Haide Männamäe ja Toomas Tross on tuntud näitlejad, ent veel kuulsamad on nad klounide Piip ja Tuut järgi. 25 aastat on nad koos lastele ja täiskasvanutele teatrielamusi pakkunud ja sama pikk on ka Haide ja Toomase abielu. Seega on sel aastal põhjust kaks korda pidutseda – nii 25-aastase koostöö kui ka hõbepulmade puhul. 2010. aastal rajasid näitlejad ka Piip ja Tuut teatri. Klounipaar on käinud ringreisidel nii Euroopas, Hiinas kui ka Ameerikas.

Huvitav oleks vahel endalt küsida: kas täna nalja ka sai. Või kas sel nädalal juhtus nii, et oli põhjust laginal naerda. Kes vastab jaatavalt, võib omadega kindlasti rahul olla. Liiga palju on neid, kes käivad päevast päeva hirmus tõsiste nägudega oma teed, kuna naermiseks puuduvat lihtsalt põhjus. Neile kõigile võiks soovitada, et hakaku nalja otsima ja üks võimalus on kohtumine klounipaariga Piip ja Tuut. Nad oskavad küll ka tõsised ja isegi kurvad olla, aga selge on see, et nalja teevad nad hiilgavalt. Nii oma teatris kui mujal ja seda juba 25 aastat.

Tänavu möödub 25 aastat hetkest, mil te hakkasite koos tegutsema. Kas see tähis annab veel rohkem energiat või vastupidi – tuleb ehk pisike tüdimus juba peale?

T: Tüdimust õnneks ei tule. Ja põhjus on selles, kuidas meid näitlejaks koolitati. Näitleja õpetus oli niimoodi üles ehitatud, et me austaksime ja teeniksime publikut ja see oleks iseenesestmõistetav. Meil oli isegi üks moto, väidetavalt commedia dell`arte tegelase Pucinella lausutuna, mis kõlas nii: „Mõne jaoks olen ma suur meister, mõne arvates lausa jumalik aga sulle, auväärt publik, igavesti alandlik teener.“ Ja kui niisugune suhtumise ja tegutsemise lähtepunkt on paigas, siis see on aidanud igasugust tüdimust kaugel eemal hoida, sest ma tean täpselt, miks ma seda teen.

H: Mulle meeldib mõelda nii, et Piip ja Tuut on sellised armsad tegelased, kes aitavad meil põgeneda pärismaailmast. Ja see on väga tore, et nad on meil sellised. Oleme ilmselt Piip ja Tuut juba natuke rohkem kui tavainimesed, sest 25 aastat on ikkagi väga-väga pikk aeg. Selle aja jooksul on antud 1000 etendust kindlasti.

T: See on sul väga pehmelt öeldud kui arvestada, et algusaegadel oli ikkagi 250 etendust aastas.

H: Jah, tõesti. Aga praegu võime natuke kergemalt võtta ja pisut tagasi tõmmata, nii palju ei pea enam tegema, ent samavõrra armsad on need Piip ja Tuut meil ikka. Kui varem pakkus keegi esinemist ja küsis, kas te tulete Haide ja Toomase või Piibu ja Tuuduna, siis olime veel kahevahel, aga praegu ei teki kahtlustki – tuleme loomulikult Piibu ja Tuuduna.  

T: Nendele on lubatud rohkem kui Haidele ja Toomasele. Nii nagu kuninga narridelegi.

Veerandsaja aasta pikkusele koostööle lisab ilusa raami veel teinegi täpselt sama numbrit kandev tähis – 25 aastat abielu. Kas te elate pidevalt sellises omapärases, mõlemast läbi põimunud sisemaailmas või on siin vahel siiski kindel piir, et töö on töö ja pere on pere?

H: See ei olegi nii lihtne. Kuna me oleme iseendale tööandjad, siis töö tahab meile koju kaasa tulla. No kasvõi juba sellel põhjusel, et kui on vaja näiteks kostüümid ära pesta, siis nad tulevad ikkagi koju pesusse ja kuivama. Sest võib-olla järgmisel hommikul on need kohe vaja jälle kaasa haarata.

