Tantsujuhi ja koreograafi Märt Agu elurõõm on nakkav. See, millise raketikiirusega ta näiteks lastega kontakti saavutab, on omaette vaatamisväärsus. Mosaiigilikult kirevasse loomingupagasisse kuuluvad loendamatud liikumisseaded, esinemised nii rahvatantsu- kui ka varieteeprogrammides, etteasted muusikalides ja palju muud. Märt Agule kuulub ka XI tantsupeo noorima üldjuhi au. Lisaks uue hooaja plaanidele tutvustab ta oma mõtteid tantsu vaimsemast poolest.

Ukse ees on 1. september. Mida uut see tähendab teie loodud tantsuakadeemiale ja kõigile teistele tegemistele?

Esimene september on alati märgiline ja ei saa üle ega ümber, et septembrikuus kõik-kõik on uus. Kindlasti on see väga tähtis ka neile inimestele, kes töötavad haridusasutuses ja kelle hulka minagi kuulun. Üritame anda endast parima, et tulevased põlved oleksid meist tugevamad, vingemad, andekamad ja kuulsamad. Ootame seda 1. septembrit, et näha uusi õpilasi, näha vanu õpilasi, näha, kes mida on suvel teinud, kuidas arenenud või taandarenenud – see on alati väga huvitav uue kooliaasta alguses.

Tantsuakadeemia kui institutsioon on praegu killukesteks lahti võetud ja eksisteerib teiste huvikoolide juures ehk siis omaette koolimaja, mis tantsuakadeemia nime kannab, praegu ei ole. Kui see 2009. aastal loodud sai, oli tegu ühe suure ruumiga, kuhu sai uksest sisse astuda ja valida endale meelepärane. Ei mäleta, mis aastast see muutus toimus, aga eks ta kinnisvarahindade liikumisega on toimunud. Õnneks olen aru saanud, et kinnisvara ei ole minu tugevam külg ja ei ole mõtet tegeleda asjadega, millega võiksid tegeleda teised. Ehk siis minu ülesandeks on jäänud õpetamine ja seega olengi paigutanud selle kooli laiali. Annan näiteks lasteaedades Tallinna tantsuakadeemia nime alt tunde või siis huvihariduskoolides, olgu nendeks muusikakoolid või muu. Aga loomulikult ootame ikka uusi õpilasi ja väikesed katsekesed toimuvad alati augusti lõpupäevil. Aga 1. september näeb välja nii, et ma jooksen ühelt aktuselt teisele, mis toimuvad mõistagi eri kohtades. Mõnel pool algabki kõik kohe septembri algusega pihta, teises kohas poolest septembrist või oktoobri algusest, et oleks aega kõik vajalik paika loksutada.

Ütlete, et jooksete ühest kohast teise, aga samas – on teil ikka kolleege ka seal tantsuakadeemias, palju te siis üksi jõuate?

Mul on seal mõned toredad abilised ikka ka, kes endiselt minuga koos rügavad ja aitavad ning annavad ka tunde. Ütleme nii, et Tallinna tantsuakadeemia on tänaseks päevaks selline kvaliteedi templike. Kindlasti kohtun kõigi õpilastega isiklikult, aga mõnel pool veavad neid tunde minu kallid abilised.

Teie loominguline tee on olnud mosaiigilikult kirev. Olete olnud tantsupidude üldjuht ja lavastaja, muusikalide lavastaja ja koreograaf, neis ka ise kaasa löönud jne. Värskeim töö on aga liikumise seadmine draamateatri menukale suvelavastusele „Onu Bella tähestik“. Kuivõrd need erinevad tööd ja ülesanded on üksteist täiendanud?

