Põline pelgulinlane ja hinnatud rekvisiitor Pille-Maris Arro on töötanud rohkem kui saja filmi juures. “Viimne reliikvia”, “Don Juan Tallinnas”, “Hukkunud alpinisti hotell”, “Nipernaadi”, “Sügisball”, “Risttuules” ja “Nimed marmortahvlil” on tema nime kindlalt Eesti filmilukku talletanud.
Pille-Maris Arro on sündinud 1. aprillil 1936 ning tema sünnikuupäevgi viitab naise heale huumorimeelele. Pille ise nimetab end paadunud pohhuistiks ning ütleb, et tema enda elugi on kulgenud kui film.
Kohtume Pillega tema kullakalli kodu nostalgilises ja segasummasuvilat meenutavas hubases Pelgulinna hoovis. Kummikutesse istutatud lilled, peata ratsanik ja täpiline teekann vanas puukännus, millest on saanud lillepeenar – need on vaid vähesed märksõnad, mis manavad teieni pildi naise lohakalt stiilsest ja südantsoojendavast aiakujundusest. Rekvisiitori silma on tajuda igal sammul. Vaimukas, eklektiline ja täis ootamatusi. Täpselt nagu Pille ise. “Ettevaatust, haukuvad koerad,” seisab silt aiaväraval. Küsimuse peale, kus on koerad, vastab Pille, et pani nad tuppa kinni. Palun tal koerad intervjuu ajaks õue tuua, sest minu arvates mõjuvad loomad alati positiivselt. Ja Pille nõustub minuga. “Koerad annavad kodutundele väga palju juurde, see tähendab, et keegi ootab sind. Lähed koju ja keegi võtab sind rõõmsalt vastu, on õnnelik, et sa koju tuled. Koer maandab,” räägib naine. Pille rõhutab kindlameelselt, et ta on koerainimene, kuid ometigi oli tal kunagi ka kass Elisabeth, kelle toidu peale filmivõtetel pokkerit mängiti.
Lõputu keerutamine ja kraaklemine
Pille on õppinud velskriks ja selle kaudu ta filmitegemise juurde sattuski. Oskus alati kõigest puhtalt välja tulla ja inimesi veenda on omadused, mis Pillet elus edasi viinud. “Sa ei tohi petta ega valetada, aga keerutada võid. Kui sul on vähemalt kümme protsenti õigust, siis sa võid alati ennast välja keerutada nii, et ei jää süüdlaseks,” lausub Pille kavalalt. Tema sõnul on ta kõik filmid välja keerutanud. “See kiskumine režissööridega raha pärast on ju üks suur keerutamine. Sa pead kogu aeg õigustama ennast ja kaitsma oma abilisi.”
Sa ei tohi petta ega valetada, aga keerutada võid. Kui sul on vähemalt kümme protsenti õigust, siis sa võid alati ennast välja keerutada nii, et ei jää süüdlaseks.
Tavaliselt oli Pillel filmide peal üks kindel abiline, reeglina mõni poiss, sest naisi ta väga ei usalda. Filmitegemise peale tagasi vaadates tõdeb Pille, et see oli ikka üks lõputu kraaklemine režissööridega. “Nemad tahavad ühte, nemad tahavad teist, nemad tahavad odavalt. Aga mina tahan inimestele maksta, tahan aus olla, et nad mind austaksid ja hoiaksid ja teinekord ka oma asju laenaksid.”
Vaatamata kraaklemistele ja keerutamistele armastas naine oma tööd jäägitult ning tal on kurb, et enam rekvisiitorina töötada ei saa.
Pille on töötanud rohkem kui saja filmi valmimise juures nii meil kui mujal. “Viimne reliikvia”, “Don Juan Tallinnas”, “Hukkunud alpinisti hotell”, “Nipernaadi”, “Sügisball”, “Risttuules” ja “Nimed marmortahvlil” on tema nime kindlalt Eesti filmilukku talletanud. Kirevaid ja kustumatuid mälestusi võtetelt võib ta meenutama jäädagi.