T: Jah, neid asju ei ole lihtne lahus hoida. Pealegi on vaja teha ka kontoritööd, meie tegevus ei koosne ju ainult laval mängimisest. Kontoritööd saad teha igal hetkel, vajadusel ka kodus. Nii et ise peab õppima vahet tegema. Aga selle 25 aasta jooksul oleme ühe asja küll ära õppinud – kui sa pärast väljasõiduetendust lõpuks koju jõuad ega siis rohkem tööd teha ei taha. Siis ikkagi naudid kodus olemist.

Kas ka tööst rääkimine ei tule neil puhkudel ka kõne alla?

H: Üldjuhul ei ole enam tarvis rääkida, sest tagasisõidu ajal on kõik juba läbi arutatud.

T: Ja siis on veel nii, et kui me lava pealt maha astume ja hakkame kostüüme vahetama, valitseb meie garderoobis täielik vaikus. Kuna seda intensiivset informatsiooni on edastatud lihtsalt nii palju. Nii et sel ajal, kui saad hinge tõmmata, on vaikus parim, mis olla saab. Kui mõnikord on midagi väga-väga hästi läinud, siis Haidel on kombeks tänada hea etenduse eest.

H: Toomas on jälle inimene, kes vaatamata sellele, et oleme näiteks mänginud tükki juba üle 20 aasta, teeb pärast etendust siiamaani aeg-ajalt märkusi. Ehk oleme siis siiamaani ka arenemisvõimelised. Meil on nimelt üks lavastus, mis on püsinud meiega algusest peale – „Piip ja Tuut kontserdil“.

Te õppisite kõigepealt Tallinna Pedagoogikaülikoolis näitejuhtimist ja seejärel Kopenhageni teatrikoolis The Commedia School näitlejaks. Täiendkoolitusi lisandus ajapikku loomulikult veelgi, aga mis oli ikkagi see, mis sundis lisaks näitlejaametile ka klounina end teostama?

H: Juhus. Tegelikult juhus. See Taani kool oli ju selline, kus kogu praktiline näitlejaõpe toimus läbi teatristiilide ja üks nendest stiilidest on meil diplomi peal isegi kirjas – näitleja treening. Ta oligi treening, väga füüsiline ja lihtsalt üks osa sellest õppest oli klounaad. Nii et õppisime siis näitlejaks läbi klounaadi. Ehk see oli üks osa sellest õppest, mis lõppes klouni etendusega. Ja nii need klounid sinna esimese aasta lõppu meil jäidki. Järgmisel aastal me neid enam nagu ei puudutanudki, aga siis jõudsime Eestisse tagasi. Ühel päeval kutsus Toomase koolivend meid oma tütre sünnipäevale ja ütles, et tulge ja tehke midagi. Ta oskas kutsuda, sest selleks ajaks oli juba TV1-s käima läinud „Kilpkonn Kipsi lastekas“, kus me tegime kaasa. Aga nende tegelastega oli üsna keeruline laste ette minna.

T: Ja siis mõtlesime, et võime võtta kooliaegsed klounikostüümid ja esineda nendega. See oligi esimene etendus ja sellega oli asi tehtud. Ja kuidagi hakkas niimoodi rulluma, et keegi kutsus juba järgmisele sünnipäevale ja siis juba avasime Selvereid ja sõitsime palju mööda Eestit ringi.

H: Hakati kutsuma väiksematesse kohtadesse, samuti koolidesse, lasteaedadesse, suvefestivalidele, laatadele. Asi läks sellise lumepallina käima, et me ei jõudnud suurt midagi mõeldagi, võtsime kogu aeg tööd vastu. Ja siis jõudsime ka oma teatrimaja avamiseni. Ajend tuli sellest, et ei jaksa enam niipalju ringi sõita ja võib-olla oleks tore niisugune oma kodu, kuhu inimesed saavad meid vaatama tulla. Siis saaksime ka rohkem oma laste juures olla kui see teater siin Tallinnas asub.

Aasta 2010 on teie loometeel väga oluline, sest siis sündis Piip ja Tuut teater. Kuidas?