No seda peavad ütlema ja hindama kõrvaltvaatajad. Aga see on minu teadlik valik hoida oma ampluaa ääretult lai. Pean ausalt tõdema, et trügin lavalaudadele vähem, sest aastad teevad oma töö ja noored tulevad suure hooga peale. Hoidun varietee ja kabaree lavast, rahvatantsu teen hea meelega. Nii et peab otsustama, kus stiilis on sünnis veel laval käia ja kus mitte. Tihtipeale see kogemus, mille olen nende aastatega eri žanritest saanud, on suurepäraseks abivahendiks minu töös. Üritan hoida ja kasutada neid erinevaid võtteid, nii lavastuslike kui ka žanrilikke, et pakkuda publikule paremat ja mitmekülgsemalt silmailu.

Aga kus ikkagi on need kohad, kus teid ennast laval saab näha?

No ma olen andnud oma väikse sõrme rahvusooperile.Ooperites on tihtipeale vaja liikumist, tantsu jasee on mul selline oma nišš, mida ma naudin. Naudin ka neid kalleidkolleege, kellega seal lava jagan. See on koht, kuhu ma alati kõiki kuulama-vaatama kutsun. Ega sedalaadi lavasid rohkem ei olegi,ülejäänute puhul on tegu tellimustööga. Kõlagu või halvasti.

Ei kõla!

See on see ajastu, kus me elame ja ei ole enam nii, et iga neljapäev käin seal ja seal, vaid lähen sinna, kuhu kutsutakse. Analüüsin, kas tasub minna ja siis langetan otsuse. Olgem ausad, ega ühtegi laulu- ja tantsupidu, kus ma ei figureeriks, naljalt ikkagi ei leia.

Ühtlasi olete ka ajaloo kõige noorem tantsupeo üldjuht, täpsemalt öeldes juhtisite juba 31 aasta vanuselt XI noorte tantsupidu, kus osales 8000 tantsijat. Kas selliste suurprojektide kartmatu ettevõtmine võikski olla teie kestva edu võti?

Minu vanaisa ütles kunagi kuldsed sõnad: kõike, mida teed, tee hästi ja meelega. Ega siin midagi karta ei ole. Nii kaua kui me siin planeedil elame. Alati on inimesi, kellele meie töö väga korda läheb ja samas neid, kes arvavad, et see on täielik jama. Ükskõikseid on samuti. Loomulikult meile läheb see korda, mida teised inimesed meist arvavad, aga kui sa ise teed asja hingega ja annad endast parima, siis pole põhjust muretseda. Mõnele lihtsalt meeldib õuna maitse rohkem kui pirni maitse ja selle võrra ei ole tema ju kehvem inimene, et tal lihtsalt on teine maitsemeel. Ja selleks et eristada erinevaid asju ja erinevaid maitseid, tuleb maitsta õuna, et saada aru, et pirnil on teine maitse. Selleks tulebki julgelt asjadele peale lennata ja need ära teha.

Kas te mäletate, kuidas see tosin aastat tagasi niimoodi kujunes, et teist üldjuht sai?

Ma mäletan sellest iga pisiasja, kuna  pean seda oma karjääri üheks kroonijuveeliks. See oli täielik unistuse täitumine, mille nimel hakkasin ju kunagi üldse rahvatantsu tegema, et võib-olla õnnestub kord seista 8000 tantsija ees ja pakkuda midagi sellelaadset, mida siis õnnestus pakkuda. Ja need asjad lihtsalt jõudsid ühel hetkel sellesse järku, kus oli tunne, et tulebki see samm astuda. Ma ei oskagi rohkem midagi sellele lisada, et kui me alustame kuskilt, siis me tahamegi ju jõuda kuhugi välja. Ja minu jaoks oligi see välja jõudmine sinna punkti. Kindlasti sellel olid omad plussid, omad miinused. Praegu haun uusi mõtteid järgmisteks pidudeks, nii et varsti võib-olla olen tagasi samal rajal.

Õppisite keskkoolis matemaatika eriklassis. Pedagoogikaülikoolis küll juba koreograafiat, aga olete öelnud, et tantsujooniste tegemine on puhas matemaatika. Nii et seega on olukordi, kus n-ö füüsika ja lüürika on omavahel päris tugevasti põimunud?