Kadunud ahv ja üksainus telefon
Talle meenub üks humoorikas seik Nipernaadi filmivõtetelt, mil ahv kaduma läks ning võtted tundideks seisma jäid. Sel ajal oli see muidugi suur peavalu. “Terve kambaga ajasime taga seda ahvi, kelle me loomaaia toonase direktori Mati Kaalu käest laenasime ja kes jalga lasi. Vahepeal tundus, et me hakkame metsa seal langetama. Ahv hüppas puu otsa ja oligi kadunud. Režissöör seisis valgete linade vahel platsil ja küsis, kas mina olen tähtsam või ahv on tähtsam,” muigab Pille ja tõdeb, et siis oli see ikka suur traagika. “Ahv kadunud, võte seisab, kõik on närvilised, kell jookseb. Püha müristus, see oli ikka täielik katastroof.”
Pille tõdeb tõsiselt, et tänapäeval tehakse filme hoopis teistmoodi. “Toona oli meil üks telefon terve grupi peale. Ma olen kusagil Lõuna-Eestis, helistan ühele telefonile, millele vastab sekretär, kes omakorda küsib direktori nõusolekut, ja siis alles saan ma edasi tegutseda.”
Naise sõnul on ta rekvisiitori töö tõttu palju targemaks saanud, teab palju nii hobustest, paatidest kui isegi karudest. “Kõigepealt loed sa stsenaariumi läbi, siis käid muuseumid läbi, et ajastuga tuttavaks saada, käid raamatukogus, et teha ajastu endale täiesti selgeks,” kirjeldab Pille, kuidas käis rekvisiitori töö enne internetiajastut. Kuid põhjalikku eeltööd tuleb teha igal ajal. “Nii inetu on vaadata, kui mõnes filmis mööda pannakse. See on lihtsalt kohutav. Kui sa aga kõik selgeks teed, siis seda ei juhtu,” lausub ta.
Volüüm põhja ja pudeleid pilduma
Pille sõnul on iga film suur seiklus. Kuid punapäise naise isiklikus eluski on olnud omajagu seiku, mis on kõike muud kui igavad sarnanedes hoopis mõne seiklusfilmi stsenaariumile. Kord põgenes naine oma väikese tütrega Ruhnu saarele. “Ma abiellusin ilusa mehega. Suurte hammastega, siniste silmadega meremees, aga jõi natuke palju,” meenutab ta. “Kui ma katsusin temast lahku minna, pani ta end siinsamas hoovi peal põlema. Seejärel vaatasin ma kaardi pealt, mis oleks kõige kaugem punkt Eestis, kuhu põgeneda. Ja nii otsustasingi tütrega Ruhnu saarele minna. Plaanisin nädalaks ajaks, kuid siis tuli torm, nii jäime sinna hoopiks terveks kuuks ning sõime ainult angerjaid,” meenutab Pille.
Pärast ühte kuud rahunes tüli abikaasaga maha ning nii lahutatigi neli aastat kestnud abielu rahumeelselt. Sellest seigast õppis Pille, et kriisiolukordadest tuleb alati rahulikult üle saada. “Mitte minna kaasa emotsioonidega, aga see on väga raske. Teate ju ise, tahes või tahtmata tulevad emotsioonid peale,” lausub naine elutargalt.
Vahel paneb Pille oma lemmikbändi Metallica mängima ja keerab volüümi põhja, teinekord aga pillub hoopis pudeleid. Emotsioone enda sees hoida ta ei soovita.
Pillel on välja kujunenud harjumus, kuidas ta halva tuju ja ärritumise korral end taas maha rahustab. Vahel paneb elava loomuga naine oma lemmikbändi Metallica mängima ja keerab volüümi põhja, teinekord aga pillub hoopis pudeleid. Emotsioone enda sees hoida ta ei soovita. “Mina võtan pudeli ja tahan lõhkuda – kui ma olen solvunud, siis ma tahan lõhkuda,” ütleb ta. “Vanasti käisin Stroomi rannas ja karjusin ennast tühjaks. See aitab kõige paremini. Kui sa seda hakkad tegema, siis ajab see sind juba naerma. Sa saad juba poole tee peal sellest asjast üle.”