H: Oleme tagantjärele mõelnud, kui oleksime olnud ärimehed või kui meil olnuks teadmisi ärimaailma toimimisest, siis ilmselt ei oleks teatrit kunagi sündinud. Aga näed – oli kaks totut klouni, kes soovisid endale teatrit teha ja nad tegid selle läbi valu läbi. Pisaratega pooleks sai teatrimaja avatud, võtsime laenu, mida siiani maksame. Et saaks remonti teha teatrimajas, kusjuures esimene aasta ei saanud seal midagi teha, sest sa remontisid seda maja. Nüüd käib 14. hooaeg.

Kui te teatrit rajama hakkasite, kas kuskilt tuli toetust ka? Kultuurkapitalilt näiteks.

H: Ei tulnud. Ja ausalt öelda, ei tulnud meie isegi selle peale vist, et üldse kellegi poole pöörduda.

T: Olime tollal nii teatriringkondade kui ka vaatajate jaoks tundmatud. Ja see arusaamine, mida me teeme, võttis ikkagi pikalt- pikalt aega. Enamiku inimeste jaoks võrdub kloun tsirkusega. Aga meie oleme teatriklounid ja seda ka rõhutame. Oleme lihtsalt võtnud endale kaks tegelast, kes räägivad erinevaid lugusid. See on midagi sellist, mida varem ei ole Eestis juhtunud. Et tulevad ja otsustavad – nüüd teeme selle teatri ja mängime klounidena lugusid. Selline teater on Soomes, ühte-kahte teame ka Rootsis. Nii et väga palju neid ei ole. Aga et mõnele inimesele tähendab kloun üksnes tsirkust, on arusaadav, sest nii on see olnud ju aegade algusest peale. Kui tsirkus tuli, kuulus kloun tsirkusega kokku.

Mida kõike Piip ja Tuut teatrilaval teha saab?

T: Saab kõike teha ja aegade jooksul on tehtud ka. Lavastusi on 14 aasta jooksul, kui meil teatrimaja on olnud, kokku ligi 40, neist tosina jagu on endiselt repertuaaris ja mängukavas. Lavastusi on seinast seina. Oleme teinud klassikat, Shakespeare’i „Hamletit“ mänginud või siis Estonia 100. juubeli puhul paluti meil teha etendus, mis räägiks 100-aastase Estonia loo. Tegime koos Siim Aimla bändiga tunniajase etenduse Estonia 100. Seda mängisime Estonias, mis taas andis meile võimaluse teha midagi muud – sada aastat tunniga ära rääkida oli mõnus väljakutse.

H: Oleme teinud ka muusikali. Meil on üks oma lavastaja, kelle poole me pöördume küll väga hea meelega, see on Läti mees Lauris Gundars. Nii et iga kord, kui tema on meie juurde jõudnud, siis on jälle ka Siim Aimla vaja punti saada. Siim kirjutab muusika ja meie laulame ja tantsime ja teeme kõike, mida loo jutustamiseks vaja, alates „Hamletist“ ja „Cabaret Siberiast“ kuni värskeima muusikalini „Tallinna karud“. Tore on see, kuidas lätlasel tekkis mõte kirjutada Tallinna karudest, sest Riias ei ole kunagi karu linna sattunud.

Selle kohta võib öelda, et suurvorm väikeses teatris, aga kuidas ta ära mahub?

H: Ei mahugi sinna meie pisikesse majja Toompeal. Otsisime suuremat ruumi ja Kumu võttis meid kahel käel vastu. Oleme Kumus enne ka mänginud ja sinna mahutusime õnnelikult ära. Laval on seitse muusikut ja kuus näitlejat, see on päris suur seltskond.

Saan aru, et see on koguperetükk?

H: See on koguperetükk ja sobib hästi ka näiteks algklassidele. Lugu räägib hoolimisest. Sellest, et sa lisaks iseendale oskaksid ka muud ilma ja teisi inimesi näha. Selles etenduses pole me Piip ja Tuut, vaid Karuema ja Karuisa, kes näevad väga inimeste moodi välja. See on ütlemata südamlik ja väga ilusa muusikaga lugu. Taaskord Siim Aimla ja ka pärimusmuusikaansambel „Lõõm“ on täies koosseisus laval ja orkester samuti ning kõik laulud tulevad elavas esituses.