Olles õpetaja ja vaadates meie ümber tehnikat, mis meil kogu aeg uksest ja aknast peale surub, siis see on ju puhas matemaatika. Kui me nüüd läheme õue looduse kätte, siis seal on puhas füüsika, külgetõmbejõud, tuuled puhuvad jne. Kui nendest põhitõdedest aru ei saa, siis ei ole võimalik mitte millegagi siin maamuna peal hakkama saada. Kui sa ikkagi ei tea, et vihm ülevalt allapoole sajab ja ootad teda alt üles või vasakult paremale, siis lähevad asjad hapuks. Igas ametis, igas tegemises, igas olemises peab olema piisavalt seda nii-öelda realismi ja matemaatilist numeratsiooni kui ka mõnus peotäis loomingulisust. Need kaks peavad olema nagu kaalukausil – kord Piibeleht peal ja Vestmann all ja teinekord vastupidi, nad peavad olema kord nii, kord naa, aga nad peavad mõlemad eksisteerima ja me peame aru saama nendest. Vastasel juhul ei toimi minu arust isegi kõige tavalisem hommikusöögi valmistamine.

Ja on siis nii, et see loomingulisus peab olema millimeetri täpsusega välja mõõdetud ega tohi lappama minna, sest muidu läheb terve joonis metsa?

Nõus! Ükskõik, mida me teeme, mingi hetk, me peame hakkama langetama valikuid, sest loominguliselt me võime seda arendada elu lõpuni. Nii see ei saagi kunagi valmis. Aga tihtipeale tulevad meile halastamatult vastu tähtajad, esietenduste kuupäevad ja kui see kuupäev ikka lähemale hakkab jõudma, siis hakkame järjest rohkem ja rohkem neid resoluutseid matemaatilisi otsuseid langetama. Saab selgemast selgemaks, et kuskilt seda kummi enam edasi ei tohi venitada.

No kuivõrd tantsupeod on teie meelest muutunud võrreldes ajaga, kui teie alustasite?

Ühest vastust siin anda ei saa, see oleneb sellest, kumma jalaga hommikul voodist välja astusin. Tegelikult on need peod ju sajakonna aasta jooksul välja kujunenud rutiin, mida me oleme siis folkloori andnud põlvest põlve edasi. Ei leiuta keegi seda jalgratast, ei keera neid keegi pea peale, sest vastasel juhul ei oleks see meie laulu- ja tantsupidu. Loomingulisuse osas me võime jälle seda öelda, et täna tantsime hoopis teisi tantse, aga ka aeg on teine. Tantsupidude ajaloo jooksul oleme tegelikult läbi ajastute kogu aeg tantsinud endale hetkel aktuaalsena tunduvaid tantse. Kõige suurem muutus on võib-olla tempo. Aga see ei puuduta ainult tantsu, me näeme ja tunneme seda igal pool. Meie rääkimiskiirus on muutunud, meie söömiskiirus samuti, isegi magame kiiremini. Nagu keegi naljaga ütles.

Kõik tantsupeoga seonduv on väga emotsionaalne. Ka valikute tegemine – kes pääseb peole, kes mitte. Kes ei pääse, on pettunud ja rahuolematu – kuivõrd see teid tantsujuhina puudutab?

Väga puudutab. See paratamatult jääbki elu lõpuni kummitama. Meie laulu- ja tantsupeod ei ole kummist. Ruum on see, mis peale surub. Ja sealt tulevad need numbrid, palju laulukaare alla või Kalevi staadionile mahub. Oleme mõelnud, oleme proovinud, oleme kaalunud eri variante, suuremaid tantsupeopaiku pannud lauluväljakule. Aga need piirid tulevad ikkagi siit, sealt või kolmandast kohast vastu. Samas tuleb öelda, et tants on subjektiivne ala ja laulmine on ka subjektiivne ala. Paratamatult peab keegi need otsused langetama. Igatahes on see kõige kurvem asi laulu- ja tantsupeo juures.

