midagi põnevat, ja selle tarvis laev meil ongi, et oleks, mida pärast rääkida. Kahjuks on niimoodi, et kuigi sündmuste juhtimine on ülimalt tore ja südamlik, suudan ma nende tuhandete seast meenutada ehk ainult paari. See ei ole üldse inimeste süü, aga see lihtsalt on nii. Kui peaksin relva ähvardusel näiteks istuma laua taga ja kirjutama üles 20 sündmust, mida olen juhtinud, siis võib-olla saaksin sellega hakkama. Võib-olla siiski mitte. Kuid laevareisidest võin ma rääkida pikalt pikalt.

Ja laevareise tehes jälle puhkate muudest tegemistest – õhtute juhtimisest, tele- ja raadiotööst. Aga kas nii on ka võimalik, et võtate oma laevukese ja roolite ta kuskile vaiksesse Emajõe soppi? Ja ei tahaks üldse kedagi näha ega kuulda, omaette tahaks olla.

No eks ikka on inimesel selliseid hetki. Aga kuidagi imelikult on see inimene ehitatud – ma olen kunagi sõitnud oma punase laevakusega päris üksi mööda jõge. Ja mul on kogu aeg olnud tunne, et olen midagi varastanud. Noh, selles mõttes, et ma ei tee praegu midagi kasulikku, ei teeni raha, ei vii ühte asja teise kohta või ei too parasjagu midagi. Lihtsalt inimene sõidab mööda jõge ja mõtleb ainult endale. Aga siis ma olen aru saanud, et neid inimesi on ju hästi palju, kes tunnetavad, et siis, kui nad endale hetke võtavad, on see kuidagi egoistlik. Vale suhtumine, loomulikult. Omaette olemisi olen ma harva teinud, aga nad on ikkagi sellised paari-kolme-nelja-viie tunnised. Samas peab ütlema, et kui ma olin noor, siis juhtus ka nii, et suure töö rühmamise ajal oli selliseid umbes nädala või 10 päeva pikkuseid ainult väga egoistlikult endale mõtlemisi koos sõpradega. Tõesti, keegi ei saanud meid kätte ja ju siis oli vaja. Ma arvan, et selline pöörasevõitu noorus annabki ühest küljest väga mõnusa rahuliku keskea ja vanaduspõlve. Kui sa oled ikka noorust kasutanud selleks, milleks seda kasutatakse, siis saad rahulikult ka keskeas ja vanaduses hakkama ega mõtle selliseid nukraid mõtteid, mida kõike oleks võinud teha.

Milliste sähvatuse ajel sündisid teie kaks raamatut – „Kogu tõde Eestist“ ja „Õigus ja tõde“ ning toosama ansambel „Minu isa oli ausus ise“, millest meil vilksamisi juttu oli?

Need raamatud on sündinud teiste inimeste pealekäimisest. Mul mingi edevus muidugi on, aga samas puudub vajadus enda tiražeerimise järele. Peab ikkagi jube hea mõte olema, mis õigustab puu mahavõtmist, et sellest raamat teha. See peab olema väga õigustatud mõte. Kaks tükki nüüd on olnud, hea küll, aitab ka. Aga lavakõnetunnid olid need, kust sai alguse „Minu isa oli ausus ise“. Kõneharjutused, esimeste duuride selgeks õppimine. Ja olengi ratsutanud oma kümne duuriga esinemistel läbi 30 aasta.

Viljandi folgil oli väga tore kontsert, sest me olime ju kõige esimesed, kes üldse Viljandi folgi ajaloos lavale astusid kõige esimesel päeval, aastal 1993. Ja meie ülesandeks oligi siis ansamblite vahel üks laul mängida, et nad saaksid maha tulla ja järgmised peale tulla. Väga rõõmustav on see, et inimesed on leidnud midagi minu tegemistes ja et päris ära ei ole veel vilekooriga saadetud. Kunagi see muidugi juhtub, et sa ei suuda enam üldse midagi uut pakkuda ja seda ei tohi traagiliselt võtta. Tuleb lava pealt ikka enne ära tulla, kui mõtted on täitsa otsa lõppenud. Ja siis võib laevaga sõitma minna!