 Hämmastusega tuleb nentida, et ka ooper pole teile võõras žanr, mõeldes siin „Hansukest ja Gretekest“.

H: Ei ole jah! Detsembris jõuab see publiku ette, kus 45 minutiga on vaja ära rääkida üks ooper.

T: Nüüd ta läheb ehk törtsu võib-olla pikemaks. Piip ja Tuut on seal need tegelased, kes üritavad seda lugu jutustada. Meil on abiks kaks ooperilauljat, Maris Lilloson ja Tuuri Tede, kes mängivad Hansukest ja Gretekest, Tuuril on ka väike nõiaroll. Ooper esitatakse klaverimuusika saatel ja meiega koos on laval veel pianist Siim Selis. Mängime kontserdilavadel Vanemuises, Pärnus, Jõhvis ja Tallinnas.

Kuivõrd sootuks erinevas võtmes toimetavad tegelased rikastavad teineteist ehk siis näitleja klouni, kloun näitlejat? Loodetavasti ei sisalda see endas mingit lavalise segaduse alget …

H: Ei sisalda. Segaduse tunnet ei ole ja ma päris ennast nagu ära ei kaota. Meie õpetaja Taani koolis ütles, et hea kloun on üldjuhul hea näitleja, aga hea näitleja ei pruugi alati olla hea kloun. See peab päris hästi paika. Minu meelest on see mitmekihilisus, mida annavad Piip ja Tuut ning seda näitlejat ei saa sealt kuidagi ära kaotada. Ehk siis tegelikult olen mina, Haide Männamäe näitleja, kes mängib Piipu, kes omakorda mängib laval mingit tegelast, keda ta tahab mängida või on loo jutustamiseks vaja. See kihilisus on nii suur, et ma võin tulla ühest kihist, vahepeal hüpata teise kihti või kasutada neid võimalusi lihtsalt laval enda kasuks.

Kus te klounipaarina veel esinete ja kas ka väikestele patsientidele haiglas?

H: Seda haiglaklounide liikumist me päris enda arvele võtta ei saa. Oleme küll südamega väga kaasas …

 T: … ja olime kaasas, kui see organisatsioon sündis ja me aitasime sellele tuule tiibadesse. Algusaastail koolitasime ka haigla kloune, aga nüüd on neil eraldi inimesed ja need on väga suure südamega inimesed. Doktor Klounid, nagu neid kutsutakse.

 H: Ütleme nii, et päris algusajal oli meil paar esinemist ka haiglas ja need olid korraldatud nii, et need lapsed, kes said tulla ühte ruumi kokku, nendele siis esineti, aga muidu oli see küll rohkem arstidele ja õdedele tutvustamiseks. Selline liikumine on väga-väga vajalik, sest on lapsi, kes peavada väga kaua haiglaseinte vahel olema, aga nii on ka neil killuke päikest päevas.

T: Kui doktor Klounid alustasid, oli see liikumine meie haiglasüsteemis tundmatu ja ka arstide poolt oli väike vastuhoiak, et miks on veel kedagi vaja siia segama, me teeme ju oma tööd. Parem ärge segage, räägite veel midagi valesti. On väga täpsed reeglid, kuidas doktor Kloun tohib käituda, mida ta võib haiglas rääkida ja mida ei või. Need on Lääne-Euroopas ja Ameerikas aastakümnete jooksul välja töötatud reeglid. See liikumine töötab hästi. Ka meil siin Eestis on doktor Klounid väga oodatud.

H: Meie aga oleme esinenud palju puuetega lastele ja hooldekodudes. Ikka tuleb ette, et kutsutakse ja väga hea meelega lähme.

Kas on kohti, kus klounil mitte mingil juhul ei sobi esineda?