Kui unikaalne on eesti tants maailmas või siis Euroopa mastaabis? Tugevaid tantsumaid on ju palju …

Eesti tants on unikaalne, sellist teist ei ole. Absoluutselt. Laulu- ja tantsupidu on ülimalt erilised selles mõttes, et need, kes ei ole reaalselt asjast osa saanud, ei pruugi tegelikult mõista. Sa võid neile näidata videoid, sa võid neile rääkida, sa võid neile ülekannet näidata. Niikaua, kui nad ise osa ei ole võtnud, ei adu nad tegelikult selle asja suurust. 2011. aastal oli mul pärast tantsupeo lõppu äärmiselt meeleolukas jutuajamine välismeedia esindajaga. Minu juurde tuli üks Saksamaalt pärit ajakirjanik ja ütles, et see on täiesti fenomenaalne. Võib-olla ma mäletan valesti, aga ta tundus minust umbes kaks korda vanem, no ma pakun, et kui mina olin 30, siis tema oli umbes 60. Ta ütles, et on väga palju maailmas rännanud, eri maailmajagudes, igal pool. Ja ta ei ole mitte kusagil näinud sellist ühes hingamist, kui see oli lauluväljakul. Ta ütles, et jah, ta on näinud sarnast spordivõistlustel. Aga spordivõistlus on nagu sõjatanner, kus alati on võitja ja kaotaja. Kuid laulupeol ei ole võitjat. Ja tantsupeol ei ole võitjat ega kaotajat. See on see, millest sa saad osa, sa võid olla kõige tühisem kuulaja-vaataja. Aga sa lõpuks lähed sealt ära selle tundega, et sa olid ise väike osakilluke. Ja kui sind ei oleks olnud, siis see asi ei oleks olnud selline.

Kas olete mujal maailmas esinedes kogenud ka seda, et teie kunsti pole mingil põhjusel mõistetud ja on jäädud lihtsalt viisakaks?

Ma olen veendunud, et minu karjääri jooksul on olnud selliseid hetki. Kui ma nüüd peaksin ütlema, millal see oli, siis jään vastuse võlgu. Aga täna olen ma juba rohkem endaga sina peal ehk mõistan rohkem ka seda vaatenurka. Alati on võimalus, et see vaataja astus vale jalaga voodist välja. Ma pean alati andma iseendast maksimumi. See on ühine energia, mis tekib publiku ja artisti vahel. Ja see ei pruugigi alati kõigile meeldida. Mul tuleb seda lihtsalt mõista. Aga kui ma ise võtan juba sellise hoiaku, et, ah, talle see niikuinii ei meeldi, siis peaks võib-olla minema kuskile kraavi kaevama või midagi seesugust. Samas, vabandust, kraavi kaevamine võib olla ka väga tore töö. Aga põhimõtteliselt tuleb teha siis hinge, usu ja tahtmisega ning lõppude lõpuks on igaühel õigus oma arvamusele.

Teie isa Mait Agu on eesti tantsu legendaarne tegija ja tema eri stiilidega miksitud poppi rahvatantsu hakati kohe väga armastama. Kuivõrd lapsevanem kuulsa eelkäijana teid tiivustab või vahetevahel ehk hoopis kammitseb?

Mida vanemaks ma saan, sedarohkem ma olen selle teemaga rahu leidnud. Karjääri algusaastatel ta tiivustas mind rohkem ja seda ma kindlasti ka tahtsin. Oli väga lähedalt keegi, kellega midagi võrrelda. Tänasel päeval ma õnneks mõistan, et kunsti vallas ei tohigi võrrelda, nii et see jäi sinna aega. Täna onteine päev, homme on kolmas päev ja ma ei tea, mis ülehomme võib tulla. Neidasju ei tohi panna niiviisi karpidesse ja siis hakata katseklaasis vastu valgust vaatama, et kumbsee parem ja kumb see kehvem on. Ma arvan, et tema tegi omas ajas asju nii, nagu ta arvasja pidas vajalikuks, mina tahan sama aga omamoodi. Tahan tänases kultuurilises ruumistikus luua midagiainulaadset. Annan endast parima iga päev. Kas see ka õnnestub, ei ole minu otsustada, sedaotsustavad teised. Ja kahjuks või õnneks, kui me ükspäev siit maamunalt pühitudoleme, eks siis järeltulevad põlved ütlevad oma sõna.