Majal peavad juured sees olema
Pille on kolmandat põlve pelgulinlane ja elanud kogu elu nostalgilises puumajas, kus elasid ka tema vanemad ja vanavanemad. Vahetult enne sõda, 1934. või 1936. aastal hakkasid nad seda maja ehitama. Siis tuli sõda peale, nende perel aga õnnestus kogu okupatsiooniaja vältel kui ime läbi Pelgulinna majja elama jääda. “Me saime elada oma majas terve selle aja, küüditamisest pääsesime,” räägib ta. “Nihverdasime, ma arvan, mu tädid nihverdasid, ütleme niimoodi.”
Pille sõnul on nende suguvõsal kauplemine veres. “Ja ega muidu ei oleks ma ka rekvisiitoriks hakanud, kui ma ei toimiks põhimõtte järgi: ostan, müün ja vahetan. See oli mu isal, see oli mu tädidel. Ühesõnaga, see on suguvõsa märk, muidugi mitte kõikidel. Sest vennal näiteks seda omadust üldse ei olnud.”
Naine usub, et vanaisa ehitatud majad on püsti püsinud just seetõttu, et perekond on seal kogu aja sees elanud. “Sest üürnikud on ikka võõrad, nad ei ole omad ja üldse ei armasta või oskagi armastada seda maja ja ümbrust siin. Sul peavad ikka juured sees olema,” on Pille veendunud.
Praegu elavad samas majas ka Pille tütar ja lapselapsed. “Kodutunde pead sa ise looma. Pead seda kohta armastama, võitlema selle heaolu eest. Olema suur diplomaat, sest rusikas püsti ei saavuta sa mitte midagi,” ütleb ta, viidates võimalikele vaidlustele, mis naabritega eluteele võivad sattuda.
Raha tekitab pahandust
Pille on ka Pelgulinna Seltsi üks eestvedaja, õhinapõhine ja a-poliitiline, nagu ta ise armastab öelda. “Kui seda Pelgulinna Seltsi hakati looma, siis juhtus sinna etteotsa hulk tarku mehi. Hugo Avila, Arvo Kull ja Rein Leetmaa. Algaastatel oli Pelgulinna Selts meeste selts, ma ütlen ausalt. Hugo Avila oli ajakirjanik, temal olid tutvused igal pool, siis me leidsime endale sponsorid. Me olime kompaktsed ja õhinapõhised, sest me pole kunagi keegi palka saanud. Raha tekitab pahandust, üks saab viis kopikat rohkem kui teine. On seda vaja? Siin on nii palju seltse olnud ja enamus on laiali läinud,” räägib Pille
Pole mõtet olla negatiivne ja vinguda, et mulle see või teine asi ei meeldi. On seda vaja?
Pelgulinna Selts tegutseb aga tänini. “Meil on olnud tõuse ja mõõnasid, on olnud aegu, kui me kaks aastat võib-olla midagi ei tee. Praegu on aga kangesti hea meel, et uus punt tuli peale. Kõik tunnevad üksteist, kuna sa oled kogu aja siin elanud ja enamus on siin ka 17. keskkoolis käinud. Kaks aastat tagasi propageerisime tulemuslikult seda, et kõik tänaval üksteist teretaksid. Lapsed tulevad vastu, keda isegi ei tunne, ja ütlevad tere. See läks väga edukalt meil, mõtleme nüüd, et hakkame järgmine aasta seda taas propageerima,” lausub Pille.
Meile kõigile on tal aga üks kuldaväärt elutarkus jagada. “Olge ausad iseenda ja teiste vastu. Kunagi ei tohi kedagi petta. Ärge valetage, kuigi ma ikka valetan ka vahetevahel,” muigab ta ja lisab, et elu tuleb armastada ja teisi tuleb ka armastada.
Ta leiab, et kõike tuleb võtta elus positiivselt. “Pole mõtet olla negatiivne ja vinguda, et mulle see või teine asi ei meeldi. On seda vaja? Seda negatiivset elus on nii palju. Ja muidugi ma ütlen, et ma olen pohhuist ka sellepärast, et ma ei planeeri,” tunnistab Pille.