H: Ei ole veel matustel käinud. Aga ma arvan, et ka seal ei oleks vist midagi taunimisväärset, sest on rahvaid, kes viivad oma matuserituaale läbi hoogsalt ja rõõmsalt. Oleme isegi juudi sünagoogis esinenud ja tundub, et piiri on vist ikka raske tõmmata. Ka presidendi vastuvõtul oleme esinenud, see oli meeliülendav ja mulle väga meeldis olla eriti see uksehoidja, kes inimesi vastu võtab ja tervitab. Tore oli näha, kuidas inimestel, ka neil, kes alguses ehmunud olid, nägu naerule läheb. Saadakse aru, et ahah, nad on sellepärast siin, et meid vastu võtta. Hea, kui saame pinge maha võtta, see ongi idee.

Kas tuleb ette juhtumeid, kus lapsed kardavad kloune ja kuidas te sel puhul reageerite?

H: Esimese asjana tõmbame siis tagasi ja saame aru, et sellele lapsele ei maksagi läheneda nii väga. Pigem teeme näo, et me teda ei märka või mängime kuidagi mööda temast. On ette tulnud sedagi, et mõni laps lihtsalt nutab ega taha enam olla selles ruumis. Sellisel juhul, kui ema ise selle peale ei tule, palume tal võtta laps kaasa ja minna natuke eemale rahunema ja omavahel rääkima. Aga on olnud ka olukord, kus ma püüdsin kartlikule lapsele selgitada, et kui ma nina ära võtan ja näomaalingu maha nühin, siis olen ju tavaline inimene.

Aga kas klounihirm, ka vanematel lastel, võib olla osaliselt Ameerikast pärit? Sealne kuvand ei näe just kõige sõbralikum välja.

T: Jah, ka nii võib olla ja see on filmide süü.

H: Filmide süü, tõesti. Seal on ju neid õudusfilme ja õudusmaskiga kloune, kes on peaosalised. Käivad ja tapavad. Ameerika klounid ongi natuke teistsugused, hästi-hästi värvitud näoga. Piip ja Tuut oma algusaegadel joonistasid endale ka natuke rohkem – meil olid näiteks põsed ja kulmud valged.

 T: On ka mitmeid ameerika teatri kloune-koomikuid, kes ei näe nii jubedad ja täisjoonistatud välja, sest nad on rõhku pannud just sellele lavastusele, neile koomilistele stseenidele ja trikkidele.

 H: Paaril korral oleme unustanud nina ette panna ja märganud seda alles lavalt lahkudes. Aga kuna publik pole sellest välja teinud, siis järelikult oli see tegelane olemas, vaatamata sellele, et tal punast nina ees ei olnud.

T: Pooleteist- ja kaheaastased lapsed on üldiselt teatri jaoks liiga väikesed ja me oleme alati öelnud, et kolmandast eluaastast alates tulge kindlasti. Kui aga peres on rohkem lapsi ja mõni on väike, siis ikkagi võetakse kaasa. Muidugi juhtub, et ka kahene vaatab, lapsed on erinevad. Mõni ei suuda viieselt veel paigal püsida ja aru saada, et teatris peab olema tasa. Kui meid kutsutakse lasteaedadesse, siis soovitame alati lastele istumiseks toole.

H: On pakutud küll kott-toole, vaipu jne. Aga meie kava kestab 45 minutit ja laps peab end mugavalt tundma. Siis ta saab keskenduda laval toimuvale. Teatrisse ei minda ju ka vaibale istuma, ikka toolile.  

Millised eeldused peavad olema, et saada heaks klouniks?

H: Sulle peab meeldima nali. Sa pead armastama publikut. Sa pead teda kohe nii väga armastama, et tahad talle rääkida neid häid lugusid, mis sul on, sa tahad temaga jagada seda ruumi ja sulle meeldib teda üllatada.

T: Sa ei saa teha seda nalja, rääkida seda anekdooti ega teha trikki, mis sulle endale ei meeldi. See on jälle midagi, mida ma õppisin Vanalinnastuudios Eino Baskinilt. Et kui sa nalja räägid, siis peab see ka sulle endale tunduma naljakas. Kui sina näed seda koomilisena, siis sa suudad seda ka teistele peegeldada. Eks see on ka nii-öelda harjutamise asi ning on ju halvemaid ja paremaid päevi selles mõttes, et mõni nali ühel päeval lõikab väga hästi ja teisel päeval ei ole sina selles konditsioonis ja publik on hoopis teises jne. Et kõik õnnestuks, peavad asjad kokku mängima.