1999. aastal loodi Mait Agu stipendium, et toetada andekaid loojaid, tublisid tudengeid jne. Kas kandidaatide leidmine on olnud raske? Näiteks selles mõttes, et mõnel aastal pole kedagi võtta või vastupidi – keeruline on olnud teha valikut nii paljude võimekate hulgast.

Ma olen ise nüüd natukene sellest eemal, see ülesanne on täies mahus Tallinna ülikoolis, Balti filmi- ja meediakooli käes, millele eelnes minu isa loodud koreograafia õppetool. Niikaua kui meil on tudengeid, nii kaua ei tohiks olla probleemi kedagi nende seast valida. Alati on kedagi valida, puudu meil võimekatest tudengitest ei ole. Pigem arvan, et neid kandidaate tuleb järjest juurde ja see rõõmustab.

Kui tundlik te olete ühiskondlikus elus toimuva suhtes ja kuivõrd olete pidanud vajalikuks sellele mingil moel reageerida? Või hoiate end ühiskonnaeluraskustest kõrvale, et teenida vaid oma kunsti …

Nii ei õnnestu vist meil kellelgi ja see oleks ka ääretult isekas! Ei saa elada poolsuletud silmadega ainult oma mullis. Pigem ütleks nii, et ma annan endast parima läbi oma tegemiste. Läbi koreograafia saab suunata fookust nii rõõmule kui ka murele. Olen hoidnud end eemale poliitikast, ent püüdnud rääkida pisut nende eest, kes ise enda eest rääkida ei saa. Mõtlen siinkohal meie neljajalgseid sõpru, kelle eest olen vahel sõnakese lausunud. Olen korduvalt olnud patroon vanalinnapäevadel neljajalgsete marsile „Käpakäik“. Samas pole ma see inimene, kes võtaks plagu kätte ja jookseks paljalt mööda tänavaid, et tähelepanu saada. Proovin oma sõnumeid edastada ja kitsaskohtadele tähelepanu suunata n-ö ridade vahelt öeldes. Aga õnneks on meie ühiskond muutunud järjest mõistvamaks nõrgemate suhtes. Tänavatel ei ole enam nii palju hulkuvaid kasse ja koeri. Ja kes ei ole hulkuvad, nende eest hoolitsetakse, nendega tegeletakse, nende väljaheited koristatakse. Kõik selline hoolimine on mulle väga hingelähedane.

Kui nüüd jälle kahejalgsete juurde tagasi tulla, kes pealegi tantsida oskavad, siis kes peale isa on teie suurimad eeskujud meie tantsumaastikul?

Ma ei tahaks nimetada ühtegi nime, sest kui ma nimetan mõne nime, siis ma teen kellelegi liiga, kelle nime ma ei nimeta. Sellisena, nagu ma praeguseks oma arengus olen jõudnud, tahan iga päev mõista iga inimest, iga koreograafi, iga lavastajat, iga kraavikaevajat, et miks ta seda teeb. Ei ole olemas tähtsamaid ja vähemtähtsamaid tegemisi ja nõnda võibki öelda, et kõik, kes elus midagi loonud on ja kelle tegevus on minu silmade või kõrvade vahele jäänud, on osa minu kujunemisteekonnast. Olen sihilikult võtnud eesmärgiks reisida nii palju kui võimalik ja näha eri stiile eri kultuuriruumides. Huvitav on see, et kui ma teen eesti tantsu, siis on suur vahe, kas ma teen seda siin Harju tänaval või ma lähen selleks Amazonase vihmametsa või Sahara kõrbe. Need eesti tantsud on siis ikkagi erinevad, mis sest, et tantsija, muusika ja tants on samad.

Kas on hetki, kus te tantsule ei mõtle? Võib-olla ei taha te näiteks puhkuse ajal sellele mõelda või on see täiesti mõeldamatu ja minu küsimus kõlab koomiliselt …

Kui minu isa kuulsamaks mõtteks peetakse seda, et „tants on emotsiooni väljendus, kuidas keha ruumis suhestub teiste inimeste ja ruumiga“, siis mina tahaks öelda, et kogu aeg, kui me räägime, räägime me kahes keeles. Üks on verbaalne. Ja teine on meie kehakeel. Ja see kehakeel ei vaiki mitte kunagi. Ta kogu aeg räägib meiega. Ja kas me peame seda lihtsalt keeleks või me peame seda nüüd tantsuks – see on juba terminoloogiline küsimus. Ehk siis mina tahaks öelda, et ma mõtlen kogu aeg tantsust ja panen tähele ka teisi inimesi. Sest ka Arvo Pärt on öelnud, et paus on muusika. Ja kui mina nüüd võtan selle paralleeli ja tõmban siia, siis võib öelda, et ka mitte midagi tegemine on tantsimine. Igasuguseid paralleele võib tõmmata väga palju ja minu vastus sellele küsimusele on, et ma ei puhka mitte kunagi sellest, et ma näen kõiges tantsu. Ja samas võib see olla ka puhkus, absoluutselt.

Loodetavasti on neid õnnelikke inimesi veelgi, kes näevad kõiges tantsu. Samas on neid, kes ainult vaadata saavadki ehkki sooviksid ka ise kaasa lüüa. Kui eluliselt kõlab tõdemus, et tantsida saab ka mõttes, kui on tegemist näiteks liikumisvõimetu inimesega?

Absoluutselt eluliselt, kindlasti! Just selles mõttes, et üks on füüsiline liikumine, teine toob hinge ja vaimu sinna juurde. Näiteks minu juurde tulevad inimesed ja paluvad õpetust nullist alates. Mõni ütleb, et ta on täielik karu ja siis me õpetame, et millal vasak, millal parem käsi, kuidas liigub jalg jne. Aga sellest ei tohi tekkida seda nii-öelda vastuolu, et kui kolm korda vale jalaga astub, siis sealt edasi ta enam üldse ei tantsi. Tegelikult on tantsu juures palju olulisem, mida see hing seal sees räägib ja mis emotsiooniga need sammud tehtud on, mitte see, kui palju neid samme tehtud on.

Oleme rääkinud sellest, millega te olete tegelenud ja tegelete, aga kui mõne sõnaga kokku võtta, siis on teil mingi eriline eesmärk algavaks hooajaks – midagi, milleks olete pikalt hoogu võtnud?

Milleks pikalt hoogu olen võtnud … Me kõik oleme omamoodi erilised ja nii tuleb ka see uus hooaeg, 1. september, mis seisab ukse ees. On õpetajaid, kes ütlevad, et kui nad näevad kas või ühte paari säravaid silmi, kes naudib seda kõike, siis need õpetajad on juba plussis. Mina olen ka selline õpetaja. Kui minu käest küsitaks, et miks ma üldse õpetan, miks ma tegelen õpetamisega, siis ma tahan öelda, et see on minu enda tulevik. Ma tahaks loota, et see on kõigi õpetajate ülesanne ja soov, et nende õpilastest saaksid toredamad, targemad, andekamad ja edukamad inimesed. Tõsiasjast, et tahetakse õpetada üksnes seetõttu, et see tegevus meeldib, jääb väheks. Et see lumepall muudkui paisuks ja paisuks ja et iga tulevane õpetaja oleks eelnevast õpetajast sammukese vingem.