H: Mäletan meie esimest lavastust „Piip ja Tuut kontserdil“, millest saidki tegelikult Piip ja Tuut üldse alguse. Seal oli üks poiss, kellele ema tuli pärast järele ja küsis, kuidas oli. Laps vastas, et need Piip ja Tuut ei teadnud üldse, mida nad teevad. Ja kui pärast kahtekümmend aastat sama lavastuse mängimist jääb mulje, et nad ei tea, mida teevad, siis ma arvan, et asjad on päris õigesti, eks ole ju. Mulje, et kõik sünnib praegu ja koha peal, on meil üsna paika loksunud ja me oleme väga avatud sellele, mis saalist tuleb.

Teist on valmimas täispikk dokumentaalfilm ja ütlesite, et võite saladuseloori pisut kergitada – mis laadi ekraanilugu tuleb? Saan aru, et see on teie koostöö 25. aastapäeva puhul.

H: Kui seda tegema hakati, ei osanud veel keegi arvata, mille puhul ta tegelikult on, aga see oli viis aastat tagasi, kui hakati filmima.

T: Võttemeeskond on meiega kaasas käinud väga erinevatel sündmustel, ka välisreisidel Hiinas, Saksamaal ja Taanis. Ka meie lapsed on sellesse haaratud – nende kasvamine ja elu meie kõrval on jäänud samuti sinna filmi. Et ega me täpselt ei teagi, mis sellest välja tuleb, sest meie ei ole selle filmi tegijad.

H: Heilika Pikkov ja Liina Särkinen on režissöörid, produtsent on Ülo Pikkov. Nüüd nad enam juurde ei filmi. Vaatavad seda tohutut materjali läbi ja järgmisel aastal peaks film välja tulema. Ootame ise ka huviga, et mis sellest saab.

T: Aga ühe asja üle on meil hea meel – teatav lõik meie tegevusest ehk siis Piibu ja Tuudu tegevusest on selle filmi abil dokumenteeritud. Samas ma tean, et kui me alustasime 25 aastat tagasi sünnipäevadel esinemisega, siis nii mõnigi issi võttis oma VHS kaamera välja ja salvestas oma lapse sünnipäeva, nii et me oleme kindlasti paljude perede koduvideote peal. See oleks tegelikult päris lahe mõte, et palun saatke, saaks kokku sellise toreda kaleidoskoobi sama filmi tegemise käigus.  

Ringreisid nii Euroopas, Aasias kui ka Ameerikas on omaette tähiseks teie veerandsaja-aastases karjääris. Kui mõistetavad on Piip ja Tuut mujal maailmas?

H: Tegelikult väga hästi mõistetavad, sest tundub, et oleme loonud sellise teatrivormi, millest on väga lihtne aru saada ükskõik mis keeles vaatajatel. Ühtlasi oli Toomas nii tubli, et alati, kui me kuskile võõrriiki läksime, siis ta õppis seitse sõna selle riigi keeles selgeks. Mõnes keeles oli lihtsam, teises raskem. Prantsuse keelega oli küll nii, et seal soovitati parem mitte öelda, sest publik ikkagi ei saavat aru. Ja kui me Eestis arvasime, et väikesed vaatajad tulevad meid pärast etendust kallistama lihtsalt sellepärast, et nad on näinud meid varem ja on rõõmus taaskohtumine, siis Hiinas või Koreas tullakse ka pärast etendust kallistama, Indias samuti, kusjuures nad ei ole ju meid enne näinud … siis me saime aru, et siin on miskit ja ma arvan, see miski saab olla ainult kübeke inimlikkust ja siirust, mida me suudame peegeldada.

T: Ja võib olla ka see, et kuna tullakse peredega siis emmed-issid naeravad ka kogu südamest ja ma arvan, et laste jaoks on see väga tähtis, et nad näevad oma ema-isa naermas.

Et ikka ja alati vormis olla … kuivõrd loodus aitab teid selles?

H: Loodus aitab kaks jalga maa peale tagasi saada. Meil on Hiiumaa suvekodu, kus me tunneme, et meil on aeg-ajalt väga vaja sinna põgeneda. Kui saad looduses korraks puhata, jalad sirgu visata ja pilvi vaadata, siis aitab see mõtteid selgineda ja suudad jälle edasi minna. Me sooviks teha ühte looduse lugu botaanikaaias, kus puud räägivad oma lugusid.

 T: Vahendaksime publikule taimeriiki ja tundub, et seal võiksid need lood sündida. Botaanikaaias on palju võõramaiseid taimi, kes kasvavad terve aasta läbi. Klaasi tagant paistavad saarepuu ja tamm, kes viskavad vahepeal oma lehed maha ja nemad vaatavad rohelisi taimi läbi akna. See andis meile natuke inspiratsiooni ja tegelikult ka botaanikaaia direktor Urve Sinijärv pöördus meie poole paaril korral, et mis te arvate kui… Ja muidugi me arvame. Meil on palju mõtteid ja palju häid ideid tuleb väljastpoolt teatrit ka.

Ma ei saa üle ega ümber teie laineid löönud, kriitik Veiko Märka sõnutsi epohhiloovast „Hamleti“ etendusest. Mängisite seda Piip ja Tuut teatris, kuidas kommenteerite?

H: Epohhiloov on päris õigesti öeldud, sest see oligi meie esimene koostöö Läti autori ja lavastaja Lauris Gundarsiga. Ta pöördus meie poole pärast üht „Piip ja Tuut kontserdil“ etendust ja ütles, et tema tahaks meiega midagi teha. Nüüdseks on sellest kujunenud sõprus, usaldus ja arusaam, et on üks geniaalne mees, kes kirjutab väga hästi nii raamatuid kui ka stsenaariume.

T: Ja kes mõistab ka teiste autorite kirjutatut. Gundars dramatiseeriski Hamleti meie jaoks. Ta jättis alles ainult põhiliini ja kümme tegelast, keda me Piibu ja Tuuduna vaheldumisi esitame. See on Piibu ja Tuudu Hamlet, elava muusikaga lavastus täiskasvanutele. Sellest ajast alates, kui Lauris Gundars on meiega seotud, on laval ka Siim Aimla. Ta on kirjutanud muusikalavastustele muusika ja laulusõnad ning on alati kohal – kui vaja, vajutab nuppu või mängib pilli.

H: Aga epohhiloov on tükk ka meie jaoks. Selle lavastuseni olime kõik tekstid ja lood ise teinud. Tegelikult oleme suutelised ka valmis materjali esitama, sealhulgas klassikuid. Niimoodi, et sellest jääb alles ainult essents ehk suudame selle põhilise tuuma tuua vaatajani. Vahepeal on tekkinud selle lavastuse mängimisel küll paus – kui algas sõda Ukrainas, tundus, et ei saa sellel teemal rääkida. Mõtlesime, et äkki siis ongi see ajamärk ja võib-olla rohkem me seda etendust ei mängi. Samas küsitakse, et millal te Hamletit mängite. Kui on nõudlust, miks mitte mängida. On olnud ka juhtumeid, kus pole süvenetud etenduse vanusepiiri ja vanemad on tulnud väikeste lastega. Oleme pakkunud, et vahetame piletid ära, aga üks isa, kes oli teadmatusest tulnud viieaastase tüdrukuga, palus, et ärge saatke meid tagasi, sellest tuleb hirmus jama. Soovitasime tal siis laps toimuvaga pisutki kurssi viia. Ja siis oli lavastuses on hetk, kus Hamlet haub kättemaksu oma isa vennale ja kavatseb teda surnuks torgata. Ja meie tuttav tüdruk vaatas Tuutut, kellel oli haamer käes, tõusis püsti ja ütles: sina ei tohi tappa, sest sa oled hea kloun. Teisisõnu peatas laps terve etenduse.  Selgitasime, et jutustame vaid üht ammust lugu ja see kõik kokku on mäng. Tänasime tüdrukut, et ta nii tähelepanelik ja osavõtlik on. Jah, see tõehetk koos oma siiruse ja aususega oli kõigile väga tervendav! See oli hetk, mil toimus mingi avanemine ja selle nimel tasub alati etendusi teha.